1 For the law, having a shadow of the coming good things, not the image itself of the things, can never, by the same sacrifices which they offer continually yearly, perfect those who approach.
2 Since, would they not indeed have ceased being offered, on account of the worshippers once purged having no longer any conscience of sins?
3 But in these {there is} a calling to mind of sins yearly.
4 For blood of bulls and goats {is} incapable of taking away sins.
5 Wherefore coming into the world he says, Sacrifice and offering thou willedst not; but thou hast prepared me a body.
6 Thou tookest no pleasure in burnt-offerings and sacrifices for sin.
7 Then I said, Lo, I come (in {the} roll of the book it is written of me) to do, O God, thy will.
8 Above, saying Sacrifices and offerings and burnt-offerings and sacrifices for sin thou willedst not, neither tookest pleasure in (which are offered according to the law);
9 then he said, Lo, I come to do thy will. He takes away the first that he may establish the second;
10 by which will we have been sanctified through the offering of the body of Jesus Christ once for all.
11 And every priest stands daily ministering, and offering often the same sacrifices, which can never take away sins.
12 But *he*, having offered one sacrifice for sins, sat down in perpetuity at {the} right hand of God,
13 waiting from henceforth until his enemies be set {for the} footstool of his feet.
14 For by one offering he has perfected in perpetuity the sanctified.
15 And the Holy Spirit also bears us witness {of it}; for after what was said:
16 This {is} the covenant which I will establish towards them after those days, saith {the} Lord: Giving my laws into their hearts, I will write them also in their understandings;
17 and their sins and their lawlessnesses I will never remember any more.
18 But where there {is} remission of these, {there is} no longer a sacrifice for sin.
19 Having therefore, brethren, boldness for entering into the {holy of} holies by the blood of Jesus,
20 the new and living way which he has dedicated for us through the veil, that is, his flesh,
21 and {having} a great priest over the house of God,
22 let us approach with a true heart, in full assurance of faith, sprinkled as to our hearts from a wicked conscience, and washed as to our body with pure water.
23 Let us hold fast the confession of the hope unwavering, (for he {is} faithful who has promised;)
24 and let us consider one another for provoking to love and good works;
25 not forsaking the assembling of ourselves together, as the custom {is} with some; but encouraging {one another}, and by so much the more as ye see the day drawing near.
26 For where we sin wilfully after receiving the knowledge of the truth, there no longer remains any sacrifice for sins,
27 but a certain fearful expectation of judgment, and heat of fire about to devour the adversaries.
28 Any one that has disregarded Moses' law dies without mercy on {the testimony of} two or three witnesses:
29 of how much worse punishment, think ye, shall he be judged worthy who has trodden under foot the Son of God, and esteemed the blood of the covenant, whereby he has been sanctified, common, and has insulted the Spirit of grace?
30 For we know him that said, To me {belongs} vengeance; *I* will recompense, saith the Lord: and again, The Lord shall judge his people.
31 {It is} a fearful thing falling into {the} hands of {the} living God.
32 But call to mind the earlier days in which, having been enlightened, ye endured much conflict of sufferings;
33 on the one hand, when ye were made a spectacle both in reproaches and afflictions; and on the other, when ye became partakers with those who were passing through them.
34 For ye both sympathised with prisoners and accepted with joy the plunder of your goods, knowing that ye have for yourselves a better substance, and an abiding one.
35 Cast not away therefore your confidence, which has great recompense.
36 For ye have need of endurance in order that, having done the will of God, ye may receive the promise.
37 For yet a very little while he that comes will come, and will not delay.
38 But the just shall live by faith; and, if he draw back, my soul does not take pleasure in him.
39 But *we* are not drawers back to perdition, but of faith to saving {the} soul.
1 Käsk, olles ainult tulevaste hüvede vari, aga mitte asjade täiskuju ise, ei või iialgi samade iga-aastaste ohvritega, mida ühtelugu ohverdatakse, teha täiuslikuks nende toojaid,
2 sest eks muidu oleksid ju ohvrite toomised lõppenud, sellepärast et neil, kes toimetavad jumalateenistust, ei oleks enam mingit patust südametunnistust, kui nad kord on puhtaks tehtud.
3 Ent ohvritega tuletatakse iga aasta patte meelde.
4 Sest on võimatu, et härgade ja sikkude veri võib patud ära võtta.
5 Sellepärast Ta maailma tulles ütleb: „Ohvrit ega andi Sa ei tahtnud, aga Sa valmistasid Mulle ihu:
6 põletus- ja patuohvrid ei olnud Sulle meelepärast!
7 Siis Ma ütlesin: vaata, Ma tulen — rullraamatus on Minust kirjutatud — tegema Su tahtmist, oh Jumal!"
8 Kuna Ta eespool ütleb: „Ohvreid ja ande ning põletus- ja patuohvreid Sa ei tahtnud ega olegi need Su meele järgi, kuigi neid käsu järgi tuuakse",
9 siis ütleb Ta pärast: „Vaata, Ma tulen tegema Su tahtmist!" Sellega Ta tunnistab tühjaks esimese ohvri, et panna kehtima teine.
10 Selles tahtmises oleme meiegi pühitsetud Jeesuse Kristuse Ihu ohvriga ühel hoobil.
11 Ja iga preester seisab päevast päeva oma ametis ja ohverdab sageli samu ohvreid, mis iialgi ei või patte ära võtta;
12 aga Tema, kui Ta üheainsa ohvri oli viinud pattude eest, on istunud jäädavalt Jumala paremale käele
13 ja ootab nüüd ainult, kuni Ta vaenlased pannakse Tema jalgealuseks järiks.
14 Sest ühe ohvriga on Ta jäädavalt teinud täiuslikeks need, keda pühitsetakse.
15 Seda tunnistab meile ju ka Püha Vaim; sest kui Ta oli öelnud:
16 „Niisugune on leping, mille Ma teen nendega pärast neid päevi, ütleb Issand: Ma panen neile südamesse Oma käsud ja kirjutan need neile meelde
17 ega mäleta enam nende patte ja ülekohtutegusid!"
18 Aga kus need on andeks antud, seal ei ole enam tarvis ohvrit nende eest.
19 Nii on meil siis, vennad, Jeesuse Veres julgus sissepääsuks pühasse paika;
20 ja selle on Ta meile avanud uueks ja elavaks teeks eesriide, see on Oma liha kaudu;
21 ja meil on suur Preester Jumala koja üle.
22 Astugem siis ligi tõelise südamega, täielikus usus, südame poolest piserdamisega puhastatud kurjast südametunnistusest,
23 ja ihu poolest pestud puhta veega, pidagem kõikumata kinni lootuse tunnistusest. Sest ustav on See, Kes seda on tõotanud.
24 Ja pidagem üksteist silmas õhutamiseks armastusele ja headele tegudele.
25 Ning ärgem jätkem maha oma koguduse kooskäimisi, nõnda nagu mõnel on kombeks, vaid manitsegem üksteist, ja seda enam, et näete selle päeva lähenevat.
26 Sest kui me meelega pattu teeme, pärast seda kui oleme saanud tõe tunnetuse, siis ei jää enam mingit ohvrit üle pattude eest;
27 vaid mingi hirmus kohtu ootamine ja äge tuli, mis tahab ära süüa vastupanijad.
28 Kui keegi rikub Moosese käsku, siis peab ta ilma armuta surema kahe või kolme tunnistaja sõna peale,
29 kui palju hirmsama nuhtluse te arvate siis ära teeninud olevat selle, kes Jumala Poega jalgadega tallab ega pea pühaks lepingu Verd, millega ta on pühitsetud, ja teotab armu Vaimu?
30 Me tunneme ju Seda, Kes ütleb: „Minu käes on kättemaks, Mina tasun kätte!" ja taas: „Issand mõistab kohut Oma rahvale!"
31 Hirmus on elava Jumala kätte langeda!
32 Aga tuletage meelde endisi päevi, mil teie, olles valgustatud, talusite palju kannatamiste võitlust,
33 kord nii, et te teotamiste ja viletsuste läbi olite tehtud maailma naeruks, kord jälle nii, et saite nende osalisteks, kellel oli sama saatus.
34 Sest te olete ühes vangidega kannatanud ja rõõmuga vastu võtnud oma vara riisumise, teades, et teil on parem ja jäädav vara taevas.
35 Ärge siis heitke ära oma julgust, mis saab suure palga.
36 Sest kannatlikkust läheb teile tarvis, et teie, tehes Jumala tahtmist, saaksite kätte tõotuse.
37 Sest „veel üsna pisut, pisut aega, siis tuleb See, Kes peab tulema ega viivita mitte!
38 Aga Minu õige peab usust elama, ja kui ta hakkab kõhklema, siis ei ole Minu hingel temast head meelt!"
39 Ent meie ei ole need, kes kõhklevad hukatuseks, vaid need, kes usuvad hinge päästmiseks!