1 What shall we say then that Abraham our father according to flesh has found?
2 For if Abraham has been justified on the principle of works, he has whereof to boast: but not before God;
3 for what does the scripture say? And Abraham believed God, and it was reckoned to him as righteousness.
4 Now to him that works the reward is not reckoned as of grace, but of debt:
5 but to him who does not work, but believes on him who justifies the ungodly, his faith is reckoned as righteousness.
6 Even as David also declares the blessedness of the man to whom God reckons righteousness without works:
7 Blessed {they} whose lawlessnesses have been forgiven, and whose sins have been covered:
8 blessed {the} man to whom {the} Lord shall not at all reckon sin.
9 {Does} this blessedness then {rest} on the circumcision, or also on the uncircumcision? For we say that faith has been reckoned to Abraham as righteousness.
10 How then has it been reckoned? when he was in circumcision, or in uncircumcision? Not in circumcision, but in uncircumcision.
11 And he received {the} sign of circumcision {as} seal of the righteousness of faith which {he had} being in uncircumcision, that he might be {the} father of all them that believe being in uncircumcision, that righteousness might be reckoned to them also;
12 and father of circumcision, not only to those who are of {the} circumcision, but to those also who walk in the steps of the faith, during uncircumcision, of our father Abraham.
13 For {it was} not by law that the promise was to Abraham, or to his seed, that he should be heir of {the} world, but by righteousness of faith.
14 For if they which {are} of law be heirs, faith is made vain, and the promise made of no effect.
15 For law works wrath; but where no law is neither {is there} transgression.
16 Therefore {it is} on the principle of faith, that {it might be} according to grace, in order to the promise being sure to all the seed, not to that only which {is} of the law, but to that also which {is} of Abraham's faith, who is father of us all,
17 (according as it is written, I have made thee father of many nations,) before the God whom he believed, who quickens the dead, and calls the things which be not as being;
18 who against hope believed in hope to his becoming father of many nations, according to that which was spoken, So shall thy seed be:
19 and not being weak in faith, he considered not his own body already become dead, being about a hundred years old, and the deadening of Sarah's womb,
20 and hesitated not at the promise of God through unbelief; but found strength in faith, giving glory to God;
21 and being fully persuaded that what he has promised he is able also to do;
22 wherefore also it was reckoned to him as righteousness.
23 Now it was not written on his account alone that it was reckoned to him,
24 but on ours also, to whom, believing on him who has raised from among {the} dead Jesus our Lord,
25 who has been delivered for our offences and has been raised for our justification, it will be reckoned.
1 Mis me siis ütleme oma lihase esiisa Aabrahami saavutanud olevat?
2 Sest kui Aabraham on õigeks mõistetud tegudest, on temal kiitlemist, kuid mitte Jumala ees.
3 Sest mis ütleb Kiri? „Aabraham uskus Jumalat ja see arvati temale õiguseks!"
4 Aga tegude tegijale ei arvata palka mitte armust, vaid teenet mööda.
5 Aga kes tegusid ei tee, vaid usub Temasse, Kes mõistab õigeks jumalatu, sellele arvatakse tema usk õiguseks,
6 nõnda nagu Taavet kiidab õndsaks inimest, kellele Jumal arvab õiguse osaks ilma tegudeta:
7 „Õndsad need, kelle ülekohus on andeks antud ja kelle patud on kinni kaetud.
8 Õnnis see, kellele Jumal pattu ei arvesta!"
9 Kas nüüd see õndsakskiitmine käib ainult ümberlõigatute kohta või ka ümberlõikamatute kohta? Me ju ütleme, et Aabrahamile usk arvati õiguseks.
10 Kuidas see siis arvati? Kas siis, kui ta oli ümberlõigatu või kui ta oli ümberlõikamatu? Mitte kui ta oli ümberlõigatu, vaid kui ta oli ümberlõikamatu.
11 Ja ümberlõikamise märgi ta sai selle usu õiguse kinnituseks, mis tal oli ümberlõikamata põlves, et ta oleks kõikide isa, kes usuvad ümberlõikamatutena, et õigus arvatakse ka neile osaks
12 ja et ta oleks ka ümberlõigatute isa, nende isa, kes mitte ainult ei ole ümber lõigatud, vaid ka käivad meie isa Aabrahami usu jälgedes, mis tal oli juba ümberlõikamatuna.
13 Sest see tõotus, et Aabraham saab maailma pärijaks, ei antud temale ega tema soole mitte käsu läbi, vaid usu õiguse kaudu.
14 Sest kui need, kes on käsust, on pärijad, siis on usk tühistatud ja tõotus on tehtud mõjutuks.
15 Sest käsk toob viha; aga kus ei ole käsku, seal ei ole ka üleastumist.
16 Sellepärast on see usust, et see oleks armust, et tõotus oleks kindel kogu soole, mitte üksnes sellele, mis on pärit käsust, vaid ka sellele, mis on pärit Aabrahami usust, kes on meie kõikide isa -
17 nagu on kirjutatud: „Ma olen sind pannud paljude rahvaste isaks!" - selle Jumala ees, Keda ta uskus ja Kes teeb elavaks surnud ja kutsub esile olematuid asju otsekui olevaid.
18 Tema uskus üle lootuse lootuses, et ta saab paljude rahvaste isaks vastavalt sõnale: „Nõnda peab olema sinu sugu!"
19 Ja ta ei läinud usus nõdraks tähele pannes oma ihu, mis oli elatanud - oli ta ju umbes saja-aastane - ja et Saara lapsekoda oli surnud.
20 Ent Jumala tõotusest ta ei mõtelnud uskmatuses kaksipidi, vaid sai vägevaks usus, andes Jumalale austust
21 ja olles täiesti julge selles, et Jumal on vägev tegema, mis Ta on tõotanud.
22 Sellepärast see arvatigi temale õiguseks.
23 Aga ei ole mitte üksnes tema pärast kirjutatud, et see arvati temale õiguseks,
24 vaid ka meie pärast, kellele see peab arvatama õiguseks, sest me usume Temasse, Kes surnuist üles äratas meie Issanda Jeesuse,
25 Kes loovutati meie üleastumiste pärast ja üles äratati meie õigekssaamise pärast.