1 I beseech you therefore, brethren, by the compassions of God, to present your bodies a living sacrifice, holy, acceptable to God, {which is} your intelligent service.

2 And be not conformed to this world, but be transformed by the renewing of {your} mind, that ye may prove what {is} the good and acceptable and perfect will of God.

3 For I say, through the grace which has been given to me, to every one that is among you, not to have high thoughts above what he should think; but to think so as to be wise, as God has dealt to each a measure of faith.

4 For, as in one body we have many members, but all the members have not the same office;

5 thus we, {being} many, are one body in Christ, and each one members one of the other.

6 But having different gifts, according to the grace which has been given to us, whether {it be} prophecy, {let us prophesy} according to the proportion of faith;

7 or service, {let us occupy ourselves} in service; or he that teaches, in teaching;

8 or he that exhorts, in exhortation; he that gives, in simplicity; he that leads, with diligence; he that shews mercy, with cheerfulness.

9 Let love be unfeigned; abhorring evil; cleaving to good:

10 as to brotherly love, kindly affectioned towards one another: as to honour, each taking the lead in paying it to the other:

11 as to diligent zealousness, not slothful; in spirit fervent; serving the Lord.

12 As regards hope, rejoicing: as regards tribulation, enduring: as regards prayer, persevering:

13 distributing to the necessities of the saints; given to hospitality.

14 Bless them that persecute you; bless, and curse not.

15 Rejoice with those that rejoice, weep with those that weep.

16 Have the same respect one for another, not minding high things, but going along with the lowly: be not wise in your own eyes:

17 recompensing to no one evil for evil: providing things honest before all men:

18 if possible, as far as depends on you, living in peace with all men;

19 not avenging yourselves, beloved, but give place to wrath; for it is written, Vengeance {belongs} to me, *I* will recompense, saith the Lord.

20 If therefore thine enemy should hunger, feed him; if he should thirst, give him drink; for, so doing, thou shalt heap coals of fire upon his head.

21 Be not overcome by evil, but overcome evil with good.

1 Mina manitsen teid nüüd, vennad, Jumala suure südamliku halastuse tõttu andma oma ihud elavaks pühaks ja Jumala meelepäraseks ohvriks. See olgu teie mõistlik jumalateenistus.

2 Ja ärge saage selle maailma sarnaseks, vaid muutuge teiseks oma meele uuendamise teel, et te uuriksite, mis on Jumala hea ja meelepärane ja täielik tahtmine.

3 Sest selle armu läbi, mis mulle on antud, ma ütlen teile igaühele, et ta ei mõtleks üleolevalt selle kohta, mida tuleb mõelda, vaid mõtleks nõnda, et saaks arukaks sedamööda, kuidas Jumal igaühele usu mõõdu on jaganud.

4 Sest otsekui meil ühes ihus on palju liikmeid, aga kõigil liikmeil ei ole sama töö,

5 nõnda oleme meiegi paljud üks ihu Kristuses, aga üksikult igaüks üksteise liikmed.

6 Aga meil on armu mööda, mis meile antud, mõnesuguseid armuandeid: olgu prohvetliku kuulutamise anne, mis toimugu usu mõõtu mööda;

7 olgu hoolekanne, mis toimugu hoolekandeametis; olgu keegi õpetaja, siis toimigu ta õpetamisametis;

8 manitseb keegi, siis ta olgu manitsemisametis; kes teistele annetab, andku siira südamega; kes teisi juhatab, olgu hoolas; kes vaeseid hooldab, tehku seda rõõmuga.

9 Armastus ärgu olgu silmakirjalik. Hoiduge kurjast eemale, kiinduge heasse!

10 Olge vennaarmastuse poolest hellasüdamelised üksteise vastu; vastastikuses austamises jõudke üksteisest ette!

11 Ärge olge viitsimatud hoolsuses; olge tulised vaimus; teenige Issandat!

12 Olge rõõmsad lootuses, kannatlikud ahastuses, püsivad palves!

13 Võtke osa pühade puudusest; püüdke olla külalislahked.

14 Õnnistage neid, kes teid taga kiusavad! Õnnistage ja ärge needke!

15 Olge rõõmsad rõõmsatega, nutke nutjatega!

16 Mõtelge ühesuguselt üksteise suhtes! Ärge nõudke kõrgeid asju, vaid hoiduge madaluse poole; ärge olge eneste meelest targad!

17 Ärge tasuge ühelegi kurja kurjaga; mõtelge ikka sellele, mis hea on kõigi inimeste suhtes!

18 Kui võimalik on ja niipalju kui teist oleneb, pidage rahu kõigi inimestega.

19 Ärge makske ise kätte, armsad, vaid andke maad Jumala vihale, sest on kirjutatud: „Minu käes on kättemaks, Mina tasun kätte! ütleb Issand."

20 „Kui nüüd sinu vaenlasel on nälg, sööda teda; kui tal on janu, jooda teda; sest seda tehes sa kogud tuliseid süsi tema pea peale!"

21 Ära lase kurjal võitu saada enese üle, vaid võida sina kuri ära heaga!