1 Ja kui nad Jeruusalema ligi said ja Betfage poole Õlimäele tulid, siis läkitas Jeesus kaks jüngrit ning ütles neile:

2 „Minge sinna alevisse, mis on teie ees, ja varsti te leiate kinniseotud emaeesli ja sälu ta juures; päästke need lahti ja tooge Mu juure.

3 Ja kui teile keegi midagi ütleb, siis ütelge: Issandal on neid tarvis! Siis Ta lähetab nad sedamaid.

4 Aga see on kõik sündinud, et läheks täide, mis on üteldud prohveti kaudu:

5

6 Siis jüngrid läksid ja tegid nõnda, nagu Jeesus neid oli käskinud,

7 ning tõid emaeesli ja sälu ja panid riided nende peale ja panid Ta riiete peale istuma.

8 Aga suurem hulk laotas oma riided tee peale, aga teised raiusid oksi puudest ja puistasid tee peale.

9 Aga rahvahulgad, kes ees ja taga käisid, hüüdsid: „Hoosianna Taaveti Pojale! Õnnistatud olgu, Kes tuleb Issanda nimel! Hoosianna kõrges!"

10 Ja kui Ta Jeruusalemma sisse läks, tõusis kogu linn liikvele ja ütles: „Kes See on?"

11 Aga rahvas ütles: „Tema on See Prohvet Jeesus Galilea Naatsaretist!"

12

13 ja ütles neile: „Kirjutatud on: Minu koda peab hüütama palvekojaks, aga teie teete Ta röövliauguks!"

14 Ja pühakojas tuli Tema juure pimedaid ja jalutumaid, ja Ta tegi nad terveks.

15 Aga kui ülempreestrid ja kirjatundjad nägid neid imesid, mida Ta tegi, ja poisse, kes pühakojas hüüdsid: „Hoosianna Taaveti Pojale!" sai nende meel pahaseks

16 ja nad ütlesid Temale: „Kas Sa kuuled, mida need ütlevad?" Jeesus ütles neile: „Jah, kuulen! Kas te iganes pole lugenud: Laste ja imikute suust oled Sa Enesele valmistanud kiituse?"

17 Ja Ta jättis nad maha ja läks linnast välja Betaaniasse ja jäi Sinna ööseks.

18 Aga kui Ta vara hommikul jälle linna läks, hakkas Tal nälg.

19 Ja nähes üht viigipuud tee ääres, läks Ta selle juure, aga ei leidnud sealt pealt midagi muud kui ainult lehti. Ja Ta ütles puule:

20 Kui jüngrid seda nägid, panid nad imeks ning ütlesid: „Kuidas see viigipuu nii kohe ära kuivas?"

21 Aga Jeesus kostis ning ütles neile: „Tõesti Ma ütlen teile, kui teil oleks usku ja te ei mõtleks kaksipidi, siis te ei teeks mitte ainult seda, mis viigipuule on sündinud, vaid kui te ka ütleksite sellele mäele: Tõuse paigast ja lange merre! siis see sünniks.

22 Ja kõik, mida te iganes palves palute uskudes, seda te saate!"

23 Ja kui nad tulid pühakotta, astusid ülempreestrid ja rahva vanemad Tema juure, kui Ta õpetas, ja ütlesid: „Missuguse meelevallaga Sa teed neid asju? Ja kes on Sulle selle meelevalla annud?"

24 Aga Jeesus kostis ning ütles neile: „Ma tahan ka teilt küsida ühe asja; kui te Mulle selle ütlete, siis Ma ütlen ka teile, missuguse meelevallaga Ma neid asju teen.

25 Kust oli Johannese ristimine, kas taevast või inimestest?" Aga nemad arutasid asja isekeskis ja ütlesid: „Kui me ütleme: Taevast! siis Ta ütleb meile: Mispärast te siis ei uskunud teda?

26 Aga kui me ütleme: Inimestest! siis meil tuleb karta rahvast, sest nad kõik peavad Johannest prohvetiks!"

27 Ja nad kostsid Jeesusele ning ütlesid: „Me ei tea!" Siis ütles ka Tema neile: „Ega Minagi teile ütle, missuguse meelevallaga Ma neid asju teen.

28 Aga mis te arvate? Ūhel inimesel oli kaks poega. Ja ta läks esimese juure ning ütles: Poeg, mine täna tööle mu viinamäele!

29 Aga tema kostis ning ütles: Küll ma lähen, isand! Ja ta ei läinud mitte.

30 Siis isa läks ka teise juure ja ütles nõndasamuti. See kostis ning ütles: Ei mina taha! Pärast ta kahetses ja läks.

31 Kumb neist tegi isa tahtmist?" Nad ütlesid: „Viimane." Jeesus ütles neile: „Tõesti Ma ütlen teile, et tölnerid ja hoorad saavad enne teid Jumala riiki.

32 Sest Johannes tuli teie juure õiguse teed ja te ei uskunud teda; ent tölnerid ja hoorad uskusid teda. Aga teie, ehk te küll seda nägite, ei kahetsenud pärastki, et teda uskuda.

33 Kuulge teist tähendamissõna: Oli majaisand, kes istutas viinamäe ja tegi selle ümber aia ja kaevas sinna surutõrre ja ehitas torni ja andis selle rendile aednike kätte ja läks võõrale maale.

34 Kui siis viinamarja korjamise aeg lähenes, läkitas ta oma sulased aednike juure oma vilja vastu võtma.

35 Aga aednikud võtsid tema sulased kinni; mõnd nad peksid, mõne nad tapsid, mõne nad viskasid kividega surnuks.

36 Taas ta läkitas teised sulased, rohkem kui esimesi; ja nad tegid neile nõndasamuti.

37 Viimaks ta läkitas oma poja nende juure, mõteldes: Küllap nad mu poega häbenevad.

38 Aga kui aednikud nägid poega, ütlesid nad isekeskis: See on see pärija, tulge, tapame ta ära, siis saame tema pärandi enestele!

39 Ja nad võtsid ja tõukasid ta välja viinamäest ning tapsid ta ära.

40 Kui nüüd viinamäe isand tuleb, mis ta teeb nende aednikega?"

41 Nad ütlesid Temale: „Need kurjad ta hukkab ära kurjasti ja annab viinamäe teiste aednike kätte, kes annavad temale vilja omal ajal."

42 Jeesus ütles neile: „Kas te pole iialgi Kirjast lugenud: Kivi, mille hooneehitajad kõrvale heitsid, on saanud nurgakiviks; Issandalt on see tulnud ja on imeasi meie silmis.

43 Seepärast Ma ütlen teile: Jumala Riik võetakse teilt ära ja antakse sellele rahvale, kes selle vilja kannab.

44 Ja kes selle kivi peale langeb, läheb rusuks; aga kelle peale iganes see langeb, selle ta teeb pihuks!"

45 Ja kui ülempreestrid ja variserid Tema tähendamissõnu kuulsid, mõistsid nad, et Ta neist rääkis.

46 Ja nad oleksid Ta hea meelega kinni võtnud, aga kartsid rahvast, sest see pidas Teda prohvetiks.

1 E, quando se aproximaram de Jerusalém, e chegaram a Betfagé, ao Monte das Oliveiras, enviou, então, Jesus dois discípulos, dizendo-lhes:

2 Ide à aldeia que está defronte de vós, e logo encontrareis uma jumenta presa, e um jumentinho com ela; desprendei-a, e trazei-mos.

3 E, se alguém vos disser alguma coisa, direis que o Senhor os há de mister; e logo os enviará.

4 Ora, tudo isto aconteceu para que se cumprisse o que foi dito pelo profeta, que diz:

5 Dizei à filha de Sião: Eis que o teu Rei aí te vem, manso, e assentado sobre uma jumenta, e sobre um jumentinho, filho de animal de carga.

6 E, indo os discípulos, e fazendo como Jesus lhes ordenara,

7 Trouxeram a jumenta e o jumentinho, e sobre eles puseram as suas vestes, e fizeram-no assentar em cima.

8 E muitíssima gente estendia as suas vestes pelo caminho, e outros cortavam ramos de árvores, e os espalhavam pelo caminho.

9 E a multidão que ia adiante, e a que seguia, clamava, dizendo: Hosana ao Filho de Davi; bendito o que vem em nome do Senhor. Hosana nas alturas!

10 E, entrando ele em Jerusalém, toda a cidade se alvoroçou, dizendo: Quem é este?

11 E a multidão dizia: Este é Jesus, o profeta de Nazaré da Galileia.

12 E entrou Jesus no templo de Deus, e expulsou todos os que vendiam e compravam no templo, e derribou as mesas dos cambistas e as cadeiras dos que vendiam pombas;

13 E disse-lhes: Está escrito: A minha casa será chamada casa de oração; mas vós a tendes convertido em covil de ladrões.

14 E foram ter com ele no templo cegos e coxos, e curou-os.

15 Vendo, então, os principais sacerdotes e os escribas as maravilhas que fazia, e os meninos clamando no templo: Hosana ao Filho de Davi, indignaram-se,

16 E disseram-lhe: Ouves o que estes dizem? E Jesus lhes disse: Sim; nunca lestes: Pela boca dos meninos e das criancinhas de peito tiraste o perfeito louvor?

17 E, deixando-os, saiu da cidade para Betânia, e ali passou a noite.

18 E, de manhã, voltando para a cidade, teve fome;

19 E, avistando uma figueira perto do caminho, dirigiu-se a ela, e não achou nela senão somente folhas. E disse-lhe: Nunca mais nasça fruto de ti, para sempre. E a figueira secou imediatamente.

20 E os discípulos, vendo isto, maravilharam-se, dizendo: Como secou imediatamente a figueira?

21 Jesus, porém, respondendo, disse-lhes: Em verdade vos digo que, se tiverdes fé e não duvidardes, não só fareis o que foi feito à figueira, mas até se a este monte disserdes: Ergue-te, e precipita-te no mar, assim será feito;

22 E, tudo o que pedirdes em oração, crendo, o recebereis.

23 E, chegando ao templo, acercaram-se dele, estando já ensinando, os principais sacerdotes e os anciãos do povo, dizendo: Com que autoridade fazes isto? E quem te deu tal autoridade?

24 E Jesus, respondendo, disse-lhes: Eu também vos perguntarei uma coisa; se ma disserdes, também eu vos direi com que autoridade faço isto.

25 O batismo de João, de onde era? Do céu, ou dos homens? E pensavam entre si, dizendo: Se dissermos: Do céu, ele nos dirá: Então por que não o crestes?

26 E, se dissermos: Dos homens, tememos o povo, porque todos consideram João como profeta.

27 E, respondendo a Jesus, disseram: Não sabemos. Ele disse-lhes: Nem eu vos digo com que autoridade faço isto.

28 Mas, que vos parece? Um homem tinha dois filhos, e, dirigindo-se ao primeiro, disse: Filho, vai trabalhar hoje na minha vinha.

29 Ele, porém, respondendo, disse: Não quero. Mas depois, arrependendo-se, foi.

30 E, dirigindo-se ao segundo, falou-lhe de igual modo; e, respondendo ele, disse: Eu vou, senhor; e não foi.

31 Qual dos dois fez a vontade do pai? Disseram-lhe eles: O primeiro. Disse-lhes Jesus: Em verdade vos digo que os publicanos e as meretrizes entram adiante de vós no reino de Deus.

32 Porque João veio a vós no caminho da justiça, e não o crestes, mas os publicanos e as meretrizes o creram; vós, porém, vendo isto, nem depois vos arrependestes para o crer.

33 Ouvi, ainda, outra parábola: Houve um homem, pai de família, que plantou uma vinha, e circundou-a de um valado, e construiu nela um lagar, e edificou uma torre, e arrendou-a a uns lavradores, e ausentou-se para longe.

34 E, chegando o tempo dos frutos, enviou os seus servos aos lavradores, para receber os seus frutos.

35 E os lavradores, apoderando-se dos servos, feriram um, mataram outro, e apedrejaram outro.

36 Depois enviou outros servos, em maior número do que os primeiros; e eles fizeram-lhes o mesmo.

37 E, por último, enviou-lhes seu filho, dizendo: Terão respeito a meu filho.

38 Mas os lavradores, vendo o filho, disseram entre si: Este é o herdeiro; vinde, matemo-lo, e apoderemo-nos da sua herança.

39 E, lançando mão dele, o arrastaram para fora da vinha, e o mataram.

40 Quando, pois, vier o senhor da vinha, que fará àqueles lavradores?

41 Dizem-lhe eles: Dará afrontosa morte aos maus, e arrendará a vinha a outros lavradores, que a seu tempo lhe deem os frutos.

42 Diz-lhes Jesus: Nunca lestes nas Escrituras: A pedra, que os edificadores rejeitaram, essa foi posta por cabeça da esquina; pelo Senhor foi feito isto, e é maravilhoso aos nossos olhos?

43 Portanto, eu vos digo que o reino de Deus vos será tirado, e será dado a uma nação que dê os seus frutos.

44 E, quem cair sobre esta pedra, despedaçar-se-á; e aquele sobre quem ela cair ficará reduzido a pó.

45 E os principais sacerdotes e os fariseus, ouvindo estas palavras, entenderam que falava deles;

46 E, pretendendo prendê-lo, recearam o povo, porquanto o tinham por profeta.