1 Sellepärast meie, kui me enam ei läbenud kannatada, arvasime heaks jääda üksinda Ateenasse

2 ja läkitasime Timoteose, oma venna ja Jumala kaastöölise Kristuse Evangeeliumi kuulutamises, teid kinnitama ja manitsema teie usu pärast,

3 et ükski ennast ei laseks vintsutada neis viletsusis. Sest te isegi teate, et meid on neisse pandud.

4 Sest ka siis, kui olime teie juures, ütlesime teile ette, et meid vaevad ootavad, nõnda nagu ongi sündinud ja on teile teada.

5 Sellepärast ka mina, kui ma enam ei läbenud, läkitasin tema kuulama teie usku, kas ehk vahest kiusaja ei ole teid kiusanud ja kas meie vaev ei ole saanud tühjaks.

6 Aga kui Timoteos nüüd tuli meie juurde teie juurest ja tõi rõõmsaid sõnumeid teie usust ja armastusest ja et te peate meid alati heas mälestuses ning igatsete meid näha saada, nõnda nagu meiegi teid,

7 siis oleme trööstitud teie suhtes, vennad, kõiges oma hädas ja kitsikuses teie usu läbi,

8 sest et nüüd me elame, kui teie püsite kindlasti Issandas.

9 Sest missugust tänu me võimegi anda Jumalale teie pärast kõige selle rõõmu eest, mis meil on teist oma Jumala ees,

10 kuna me ööd ja päevad oleme kõige palavamas palves, et saaksime näha teie palet ja täita seda, mis teie usul veel on puudu.

11 Aga meie Jumal ja Isa Ise ja meie Issand Jeesus Kristus juhtigu meie tee teie juurde.

12 Ent teid kasvatagu Issand ja tehku teid rikkaks armastuse poolest üksteise vastu ja kõikide vastu, nagu meiegi oleme teie vastu,

13 et kinnitada teie südamed laitmatuiks pühitsuses Jumala ja meie Isa ees meie Issanda Jeesuse tulekul kõigi ta pühadega.

1 Perciò, non potendo più reggere, stimammo bene di esser lasciati soli ad Atene;

2 e mandammo Timoteo, nostro fratello e ministro di Dio nella propagazione del Vangelo di Cristo, per confermarvi e confortarvi nella vostra fede,

3 affinché nessuno fosse scosso in mezzo a queste afflizioni; poiché voi stessi sapete che a questo siamo destinati.

4 Perché anche quando eravamo fra voi, vi predicevamo che saremmo afflitti; come anche è avvenuto, e voi lo sapete.

5 Perciò anch’io, non potendo più resistere, mandai ad informarmi della vostra fede, per tema che il tentatore vi avesse tentati, e la nostra fatica fosse riuscita vana.

6 Ma ora che Timoteo è giunto qui da presso a voi e ci ha recato liete notizie della vostra fede e del vostro amore, e ci ha detto che serbate del continuo buona ricordanza di noi bramando di vederci, come anche noi bramiamo vedervi,

7 per questa ragione, fratelli, siamo stati consolati a vostro riguardo, in mezzo a tutte le nostre distrette e afflizioni, mediante la vostra fede;

8 perché ora viviamo, se voi state saldi nel Signore.

9 Poiché quali grazie possiam noi rendere a Dio, a vostro riguardo, per tutta l’allegrezza della quale ci rallegriamo a cagion di voi nel cospetto dell’Iddio nostro,

10 mentre notte e giorno preghiamo intensamente di poter vedere la vostra faccia e supplire alle lacune ella vostra fede?

11 Ora Iddio stesso, nostro Padre, e il Signor nostro Gesù ci appianino la via per venir da voi;

12 e quant’è a voi, il Signore vi accresca e vi faccia abbondare in amore gli uni verso gli altri e verso tutti, come anche noi abbondiamo verso voi,

13 per confermare i vostri cuori, onde siano irreprensibili in santità nel cospetto di Dio nostro Padre, quando il Signor nostro Gesù verrà con tutti i suoi santi.