1 Ja ma nägin, kuidas Tall võttis lahti ühe seitsmest pitserist, ja ma kuulsin üht neljast olendist otsekui pikse häälega ütlevat: „Tule!"

2 Ja ma vaatasin, ja näe: valge hobune; ja ta seljas istujal oli amb käes; ja talle anti pärg ja ta väljus võites ja võitu saavutama.

3 Ja kui Tall võttis lahti teise pitseri, kuulsin ma teist olendit ütlevat: „Tule!"

4 Ja väljus teine hobune, tulipunane, ja ta seljas istujal lasti rahu maa pealt ära võtta, et inimesed üksteist tapaksid; ja temale anti suur mõõk.

5 Ja kui Tall võttis lahti kolmanda pitseri, kuulsin ma kolmandat olendit ütlevat: „Tule!" Ja ma vaatasin, ja näe: must hobune, ja tema seljas istujal olid kaalud käes.

6 Ja ma kuulsin otsekui häält nelja olendi keskelt ütlevat: „Mõõt nisu teenari eest ja kolm mõõtu otri teenari eest; ja õlile ega viinale ära tee kahju!"

7 Ja kui Ta võttis lahti neljanda pitseri, kuulsin ma neljanda olendi häält ütlevat: „Tule!"

8 Ja ma vaatasin, ja näe, tuhkur hobune, ja kes tema seljas istus, selle nimi oli Surm, ja Surmavald käis ühes temaga; ja neile anti meelevald neljanda osa ilmamaa üle, tappa mõõga ja nälja ja surmaga ja maapealsete kiskjate elajate abil.

9 Ja kui Ta võttis lahti viienda pitseri, siis ma nägin altari all nende hingi, kes olid tapetud Jumala sõna pärast ja tunnistuse pärast, mis neil oli.

10 Ja nad kisendasid suure häälega ning ütlesid: „Oh Püha ja Tõeline Valitseja, kui kaua Sa ei mõista kohut ega tasu kätte meie verd neile, kes elavad maa peal?"

11 Ja neile anti igaühele pikk valge rüü, ja neile öeldi, et nad oleksid rahul veel natuke aega, kuni saab täis nende kaassulaste ja nende vendade arv, kes tapetakse nõnda nagu nemadki.

12 Ja ma nägin, kui Ta võttis lahti kuuenda pitseri, et siis sündis suur maavärisemine, ja päike läks mustaks nagu karvane kotiriie ja kuu läks kogunisti nagu vereks;

13 ja taevatähed kukkusid maha, otsekui viigipuu ajab maha oma toored marjad, kui suur tuul teda raputab;

14 ja taevas veeres ära nagu rullraamat, ja kõik mäed ja saared nihkusid oma paigust;

15 ja ilmamaa kuningad ja suured isandad ja sõjapealikud ja rikkad ja võimumehed ja kõik orjad ja kõik vabad pugesid varjule koobastesse ja mägede kaljudesse,

16 ja nad ütlesid mägedele ja kaljudele: „Langege meie peale ja varjake meid Selle palge eest, Kes aujärjel istub, ja Talle viha eest!

17 Sest on tulnud Tema suur vihapäev, ja kes võib püsida?"

1 Poi vidi quando l’Agnello ebbe aperto uno dei sette suggelli; e udii una delle quattro creature viventi, che diceva con voce come di tuono: Vieni.

2 E vidi, ed ecco un cavallo bianco; e colui che lo cavalcava aveva un arco; e gli fu data una corona, ed egli uscì fuori da vincitore, e per vincere.

3 E quando ebbe aperto il secondo suggello, io udii la seconda creatura vivente che diceva: Vieni.

4 E uscì fuori un altro cavallo, rosso; e a colui che lo cavalcava fu dato di toglier la pace dalla terra affinché gli uomini si uccidessero gli uni gli altri, e gli fu data una grande spada.

5 E quando ebbe aperto il terzo suggello, io udii la terza creatura vivente che diceva: Vieni. Ed io vidi, ed ecco un cavallo nero; e colui che lo cavalcava aveva una bilancia in mano.

6 E udii come una voce in mezzo alle quattro creature viventi che diceva: Una chènice di frumento per un denaro e tre chènici d’orzo per un denaro; e non danneggiare né l’olio né il vino.

7 E quando ebbe aperto il quarto suggello, io udii la voce della quarta creatura vivente che diceva: Vieni.

8 E io vidi, ed ecco un cavallo giallastro; e colui che lo cavalcava avea nome la Morte; e gli teneva dietro l’Ades. E fu loro data potestà sopra la quarta parte della terra di uccidere con la spada, con la fame, con la mortalità e con le fiere della terra.

9 E quando ebbe aperto il quinto suggello, io vidi sotto l’altare le anime di quelli ch’erano stati uccisi per la parola di Dio e per la testimonianza che aveano resa;

10 e gridarono con gran voce, dicendo: Fino a quando, o nostro Signore che sei santo e verace, non fai tu giudicio e non vendichi il nostro sangue su quelli che abitano sopra la terra?

11 E a ciascun d’essi fu data una veste bianca e fu loro detto che si riposassero ancora un po’ di tempo, finché fosse completo il numero dei loro conservi e dei loro fratelli, che hanno ad essere uccisi come loro.

12 Poi vidi quand’ebbe aperto il sesto suggello: e si fece un gran terremoto; e il sole divenne nero come un cilicio di crine, e tutta la luna diventò come sangue;

13 e le stelle del cielo caddero sulla terra come quando un fico scosso da un gran vento lascia cadere i suoi fichi immaturi.

14 E il cielo si ritrasse come una pergamena che si arrotola; e ogni montagna e ogni isola fu rimossa dal suo luogo.

15 E i re della terra e i grandi e i capitani e i ricchi e i potenti e ogni servo e ogni libero si nascosero nelle spelonche e nelle rocce dei monti;

16 e dicevano ai monti e alle rocce: Cadeteci addosso e nascondeteci dal cospetto di Colui che siede sul trono e dall’ira dell’Agnello;

17 perché è venuto il gran giorno della sua ira, e chi può reggere in piè?