1 Pärast seda ma kuulsin otsekui hulga rahva suurt häält taevast ütlevat: „Halleluuja! Õnnistus ja austus ja vägi olgu meie Jumalale!
2 Sest tõelised ja õiged on Tema kohtud, et Ta on kohut mõistnud suure hoora üle, kes rikkus ilmamaa oma hooraeluga, ja on Oma sulaste vere temale kätte maksnud!"
3 Ja nad ütlesid teist korda: „Halleluuja!" Ja tema suits tõuseb üles ajastute ajastuteni.
4 Ja need kakskümmend neli olendit heitsid maha ja kummardasid Jumalat, kes aujärjel istub ja ütlesid: „Aamen, halleluuja!"
5 Ja aujärjelt kostis hääl, mis ütles: „Kiitke meie Jumalat, kõik Tema sulased, kes Teda kardate, nii pisukesed kui suured!"
6 Ja ma kuulsin otsekui hulga rahva häält ja otsekui suurte vete kohinat ja otsekui kange pikse müristamist, ütlevat: „Halleluuja! Sest Issand, meie Kõigeväeline Jumal, on võtnud kuningliku valitsuse Oma kätte!
7 Rõõmutsegem ja hõisakem ning andkem Temale austust! Sest Talle pulmad on tulnud ja Tema naine on ennast valmistanud!
8 Ja naisele anti riietumiseks hiilgav ja puhas lõuend. See lõuend on pühade õiged teod!"
9 Ja Ingel ütles mulle: „Kirjuta: õndsad on need, kes Talle pulma õhtusöömaajale on kutsutud!" Ja tema ütles veel mulle: „Need on tõelised Jumala sõnad!"
10 Ja ma heitsin maha tema jalge ette, et teda kummardada, aga tema ütles mulle: „Vaata, ära tee seda! Ma olen sinu ja nende su vendade kaassulane, kellel on Jeesuse tunnistus. Kummarda Jumalat, sest Jeesuse tunnistus on prohvetikuulutamise vaim!"
11 Ja ma nägin taeva avatud, ja vaata: valge hobune! Ja Selle nimi, Kes tema seljas istus, on Ustav ja Tõeline, ja Tema mõistab kohut ja sõdib õiguses.
12 Aga Tema silmad olid tuleleek ja Temal oli peas palju ehissidemeid; ja Temale oli kirjutatud nimi, mida ei tea keegi muu kui Tema Ise.
13 Ja Temal oli seljas verega kastetud kuub ja Tema nimeks on pandud Jumala Sõna.
14 Ja sõjaväed taevas järgisid Teda valgete hobuste seljas ja olid riietatud valge ja puhta lõuendiga.
15 Ja Tema suust tuli välja terav mõõk, et sellega lüüa rahvaid. Ja Tema Ise karjatab neid raudkepiga. Ja Ta ise sõtkub kõigeväelise Jumala tulise viha viina surutõrt.
16 Ja Temale on Tema kuue ja puusa peale kirjutatud nimi: „Kuningate Kuningas ja isandate Issand!"
17 Ja ma nägin üht Inglit seisvat päikeses ja see kisendas suure häälega ning hüüdis kõigile kesktaeva kohal lendavaile lindudele: „Tulge ja lennake kokku suurele Jumala söömaajale
18 sööma kuningate liha ja ülemate pealikute liha ja vägevate liha ja hobuste ja nende seljas istujate liha ja kõigi vabade ja orjade ja pisukeste ja suurte liha!"
19 Ja ma nägin metsalist ja ilmamaa kuningaid ja nende sõjaväge olevat kogunenud sõda pidama Sellega, Kes istus hobuse seljas, ja Tema sõjaväega.
20 Ja metsaline võeti kinni ja temaga ühes valeprohvet, kes tema ees oli teinud oma imeteod, millega ta oli eksitanud neid, kes metsalise märgi olid vastu võtnud ja kes kummardasid tema kuju. Nad mõlemad visati elusalt tulejärve, mis põleb väävliga.
21 Ja teised tapeti mõõgaga, mis lähtus Selle suust, Kes istus hobuse seljas. Ja kõigi lindude kõhud said täis nende lihast.
1 Dopo queste cose udii come una gran voce duna immensa moltitudine nel cielo, che diceva: Alleluia! La salvazione e la gloria e la potenza appartengono al nostro Dio;
2 perché veraci e giusti sono i suoi giudici; poiché Egli ha giudicata la gran meretrice che corrompeva la terra con la sua fornicazione e ha vendicato il sangue de suoi servitori, ridomandandolo dalla mano di lei.
3 E dissero una seconda volta: Alleluia! Il suo fumo sale per i secoli dei secoli.
4 E i ventiquattro anziani e le quattro creature viventi si gettarono giù e adorarono Iddio che siede sul trono, dicendo: Amen! Alleluia!
5 E una voce partì dal trono dicendo: Lodate il nostro Dio, voi tutti suoi servitori, voi che lo temete piccoli e grandi.
6 Poi udii come la voce di una gran moltitudine e come il suono di molte acque e come il rumore di forti tuoni, che diceva: Alleluia! poiché il Signore Iddio nostro, lOnnipotente, ha preso a regnare.
7 Rallegriamoci e giubiliamo e diamo a lui la gloria, poiché son giunte le nozze dellAgnello, e la sua sposa sè preparata;
8 e le è stato dato di vestirsi di lino fino, risplendente e puro; poiché il lino fino son le opere giuste dei santi.
9 E langelo mi disse: Scrivi: Beati quelli che sono invitati alla cena delle nozze dellAgnello. E mi disse: Queste sono le veraci parole di Dio.
10 E io mi prostrai ai suoi piedi per adorarlo. Ed egli mi disse: Guardati dal farlo; io sono tuo conservo e de tuoi fratelli che serbano la testimonianza di Gesù: adora Iddio! Perché la testimonianza di Gesù; è lo spirito della profezia.
11 Poi vidi il cielo aperto ed ecco un cavallo bianco; e colui che lo cavalcava si chiama il Fedele e il erace; ed egli giudica e guerreggia con giustizia.
12 E i suoi occhi erano una fiamma di fuoco, e sul suo capo veran molti diademi; e portava scritto un nome che nessuno conosce fuorché lui.
13 Era vestito duna veste tinta di sangue, e il suo nome è: la Parola di Dio.
14 Gli eserciti che sono nel cielo lo seguivano sopra cavalli bianchi, ed eran vestiti di lino fino bianco e puro.
15 E dalla bocca gli usciva una spada affilata per percuoter con essa le nazioni; ed egli le reggerà con una verga di ferro, e calcherà il tino del vino dellardente ira dellOnnipotente Iddio.
16 E sulla veste e sulla coscia porta scritto questo nome: RE DEI RE, SIGNOR DEI SIGNORI.
17 Poi vidi un angelo che stava in piè nel sole, ed egli gridò con gran voce, dicendo a tutti gli uccelli che volano in mezzo al cielo:
18 Venite, adunatevi per il gran convito di Dio, per mangiar carni di re e carni di capitani e carni di prodi e carni di cavalli e di cavalieri, e carni dogni sorta duomini liberi e schiavi, piccoli e grandi.
19 E vidi la bestia e i re della terra e i loro eserciti radunati per muover guerra a colui che cavalcava il cavallo e allesercito suo.
20 E la bestia fu presa, e con lei fu preso il falso profeta che avea fatto i miracoli davanti a lei, coi quali veva sedotto quelli che aveano preso il marchio della bestia e quelli che adoravano la sua immagine. Ambedue furon gettati vivi nello stagno ardente di fuoco e di zolfo.
21 E il rimanente fu ucciso con la spada che usciva dalla bocca di colui che cavalcava il cavallo; e tutti gli uccelli si satollarono delle loro carni.