1 Kui nüüd mingisugune manitsus Kristuses, kui mingisugune armastuse troost, kui mingisugune Vaimu osadus, kui mingisugune südamlikkus ja kaastundmus kehtib,

2 siis tehke mu rõõm täielikuks sellega, et mõtlete sama ja peate ühesugust armastust, olles üksmeelsed ja ühemõttelised

3 ega tee midagi riiu ega tühja au pärast, vaid arvate alanduses üksteist ülemaks kui iseennast,

4 ja et ükski ei vaata selle peale, mis on tulus temale, vaid ka selle peale, mis on tulus teistele.

5 Olgu teil samasugune meel, mis oli ka Kristusel Jeesusel,

6 Kes, kuigi ta oli Jumala nägu, ei arvanud saagiks olla Jumalaga ühesugune,

7 vaid loobus Iseenese olust ning võttis orja näo, saades inimeste sarnaseks; ja Ta leiti välimuselt inimesena;

8 Ta alandas iseennast, saades sõnakuulelikuks surmani, pealegi ristisurmani.

9 Sellepärast ongi Jumal Tema ülendanud kõrgele ja andnud Temale nime üle kõigi nimede,

10 et Jeesuse nimes nõtkuksid kõik põlved, niihästi taevaliste kui maapealsete kui ka maa-aluste omad,

11 ja iga keel tunnistaks, et Jeesus Kristus on Issand, Jumala Isa auks.

12 Nõnda siis, mu armsad, otsekui te ikka olete olnud sõnakuulelikud, mitte üksnes nagu siis, kui ma olin teie juures, vaid ka nüüd veel rohkem minu ära olles, nõudke oma päästet kartuse ja värinaga!

13 Sest Jumal on See, kes teis on tegev, et te tahate ja tegutsete Tema hea meele järgi.

14 Tehke kõik nurisemata ja kaksipidi mõtlemata,

15 et te oleksite laitmatud ja puhtad, veatud Jumala lapsed keset tigedat ja pöörast sugupõlve, kelle seas teie paistate otsekui taevatähed maailmas,

16 hoides elu sõna, minule kiitluseks Kristuse päeval, et ma ei ole tühja jooksnud ega teinud tühja tööd.

17 Ja kuigi minu veri peaks kahjana valatama teie usu ohvri ja jumalateenistuse üle, siiski ma rõõmutsen ja olen rõõmus ühes teie kõikidega.

18 Sellesama pärast olge ka teie rõõmsad ja rõõmutsege ühes minuga.

19 Ma loodan Issandas Jeesuses Timoteose varsti läkitada teie juurde, et ka minul oleks hea meel teada saades, kuidas teie käsi käib.

20 Sest mul pole kedagi muud nii üksmeelset minuga, kes nõnda tõsiselt hoolitseks teie eest.

21 Sest nad kõik otsivad eneste oma, aga mitte seda, mis on Kristuse Jeesuse Oma.

22 Aga tema ustavust te teate, sest nagu laps oma isaga, nõnda on ta minuga ühes töötanud Evangeeliumi kasuks.

23 Teda ma loodan nüüd läkitada, niipea kui näen, kuidas minu asi areneb.

24 Ent mul on kindel lootus Issandas, et ma ka ise varsti tulen.

25 Aga ma olen arvanud tarviliseks läkitada teie juurde vend Epafroditose, oma kaastöölise ja kaasvõitleja, teie Apostli ja minu vajaduste eest hoolitseja,

26 sellepärast et ta teid kõiki igatses ja suurt tuska tundis sellest, et olite kuulnud tema haigestumisest.

27 Sest tema oli ka tõesti suremas haige; ent Jumal andis temale armu, aga mitte üksi temale, vaid ka minule, et mulle ei tuleks kurbust kurbuse peale.

28 Sellepärast ma läkitasin tema seda nobedamini, et te teda nähes jälle rõõmustuksite ja mul oleks vähem kurbust.

29 Siis võtke ta vastu Issandas kõige rõõmuga ja pidage niisuguseid mehi kalliks.

30 Sest Kristuse töö pärast oli ta surma suus ega hoolinud oma elust, et täita seda, mis teil jäi tegemata hoolitsemises minu eest.

1 Se dunque v’è qualche consolazione in Cristo, se v’è qualche conforto d’amore, se v’è qualche comunione di Spirito, se v’è qualche tenerezza d’affetto e qualche compassione,

2 rendente perfetta la mia allegrezza, avendo un medesimo sentimento, un medesimo amore, essendo d’un animo, di un unico sentire;

3 non facendo nulla per spirito di parte o per vanagloria, ma ciascun di voi, con umiltà, stimando altrui da più di se stesso,

4 avendo ciascun di voi riguardo non alle cose proprie, ma anche a quelle degli altri.

5 Abbiate in voi lo stesso sentimento che è stato in Cristo Gesù;

6 il quale, essendo in forma di Dio non riputò rapina l’essere uguale a Dio,

7 ma annichilì se stesso, prendendo forma di servo e divenendo simile agli uomini;

8 ed essendo trovato nell’esteriore come un uomo, abbassò se stesso, facendosi ubbidiente fino alla morte, e alla morte della croce.

9 Ed è perciò che Dio lo ha sovranamente innalzato e gli ha dato il nome che è al di sopra d’ogni nome,

10 affinché nel nome di Gesù si pieghi ogni ginocchio nei cieli, sulla terra e sotto la terra,

11 e ogni lingua confessi che Gesù Cristo è il Signore, alla gloria di Dio Padre.

12 Così, miei cari, come sempre siete stati ubbidienti, non solo come s’io fossi presente, ma molto più adesso che sono assente, compiete la vostra salvezza con timore e tremore;

13 poiché Dio è quel che opera in voi il volere e l’operare, per la sua benevolenza.

14 Fate ogni cosa senza mormorii e senza dispute,

15 affinché siate irreprensibili e schietti, figliuoli di Dio senza biasimo in mezzo a una generazione storta e perversa, nella quale voi risplendete come luminari nel mondo, tenendo alta la Parola della vita,

16 onde nel giorno di Cristo io abbia da gloriarmi di non aver corso invano, né invano faticato.

17 E se anche io debba essere offerto a mo’ di libazione sul sacrificio e sul servigio della vostra fede, io ne gioisco e me ne rallegro con tutti voi;

18 e nello stesso modo gioitene anche voi e rallegratevene meco.

19 Or io spero nel Signor Gesù di mandarvi tosto Timoteo affinché io pure sia incoraggiato, ricevendo notizie dello stato vostro.

20 Perché non ho alcuno d’animo pari al suo, che abbia sinceramente a cuore quel che vi concerne.

21 Poiché tutti cercano il loro proprio; non ciò che è di Cristo Gesù.

22 Ma voi lo conoscete per prova, poiché nella maniera che un figliuolo serve al padre egli ha servito meco nella causa del Vangelo.

23 Spero dunque di mandarvelo, appena avrò veduto come andranno i fatti miei;

24 ma ho fiducia nel Signore che io pure verrò presto.

25 Però ho stimato necessario di mandarvi Epafròdito, mio fratello, mio collaboratore e commilitone, inviatomi da voi per supplire ai miei bisogni,

26 giacché egli avea gran brama di vedervi tutti ed era angosciato perché avevate udito ch’egli era stato infermo.

27 E difatti è stato infermo, e ben vicino alla morte; ma Iddio ha avuto pietà di lui; e non soltanto di lui, ma anche di me, perch’io non avessi tristezza sopra tristezza.

28 Perciò ve l’ho mandato con tanta maggior premura, affinché, vedendolo di nuovo, vi rallegriate, e anch’io sia men rattristato.

29 Accoglietelo dunque nel Signore con ogni allegrezza, e abbiate stima di uomini cosiffatti;

30 perché, per l’opera di Cristo egli è stato vicino alla morte, avendo arrischiata la propria vita per supplire ai servizi che non potevate rendermi voi stessi.