1 Ja Issand ilmutas Ennast temale Mamre tammikus, kui ta istus telgi ukse ees kõige palavamal päevaajal.
2 Ta tõstis oma silmad üles ja vaatas, ja ennäe, kolm meest seisid ta ees! Ja nähes neid, tõttas ta telgi ukse juurest neile vastu ja kummardas maani
3 ning ütles: „Issand, kui ma Sinu silmis armu leian, siis ära mine Oma sulasest mööda!
4 Toodagu nüüd pisut vett, peske jalgu ja nõjatuge puu alla.
5 Ma toon palukese leiba, kinnitage südant enne kui edasi lähete, kui juba kord olete Oma sulase kaudu käimas!" Ja nad vastasid: „Tee nõnda, nagu sa oled rääkinud!"
6 Ja Aabraham tõttas telki Saara juurde ning ütles: „Võta ruttu kolm mõõtu nisujahu, sõtku ja tee kooke!"
7 Ja Aabraham jooksis karja juurde, võttis ühe noore ja ilusa vasika, andis poisi kätte ja see tõttas seda valmistama.
8 Ja ta tõi võid, piima ja vasika, mis oli valmistatud, ja pani nende ette; ta ise seisis nende juures puu all, kui nad sõid.
9 Siis nad küsisid temalt: „Kus su naine Saara on?" Ja ta vastas: „Seal telgis!"
10 Siis ta ütles: „Ma tulen sinu juurde kindlasti tagasi aasta pärast samal ajal, ja vaata, su naisel Saaral saab olema poeg!" Ja Saara kuulis seda tema selja taga oleva telgi ukse juures.
11 Aga Aabraham ja Saara olid vanad ja elatanud; Saaral oli lakanud olemast ka see, mis muidu naistele on omane.
12 Ja Saara naeris iseeneses ja mõtles: „Nüüd, kui ma olen vanaks jäänud, peaks mul veel himu olema! Ja ka mu isand on vana."
13 Aga Issand ütles Aabrahamile: „Miks Saara naerab ja ütleb: kas ma tõesti peaksin sünnitama, kuna ma ju olen vana?
14 Kas peaks Issandal midagi olema võimatu? Ma tulen su juurde tagasi aasta pärast samal ajal, ja Saaral saab olema poeg!"
15 Kuid Saara salgas, öeldes: „Mina ei naernud!" Sest ta kartis. Tema aga ütles: „Sa naersid küll!"
16 Siis mehed tõusid sealt üles ja vaatasid alla Soodoma poole; ja Aabraham läks ühes nendega, neid saatma.
17 Ja Issand ütles: „Kas peaksin varjama Aabrahami eest, mida tahan teha?
18 Aabraham saab ometi suureks ja vägevaks rahvaks ja tema nimel õnnistavad endid kõik maailma rahvad!
19 Sest Ma tean temast, et ta käsib oma poegi ja järeltulevat sugu hoida Issand teed ning teha, mis õige ja kohus, et Issand võiks anda Aabrahamile, mis Ta temale on tõotanud."
20 Siis ütles Issand: „Hädakisa Soodoma ja Gomorra pärast on suur ja nende patud on väga rasked!
21 Seepärast Ma lähen alla ja vaatan, kas nad Minuni jõudnud hädakisa kohaselt on teinud kõike seda või mitte. Ma tahan seda teada!"
22 Ja mehed pöördusid sealt ära ja läksid Soodomasse, aga Aabraham jäi veel seisma Issanda ette.
23 Ja Aabraham astus ligi ning ütles: „Kas tahad tõesti hävitada õige ühes õelaga?
24 Vahest on linnas viiskümmend õiget? Kas tahad siis need hävitada ega taha paigale andeks anda nende viiekümne õige pärast, kes seal on?
25 Jäägu Sinust kaugele see tegu, et tapad õige ühes õelaga, et õigel käib käsi nagu õelalgi! Jäägu see Sinu poolt tegemata! Kas kõige maailma kohtumõistja ei peaks tegema õigust?"
26 Ja Issand ütles: „Kui Ma Soodoma linnast leian viiskümmend õiget, siis annan nende pärast andeks kogu paigale."
27 Aga Aabraham kostis ning ütles: „Vaata, ma olen nõuks võtnud siiski Issandaga rääkida, kuigi olen põrm ja tuhk!
28 Vahest puudub viiekümnest õigest viis? Kas tahad siis nende viie pärast hävitada kogu linna?" Ja Tema vastas: „Ma ei hävita, kui sealt leian nelikümmend viis!"
29 Ja ta jätkas veelgi kõnelust Temaga ning ütles: „Vahest leidub seal nelikümmend?" Ja Tema vastas: „Ma ei tee seda neljakümne pärast!"
30 Aga ta ütles: „Ärgu süttigu põlema Issanda viha, et ma veel räägin! Vahest leidub seal kolmkümmend?" Ja Tema vastas: „Ma ei tee seda, kui sealt leian kolmkümmend!"
31 Siis ta ütles: „Vaata, ma olen nõuks võtnud siiski Issandaga rääkida. Vahest leidub seal kakskümmend?" Ja Tema vastas: „Ma ei hävita kahekümne pärast!"
32 Aga ta ütles: „Ärgu süttigu põlema Issanda viha, et ma veel üksainus kord räägin! Vahest leidub seal kümme?" Ja Tema vastas: „Ma ei hävita kümne pärast!"
33 Ja Issand läks ära, kui oli lõpetanud kõneluse Aabrahamiga; ja Aabraham läks koju.
1 L'Eternel lui apparut parmi les chênes de Mamré, comme il était assis à l'entrée de sa tente, pendant la chaleur du jour.
2 Il leva les yeux, et regarda: et voici, trois hommes étaient debout près de lui. Quand il les vit, il courut au-devant d'eux, depuis l'entrée de sa tente, et se prosterna en terre.
3 Et il dit: Seigneur, si j'ai trouvé grâce à tes yeux, ne passe point, je te prie, loin de ton serviteur.
4 Permettez qu'on apporte un peu d'eau, pour vous laver les pieds; et reposez-vous sous cet arbre.
5 J'irai prendre un morceau de pain, pour fortifier votre coeur; après quoi, vous continuerez votre route; car c'est pour cela que vous passez près de votre serviteur. Ils répondirent: Fais comme tu l'as dit.
6 Abraham alla promptement dans sa tente vers Sara, et il dit: Vite, trois mesures de fleur de farine, pétris, et fais des gâteaux.
7 Et Abraham courut à son troupeau, prit un veau tendre et bon, et le donna à un serviteur, qui se hâta de l'apprêter.
8 Il prit encore de la crème et du lait, avec le veau qu'on avait apprêté, et il les mit devant eux. Il se tint lui-même à leurs côtés, sous l'arbre. Et ils mangèrent.
9 Alors ils lui dirent: Où est Sara, ta femme? Il répondit: Elle est là, dans la tente.
10 L'un d'entre eux dit: Je reviendrai vers toi à cette même époque; et voici, Sara, ta femme, aura un fils. Sara écoutait à l'entrée de la tente, qui était derrière lui.
11 Abraham et Sara étaient vieux, avancés en âge: et Sara ne pouvait plus espérer avoir des enfants.
12 Elle rit en elle-même, en disant: Maintenant que je suis vieille, aurais-je encore des désirs? Mon seigneur aussi est vieux.
13 L'Eternel dit à Abraham: Pourquoi donc Sara a-t-elle ri, en disant: Est-ce que vraiment j'aurais un enfant, moi qui suis vieille?
14 Y a-t-il rien qui soit étonnant de la part de l'Eternel? Au temps fixé je reviendrai vers toi, à cette même époque; et Sara aura un fils.
15 Sara mentit, en disant: Je n'ai pas ri. Car elle eut peur. Mais il dit: Au contraire, tu as ri.
16 Ces hommes se levèrent pour partir, et ils regardèrent du côté de Sodome. Abraham alla avec eux, pour les accompagner.
17 Alors l'Eternel dit: Cacherai-je à Abraham ce que je vais faire?...
18 Abraham deviendra certainement une nation grande et puissante, et en lui seront bénies toutes les nations de la terre.
19 Car je l'ai choisi, afin qu'il ordonne à ses fils et à sa maison après lui de garder la voie de l'Eternel, en pratiquant la droiture et la justice, et qu'ainsi l'Eternel accomplisse en faveur d'Abraham les promesses qu'il lui a faites...
20 Et l'Eternel dit: Le cri contre Sodome et Gomorrhe s'est accru, et leur péché est énorme.
21 C'est pourquoi je vais descendre, et je verrai s'ils ont agi entièrement selon le bruit venu jusqu'à moi; et si cela n'est pas, je le saurai.
22 Les hommes s'éloignèrent, et allèrent vers Sodome. Mais Abraham se tint encore en présence de l'Eternel.
23 Abraham s'approcha, et dit: Feras-tu aussi périr le juste avec le méchant?
24 Peut-être y a-t-il cinquante justes au milieu de la ville: les feras-tu périr aussi, et ne pardonneras-tu pas à la ville à cause des cinquante justes qui sont au milieu d'elle?
25 Faire mourir le juste avec le méchant, en sorte qu'il en soit du juste comme du méchant, loin de toi cette manière d'agir! loin de toi! Celui qui juge toute la terre n'exercera-t-il pas la justice?
26 Et l'Eternel dit: Si je trouve dans Sodome cinquante justes au milieu de la ville, je pardonnerai à toute la ville, à cause d'eux.
27 Abraham reprit, et dit: Voici, j'ai osé parler au Seigneur, moi qui ne suis que poudre et cendre.
28 Peut-être des cinquante justes en manquera-t-il cinq: pour cinq, détruiras-tu toute la ville? Et l'Eternel dit: Je ne la détruirai point, si j'y trouve quarante-cinq justes.
29 Abraham continua de lui parler, et dit: Peut-être s'y trouvera-t-il quarante justes. Et l'Eternel dit: Je ne ferai rien, à cause de ces quarante.
30 Abraham dit: Que le Seigneur ne s'irrite point, et je parlerai. Peut-être s'y trouvera-t-il trente justes. Et l'Eternel dit: Je ne ferai rien, si j'y trouve trente justes.
31 Abraham dit: Voici, j'ai osé parler au Seigneur. Peut-être s'y trouvera-t-il vingt justes. Et l'Eternel dit: Je ne la détruirai point, à cause de ces vingt.
32 Abraham dit: Que le Seigneur ne s'irrite point, et je ne parlerai plus que cette fois. Peut-être s'y trouvera-t-il dix justes. Et l'Eternel dit: Je ne la détruirai point, à cause de ces dix justes.
33 L'Eternel s'en alla lorsqu'il eut achevé de parler à Abraham. Et Abraham retourna dans sa demeure.