1 Kui Iisak oli vanaks jäänud ja ta silmanägemine oli tuhmunud, siis ta kutsus Eesavi, oma vanema poja, ja ütles temale: „Mu poeg!" Ja see vastas temale: „Siin ma olen!"
2 Ja ta ütles: „Vaata, ma olen vanaks jäänud ega tea oma surmapäeva.
3 Võta nüüd oma jahiriistad, nooletupp ja amb, mine väljale ja küti mulle mõni jahiloom.
4 Valmista siis mulle maitsvat rooga, mida ma armastan, ja too mulle süüa, et mu hing sind õnnistaks enne kui ma suren."
5 Aga Rebeka kuulis, kui Iisak rääkis oma poja Eesaviga. Ja kui Eesav oli läinud väljale küttima ja jahisaaki tooma,
6 siis rääkis Rebeka oma poja Jaakobiga, öeldes: „Vaata, ma kuulsin su isa rääkivat su venna Eesaviga ja ütlevat:
7 too mulle jahisaaki ja valmista mulle maitsvat rooga, et ma söön ja sind Issand ees õnnistan enne kui ma suren.
8 Ja nüüd, mu poeg, kuule mu sõna ja tee, mida ma sind käsin:
9 mine pudulojuste juurde ja võta mulle sealt kaks head sikutalle ja ma valmistan need su isale maitsvaks roaks, mida ta armastab.
10 Sina vii need siis oma isale, et ta sööks ja sind õnnistaks enne kui ta sureb!"
11 Aga Jaakob ütles oma emale Rebekale: „Vaata, mu vend Eesav on karune, aga mina olen sile!
12 Võib-olla katsub isa mind käega, siis oleksin tema silmis nagu petis ja tooksin enesele needuse, mitte õnnistuse!"
13 Aga ta ema ütles talle: „Sinu needmine tulgu minu peale, mu poeg! Kuule ainult mu sõna ja mine too mulle!"
14 Siis ta läks ja võttis need ning tõi oma emale; ja ta ema valmistas maitsva roa, mida ta isa armastas.
15 Ja Rebeka võttis oma vanema poja Eesavi parimad riided, mis ta juures kodus olid, ja pani need selga oma nooremale pojale Jaakobile.
16 Tema käte ja sileda kaela ümber aga pani ta sikutallede nahad.
17 Siis ta andis maitsva roa ja leiva, mille ta oli valmistanud, oma poja Jaakobi kätte,
18 ja see läks oma isa juurde ning ütles: „Mu isa!" Ja tema vastas: „Siin ma olen! Kumb sa oled, mu poeg?"
19 Ja Jaakob ütles oma isale: „Mina olen Eesav, sinu esmasündinu! Ma tegin, nagu sa mind käskisid. Tõuse, istu ja söö mu jahisaaki, et su hing mind õnnistaks!"
20 Aga Iisak küsis oma pojalt: „Kuidas sa nii kähku leidsid, mu poeg?" Ja tema vastas: „Issand, sinu Jumal, saatis mulle ette!"
21 Siis Iisak ütles Jaakobile: „Tule ometi ligemale, et ma sind käega katsun, mu poeg, kas sa oled mu poeg Eesav või mitte?"
22 Ja Jaakob astus oma isa Iisaki juurde, ja tema katsus teda käega ning ütles: „Hääl on Jaakobi hääl, aga käed on Eesavi käed!"
23 Ja ta ei tundnud teda ära, sest tema käed olid karused nagu ta venna Eesavi käed; ja ta õnnistas teda.
24 Ta küsis veel kord: „Kas sa oled tõesti mu poeg Eesav?" Ja ta vastas: „Olen!"
25 Siis ta ütles: „Ulata mulle ja ma söön oma poja jahisaaki, et mu hing sind õnnistaks!" Ja ta ulatas temale selle, ja ta sõi; ja ta tõi temale viina, ja ta jõi.
26 Seejärel ütles ta isa Iisak temale: „Tule nüüd ligemale ja anna mulle suud, mu poeg!"
27 Ja ta astus ligi ning andis temale suud; siis ta tundis tema riiete lõhna ja ta õnnistas teda ning ütles: „Näe, mu poja lõhn — otsekui välja lõhn, mida Issand on õnnistanud!
28 Jumal andku sulle taeva kastet ja maa rammu, ning külluses vilja ja viina!
29 Rahvad orjaku sind, rahvahõimud kummardagu sind! Ole oma vendade isand, su ema pojad kummardagu sind! Neetud olgu, kes sind neab, õnnistatud, kes sind õnnistab!"
30 Ja kui Iisak oli Jaakobit õnnistanud ja kui Jaakob just oli väljunud oma isa Iisaki juurest, siis tuli tema vend Eesav küttimast.
31 Ja temagi valmistas maitsva roa ja viis oma isa juurde ning ütles isale: „Tõuse, mu isa, ja söö oma poja jahisaaki, et su hing mind õnnistaks!"
32 Aga tema isa Iisak küsis temalt: „Kes sa oled?" Ja ta vastas: „Mina olen su poeg Eesav, su esmasündinu!"
33 Siis Iisak värises üpris väga suurest ärritusest ja ütles: „Kes oli siis see, kes jahilooma küttis ja mulle tõi? Ja mina sõin kõike, enne kui sa tulid, ning õnnistasin teda! Õnnistatuks ta jääbki!"
34 Kui Eesav kuulis oma isa sõnu, siis ta kisendas üpris väga valjusti ja kibedasti ning ütles oma isale: „Õnnista ka mind, mu isa!"
35 Aga ta vastas: „Su vend tuli kavalusega ja võttis su õnnistuse!"
36 Siis ta ütles: „Eks ole temale nimeks pandud Jaakob? Juba teist korda on ta mind petnud: ta võttis mu esmasünniõiguse, ja vaata, nüüd ta võttis ka mu õnnistuse!" Ja ta küsis: „Kas sul pole hoitud õnnistust eraldi minu jaoks?"
37 Aga Iisak vastas ning ütles Eesavile: „Vaata, ma olen pannud ta sinu isandaks ja olen andnud kõik ta vennad temale sulaseiks, ja ma olen teda varustanud vilja ja viinaga. Mida võiksin siis nüüd teha sinu heaks, mu poeg?"
38 Ja Eesav ütles oma isale: „Ons see sul ainus õnnistus, mu isa? Õnnista ka mind, mu isa!" Ja Eesav tõstis häält ning nuttis.
39 Siis vastas tema isa Iisak ning ütles temale: „Vaata, su eluase on eemal rammusast maast ja ilma taeva kasteta ülalt!
40 Sa elad oma mõõga varal ja pead oma venda orjama! Ometi sünnib, kui end raputad, et rebid tema ikke oma kaelast!"
41 Ja Eesav hakkas Jaakobit vihkama õnnistuse pärast, millega ta isa teda oli õnnistanud; ja Eesav mõtles iseeneses: „Küllap tulevad mu isa leinamise päevad, siis ma tapan oma venna Jaakobi!"
42 Kui Rebekale tehti teatavaks ta vanema poja Eesavi mõtted, siis ta laskis kutsuda oma noorema poja Jaakobi ja ütles temale: „Vaata, sinu vend Eesav trööstib ennast sellega, et ta su tapab!
43 Aga nüüd, mu poeg, kuule mu sõna! Võta kätte ja põgene mu venna Laabani juurde Haaranisse
44 ja jää tema juurde mõneks ajaks, kuni su venna raev on raugenud,
45 kuni su venna viha sinu pärast on möödunud ja ta unustab, mis sa temale oled teinud. Siis ma läkitan sulle järele ja lasen sind sealt ära tuua. Miks peaksin teid mõlemaid kaotama ühel ja samal päeval?"
46 Ja Rebeka ütles Iisakile: „Ma olen elust tüdinud hetiiditaride pärast. Kui Jaakob võtab naise hetiiditaride hulgast, selle maa tütreist, niisuguse nagu need, mis elu mul siis on?"
1 Isaac devenait vieux, et ses yeux s'étaient affaiblis au point qu'il ne voyait plus. Alors il appela Esaü, son fils aîné, et lui dit: Mon fils! Et il lui répondit: Me voici!
2 Isaac dit: Voici donc, je suis vieux, je ne connais pas le jour de ma mort.
3 Maintenant donc, je te prie, prends tes armes, ton carquois et ton arc, va dans les champs, et chasse-moi du gibier.
4 Fais-moi un mets comme j'aime, et apporte-le-moi à manger, afin que mon âme te bénisse avant que je meure.
5 Rebecca écouta ce qu'Isaac disait à Esaü, son fils. Et Esaü s'en alla dans les champs, pour chasser du gibier et pour le rapporter.
6 Puis Rebecca dit à Jacob, son fils: Voici, j'ai entendu ton père qui parlait ainsi à Esaü, ton frère:
7 Apporte-moi du gibier et fais-moi un mets que je mangerai; et je te bénirai devant l'Eternel avant ma mort.
8 Maintenant, mon fils, écoute ma voix à l'égard de ce que je te commande.
9 Va me prendre au troupeau deux bons chevreaux; j'en ferai pour ton père un mets comme il aime;
10 et tu le porteras à manger à ton père, afin qu'il te bénisse avant sa mort.
11 Jacob répondit à sa mère: Voici, Esaü, mon frère, est velu, et je n'ai point de poil.
12 Peut-être mon père me touchera-t-il, et je passerai à ses yeux pour un menteur, et je ferai venir sur moi la malédiction, et non la bénédiction.
13 Sa mère lui dit: Que cette malédiction, mon fils, retombe sur moi! Ecoute seulement ma voix, et va me les prendre.
14 Jacob alla les prendre, et les apporta à sa mère, qui fit un mets comme son père aimait.
15 Ensuite, Rebecca prit les vêtements d'Esaü, son fils aîné, les plus beaux qui se trouvaient à la maison, et elle les fit mettre à Jacob, son fils cadet.
16 Elle couvrit ses mains de la peau des chevreaux, et son cou qui était sans poil.
17 Et elle plaça dans la main de Jacob, son fils, le mets et le pain qu'elle avait préparés.
18 Il vint vers son père, et dit: Mon père! Et Isaac dit: Me voici! qui es-tu, mon fils?
19 Jacob répondit à son père: Je suis Esaü, ton fils aîné; j'ai fait ce que tu m'as dit. Lève-toi, je te prie, assieds-toi, et mange de mon gibier, afin que ton âme me bénisse.
20 Isaac dit à son fils: Eh quoi! tu en as déjà trouvé, mon fils! Et Jacob répondit: C'est que l'Eternel, ton Dieu, l'a fait venir devant moi.
21 Isaac dit à Jacob: Approche donc, et que je te touche, mon fils, pour savoir si tu es mon fils Esaü, ou non.
22 Jacob s'approcha d'Isaac, son père, qui le toucha, et dit: La voix est la voix de Jacob, mais les mains sont les mains d'Esaü.
23 Il ne le reconnut pas, parce que ses mains étaient velues, comme les mains d'Esaü, son frère; et il le bénit.
24 Il dit: C'est toi qui es mon fils Esaü? Et Jacob répondit: C'est moi.
25 Isaac dit: Sers-moi, et que je mange du gibier de mon fils, afin que mon âme te bénisse. Jacob le servit, et il mangea; il lui apporta aussi du vin, et il but.
26 Alors Isaac, son père, lui dit: Approche donc, et baise-moi, mon fils.
27 Jacob s'approcha, et le baisa. Isaac sentit l'odeur de ses vêtements; puis il le bénit, et dit: Voici, l'odeur de mon fils est comme l'odeur d'un champ que l'Eternel a béni.
28 Que Dieu te donne de la rosée du ciel Et de la graisse de la terre, Du blé et du vin en abondance!
29 Que des peuples te soient soumis, Et que des nations se prosternent devant toi! Sois le maître de tes frères, Et que les fils de ta mère se prosternent devant toi! Maudit soit quiconque te maudira, Et béni soit quiconque te bénira.
30 Isaac avait fini de bénir Jacob, et Jacob avait à peine quitté son père Isaac, qu'Esaü, son frère, revint de la chasse.
31 Il fit aussi un mets, qu'il porta à son père; et il dit à son père: Que mon père se lève et mange du gibier de son fils, afin que ton âme me bénisse!
32 Isaac, son père, lui dit: Qui es-tu? Et il répondit: Je suis ton fils aîné, Esaü.
33 Isaac fut saisi d'une grande, d'une violente émotion, et il dit: Qui est donc celui qui a chassé du gibier, et me l'a apporté? J'ai mangé de tout avant que tu vinsses, et je l'ai béni. Aussi sera-t-il béni.
34 Lorsque Esaü entendit les paroles de son père, il poussa de forts cris, pleins d'amertume, et il dit à son père: Bénis-moi aussi, mon père!
35 Isaac dit: Ton frère est venu avec ruse, et il a enlevé ta bénédiction.
36 Esaü dit: Est-ce parce qu'on l'a appelé du nom de Jacob qu'il m'a supplanté deux fois? Il a enlevé mon droit d'aînesse, et voici maintenant qu'il vient d'enlever ma bénédiction. Et il dit: N'as-tu point réservé de bénédiction pour moi?
37 Isaac répondit, et dit à Esaü: Voici, je l'ai établi ton maître, et je lui ai donné tous ses frères pour serviteurs, je l'ai pourvu de blé et de vin: que puis-je donc faire pour toi, mon fils?
38 Esaü dit à son père: N'as-tu que cette seule bénédiction, mon père? Bénis-moi aussi, mon père! Et Esaü éleva la voix, et pleura.
39 Isaac, son père, répondit, et lui dit: Voici! Ta demeure sera privée de la graisse de la terre Et de la rosée du ciel, d'en haut.
40 Tu vivras de ton épée, Et tu seras asservi à ton frère; Mais en errant librement çà et là, Tu briseras son joug de dessus ton cou.
41 Esaü conçut de la haine contre Jacob, à cause de la bénédiction dont son père l'avait béni; et Esaü disait en son coeur: Les jours du deuil de mon père vont approcher, et je tuerai Jacob, mon frère.
42 On rapporta à Rebecca les paroles d'Esaü, son fils aîné. Elle fit alors appeler Jacob, son fils cadet, et elle lui dit: Voici, Esaü, ton frère, veut tirer vengeance de toi, en te tuant.
43 Maintenant, mon fils, écoute ma voix! Lève-toi, fuis chez Laban, mon frère, à Charan;
44 et reste auprès de lui quelque temps, jusqu'à ce que la fureur de ton frère s'apaise,
45 jusqu'à ce que la colère de ton frère se détourne de toi, et qu'il oublie ce que tu lui as fait. Alors je te ferai revenir. Pourquoi serais-je privée de vous deux en un même jour?
46 Rebecca dit à Isaac: Je suis dégoûtée de la vie, à cause des filles de Heth. Si Jacob prend une femme, comme celles-ci, parmi les filles de Heth, parmi les filles du pays, à quoi me sert la vie?