1 Ja Jaakob kutsus oma pojad enese juurde ning ütles: „Tulge kokku, siis ma kuulutan teile, mis teiega sünnib tulevasil päevil!

2 Kogunege ja kuulge, Jaakobi pojad, võtke kuulda Iisraeli, oma isa!

3 Ruuben, sina oled mu esmasündinu, mu rammu ja sigitusjõu esikpoeg, väljapaistev väärikuselt ja väljapaistev võimult!

4 Veena oled vooganud — esikohale sa ei jää, sest sa tõusid oma isa sängi! Sel korral sa rüvetasid mu voodi, kuhu sa olid tõusnud!

5 Siimeon ja Leevi, vennaksed, nende ümberlõikamisnoad on vägivalla riistad!

6 Nende nõusse ei astu mu hing, nende seltsiga ei liitu mu süda! Sest oma vihas nad tapsid mehi ja meelevallatuses halvasid härgi!

7 Olgu neetud nende kange viha ja nende range raev! Ma jaotan nad Jaakobis ja hajutan Iisraelis!

8 Juuda, sind ülistavad su vennad! Sinu käsi on su vaenlaste turjal, sind kummardavad su isa pojad!

9 Juuda on lõukoera kutsikas — saagi kallalt, mu poeg, oled tõusnud! Ta on heitnud maha, ta lebab nagu kunagi lõukoer või lõvi — kes julgeks teda äratada?

10 Ei lahku valitsuskepp Juudast ega korraldamissau tema jalgade vahelt, kuni tuleb tema valitseja, keda rahvad võtavad kuulda!

11 Ta seob oma eesli viinapuu külge, hea viinapuu külge oma eeslivarsa; ta peseb oma kuube viinaga ja oma vammust viinamarjade verega!

12 Ta silmad on viinast hämused ja hambad piimast valged!

13 Sebulon elab mererannas, laevade rannikul, ja tema selg on pööratud Siidoni poole!

14 Issaskar on kondine eesel, kes lebab sadulakorvide vahel!

15 Kui ta nägi head hingamispaika ja meeldivat maad, ta langetas oma turja koormat kandma ja sai tööorjaks!

16 Daan mõistab kohut oma rahvale, üks Iisraeli suguharu on temagi!

17 Daan on madu teel, rästik raja peal, kes salvab hobuse kandu, nõnda et ratsanik kukub selili!

18 Ma ootan päästet sinult, Issand!

19 Gaad — röövjõugud ründavad teda, aga ta ise ründab neid, olles neil kannul!

20 Aaserilt tuleb rammus roog ja temal on anda kuninglikke maiuspalu!

21 Naftali on nobe emahirv, kes kannab haralisi sarvi!

22 Joosep on noor viljapuu, noor viljapuu allika ääres, mille oksad ulatuvad üle müüri!

23 Ammukütid vaenavad teda, peavad ta peale ajujahti,

24 aga tema amb jääb painduvaks ja ta käsivarred on nõtked Jaakobi Vägeva abiga, Karjase, Iisraeli Kalju nime abiga,

25 su isa Jumala abiga, kes sind aidaku, Kõigeväelise abiga, Kes sind õnnistagu õnnistustega ülalt taevast, õnnistustega all asuvast põhjaveest, õnnistustega emarindadest ja üskadest!

26 Su isa õnnistused ületavad igaveste mägede õnnistused, ürgsete küngaste ihaldusväärsed annid! Need tulgu Joosepi pea peale, oma vendade vürsti pealaele!

27 Benjamin on kiskjalik hunt! Hommikul ta sööb saaki ja õhtul jaotab röövitut!"

28 Need kõik olid Iisraeli suguharud, neid oli kaksteist, ja see oli, mis nende isa neile rääkis, kui ta neid õnnistas: ta õnnistas igaüht temale kohase õnnistusega.

29 Ja ta käskis neid ning ütles neile: „Mind koristatakse mu rahva juurde. Matke mind mu isade juurde koopasse, mis on hetiit Efroni väljal,

30 sellesse koopasse, mis on Makpela väljal Mamre kohal Kaananimaal, mille Aabraham ostis koos väljaga hetiit Efronilt pärandhauaks.

31 Sinna on maetud Aabraham ja tema naine Saara, sinna on maetud Iisak ja tema naine Rebeka, ja sinna ma olen matnud Lea.

32 Väli ja seal olev koobas on hetiitidelt ostetud!"

33 Kui Jaakob oli oma poegadele käsu andnud, siis ta sirutas voodis oma jalad välja ja heitis hinge; ja ta koristati oma rahva juurde.

1 Jacob appela ses fils, et dit: Assemblez-vous, et je vous annoncerai ce qui vous arrivera dans la suite des temps.

2 Rassemblez-vous, et écoutez, fils de Jacob! Ecoutez Israël, votre père!

3 Ruben, toi, mon premier-né, Ma force et les prémices de ma vigueur, Supérieur en dignité et supérieur en puissance,

4 Impétueux comme les eaux, tu n'auras pas la prééminence! Car tu es monté sur la couche de ton père, Tu as souillé ma couche en y montant.

5 Siméon et Lévi sont frères; Leurs glaives sont des instruments de violence.

6 Que mon âme n'entre point dans leur conciliabule, Que mon esprit ne s'unisse point à leur assemblée! Car, dans leur colère, ils ont tué des hommes, Et, dans leur méchanceté, ils ont coupé les jarrets des taureaux.

7 Maudite soit leur colère, car elle est violente, Et leur fureur, car elle est cruelle! Je les séparerai dans Jacob, Et je les disperserai dans Israël.

8 Juda, tu recevras les hommages de tes frères; Ta main sera sur la nuque de tes ennemis. Les fils de ton père se prosterneront devant toi.

9 Juda est un jeune lion. Tu reviens du carnage, mon fils! Il ploie les genoux, il se couche comme un lion, Comme une lionne: qui le fera lever?

10 Le sceptre ne s'éloignera point de Juda, Ni le bâton souverain d'entre ses pieds, Jusqu'à ce que vienne le Schilo, Et que les peuples lui obéissent.

11 Il attache à la vigne son âne, Et au meilleur cep le petit de son ânesse; Il lave dans le vin son vêtement, Et dans le sang des raisins son manteau.

12 Il a les yeux rouges de vin, Et les dents blanches de lait.

13 Zabulon habitera sur la côte des mers, Il sera sur la côte des navires, Et sa limite s'étendra du côté de Sidon.

14 Issacar est un âne robuste, Qui se couche dans les étables.

15 Il voit que le lieu où il repose est agréable, Et que la contrée est magnifique; Et il courbe son épaule sous le fardeau, Il s'assujettit à un tribut.

16 Dan jugera son peuple, Comme l'une des tribus d'Israël.

17 Dan sera un serpent sur le chemin, Une vipère sur le sentier, Mordant les talons du cheval, Pour que le cavalier tombe à la renverse.

18 J'espère en ton secours, ô Eternel!

19 Gad sera assailli par des bandes armées, Mais il les assaillira et les poursuivra.

20 Aser produit une nourriture excellente; Il fournira les mets délicats des rois.

21 Nephthali est une biche en liberté; Il profère de belles paroles.

22 Joseph est le rejeton d'un arbre fertile, Le rejeton d'un arbre fertile près d'une source; Les branches s'élèvent au-dessus de la muraille.

23 Ils l'ont provoqué, ils ont lancé des traits; Les archers l'ont poursuivi de leur haine.

24 Mais son arc est demeuré ferme, Et ses mains ont été fortifiées Par les mains du Puissant de Jacob: Il est ainsi devenu le berger, le rocher d'Israël.

25 C'est l'oeuvre du Dieu de ton père, qui t'aidera; C'est l'oeuvre du Tout-Puissant, qui te bénira Des bénédictions des cieux en haut, Des bénédictions des eaux en bas, Des bénédictions des mamelles et du sein maternel.

26 Les bénédictions de ton père s'élèvent Au-dessus des bénédictions de mes pères Jusqu'à la cime des collines éternelles: Qu'elles soient sur la tête de Joseph, Sur le sommet de la tête du prince de ses frères!

27 Benjamin est un loup qui déchire; Le matin, il dévore la proie, Et le soir, il partage le butin.

28 Ce sont là tous ceux qui forment les douze tribus d'Israël. Et c'est là ce que leur dit leur père, en les bénissant. Il les bénit, chacun selon sa bénédiction.

29 Puis il leur donna cet ordre: Je vais être recueilli auprès de mon peuple; enterrez-moi avec mes pères, dans la caverne qui est au champ d'Ephron, le Héthien,

30 dans la caverne du champ de Macpéla, vis-à-vis de Mamré, dans le pays de Canaan. C'est le champ qu'Abraham a acheté d'Ephron, le Héthien, comme propriété sépulcrale.

31 Là on a enterré Abraham et Sara, sa femme; là on a enterré Isaac et Rebecca, sa femme; et là j'ai enterré Léa.

32 Le champ et la caverne qui s'y trouve ont été achetés des fils de Heth.

33 Lorsque Jacob eut achevé de donner ses ordres à ses fils, il retira ses pieds dans le lit, il expira, et fut recueilli auprès de son peuple.