1 Ja ma nägin Selle paremas käes, Kes istus aujärjel, rullraamatut, täis kirjutatud seestpoolt ja väljastpoolt ja kinni pandud seitsme pitseriga.

2 Ja ma nägin vägevat Inglit; see kuulutas suure häälega: „Kes on vääriline avama seda raamatut ja lahti võtma selle pitsereid?"

3 Ja ükski ei võinud ei taevas ega maa peal ega maa all avada raamatut ega vaadata sinna sisse.

4 Ja mina nutsin väga, et kedagi ei leitud väärt olevat avama raamatut ja vaatama sinna sisse.

5 Ja üks vanemaist ütles mulle: „Ära nuta! Vaata, lõukoer Juuda suguharust, Taaveti juur, on võitnud nii, et Tema võib avada raamatu ja lahti võtta selle seitse pitserit!"

6 Ja ma nägin keset aujärge ja nelja olendit ja keset vanemaid seismas Talle, Kes oli otsekui tapetud; ja Tal oli seitse sarve ja seitse silma, mis on Jumala seitse vaimu, kes on läkitatud kogu ilmamaale.

7 Ja Ta tuli ja võttis raamatu selle paremast käest, Kes istus aujärjel.

8 Ja kui Ta oli võtnud raamatu, siis need olendid ja need kakskümmend neli vanemat heitsid maha Talle ette, ja igaühel oli käes kannel ja kuldkausid, täis suitsutusrohte; need on pühade palved.

9 Ja nad laulsid uut laulu ning ütlesid: „Sina oled väärt võtma raamatut ja lahti tegema selle pitsereid, sest Sina oled olnud tapetud ja oled Oma Verega Jumalale ostnud inimesi kõigist suguharudest ja keeltest ja rahvaist ja paganahõimudest

10 ja oled nad teinud kuningriigiks ja preestriks meie Jumalale, ja nad valitsevad maa peal."

11 Ja ma nägin ja kuulsin paljude Inglite häält aujärje ja olendite ja vanemate ümbert; ja nende arv oli kümme tuhat korda kümme tuhat ja tuhat korda tuhat.

12 Ja need ütlesid suure häälega: „Tall, Kes on tapetud, on väärt võtma väge ja rikkust ja tarkust ja rammu ja au ja austust ja kiitust!"

13 Ja kõike loodut, mis on taevas ja maa peal ja maa all ja meres, ja kõike, mis nendes on, kuulsin ma ütlevat: „Sellele, Kes istub aujärjel, ja Tallele olgu kiitus ja au ja austus ja vägi ajastute ajastuteni!"

14 Ja need neli olendit ütlesid: „Aamen!" Ja vanemad heitsid maha ja kummardasid.

1 Puis je vis dans la main droite de celui qui était assis sur le trône, un Livre écrit dedans et dehors, scellé de sept sceaux.

2 Je vis aussi un Ange [remarquable] par sa force, qui criait à haute voix : qui est-ce qui est digne d'ouvrir le Livre, et d'en délier les sceaux?

3 Mais nul ne pouvait ni dans le Ciel, ni sur la terre, ni au-dessous de la terre ouvrir le Livre, ni le regarder.

4 Et je pleurais fort, parce que personne n'était trouvé digne d'ouvrir le Livre, ni de le lire, ni de le regarder.

5 Et un des Anciens me dit : ne pleure point; voici, le Lion qui est de la Tribu de Juda, la racine de David, a vaincu pour ouvrir le Livre, et pour en délier les sept sceaux.

6 Et je regardai, et voici il y avait au milieu du trône et des quatre animaux, et au milieu des Anciens, un agneau qui se tenait là comme mis à mort, ayant sept cornes, et sept yeux, qui sont les sept Esprits de Dieu, envoyés par toute la terre.

7 Et il vint, et prit le Livre de la main droite de celui qui était assis sur le trône.

8 Et quand il eut pris le Livre, les quatre animaux et les vingt-quatre Anciens se prosternèrent devant l'agneau, ayant chacun des harpes et des fioles d'or, pleines de parfums, qui sont les prières des Saints.

9 Et ils chantaient un nouveau cantique, en disant : tu es digne de prendre le Livre, et d'en ouvrir les sceaux; car tu as été mis à mort, et tu nous as rachetés à Dieu par ton sang, de toute Tribu, Langue, peuple, et nation;

10 Et tu nous as faits Rois et Sacrificateurs à notre Dieu; et nous régnerons sur la terre.

11 Puis je regardai, et j'entendis la voix de plusieurs Anges autour du trône et des Anciens, et leur nombre était de plusieurs millions.

12 Et ils disaient à haute voix : L'agneau qui a été mis à mort est digne de recevoir puissance, richesses, sagesse, force, honneur, gloire et louange.

13 J'entendis aussi toutes les créatures qui sont au Ciel, et en la terre, et sous la terre, et dans la mer, et toutes les choses qui y sont, disant : à celui qui est assis sur le trône, et à l'agneau, soit louange, honneur, gloire, et force, aux siècles des siècles!

14 Et les quatre animaux disaient : Amen! Et les vingt-quatre Anciens se prosternèrent et adorèrent [celui qui est] vivant aux siècles des siècles.