1 Siis, neljateistkümne aasta pärast, ma läksin jälle üles Jeruusalemma ühes Barnabasega ja võtsin ka Tiituse kaasa.

2 Ent ma läksin sinna ilmutuse tagajärjel ja esitasin neile Evangeeliumi, mida ma kuulutasin paganate seas, eriti neile tähtsamaile, et ma kuidagi tühja ei jookseks ega oleks jooksnud.

3 Aga Tiitustki, mu kaaslast, ehk ta küll on kreeklane, ei sunnitud end laskma ümber lõigata.

4 Ent sissepugenud valevendade pärast, kes olid hiilinud varitsema meie vabadust, mis meil on Kristuses Jeesuses, et meid orjastada,

5 ei andnud me silmapilkugi järele ega alistunud neile, et Evangeeliumi tõde jääks teie juurde.

6 Ja need, kes näisid midagi olevat — olgu missugused nad iganes olid, mulle on see ükskõik, Jumal ei pea ju ühest inimesest rohkem lugu kui teisest — need, kes olid tähtsamad, ei lisanud mulle midagi juurde,

7 vaid vastupidi, kui nad nägid, et minu hooleks on usaldatud Evangeeliumi kuulutamine ümberlõikamatuile, nõnda nagu Peetruse hooleks ümberlõigatuile —

8 sest See, Kes tegev oli Peetruses Apostliametiks ümberlõigatute seas, oli ka minus tegev paganate heaks —

9 ja kui Jakoobus ja Keefas ja Johannes, keda peeti sambaiks, tundsid ära armu, mis mulle oli antud, andsid nad mulle ja Barnabasele kätt osaduse täheks, et meie paganate seas ja nemad ümberlõigatute seas, kuulutaksime armuõpetust,

10 ainult et me ka mõtleksime vaestele, ja just seda ma olen olnud usin tegema.

11 Aga kui Keefas tuli Antiookiasse, astusin ma isiklikult ta vastu, sest teda oli tarvis noomida.

12 Sest enne kui Jakoobuse juurest oli tulnud mõningaid, sõi ta ühes paganatega; aga kui need tulid, tõmbus ta tagasi ja läks kõrvale, kartes ümberlõigatuid.

13 Ja ühes temaga hakkasid ka teised juudid silmakirjatsema, nõnda et ka Barnabas kaasa tõmmati nende silmakirjatsemisse.

14 Aga kui ma nägin, et nad õigesti ei käinud Evangeeliumi tõe järgi, ütlesin ma kõikide ees Keefale: „Kui sina, olles juut, elad paganate ja mitte juutide kommete järgi, miks sa siis sunnid paganaid elama juudi kommete järgi?

15 Meie oleme sünnilt juudid ja mitte patused paganate seast,

16 aga teades, et inimene ei saa õigeks käsu tegudest, vaid üksnes Kristuse Jeesuse usu kaudu, oleme ka meie uskunud Kristusesse Jeesusesse, et me saaksime õigeks Kristuse usust ja mitte käsu tegudest, sest käsu tegudest ei saa õigeks ükski liha.

17 Aga kui otsides õigekssaamist Kristuses, meiegi osutume patusteks, kas on siis Kristus patu teenija? Ei sugugi mitte!

18 Sest kui ma jälle ehitan üles selle, mille ma olen maha kiskunud, siis ma teen enese üleastujaks.

19 Sest mina olen käsu läbi käsule surnud, et ma elaksin Jumalale; ma olen ühes Kristusega risti löödud!

20 Ent nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minu sees! Ja mida ma nüüd elan lihas, seda ma elan usus Jumala Pojasse, Kes mind on armastanud ja on Iseenese andnud minu eest.

21 Ma ei tee Jumala armu tühjaks. Sest kui käsu kaudu tuleks õigus, siis oleks Kristus ilmaasjata surnud!

1 Então depois de quatorze anos subi outra vez a Jerusalém com Barnabé, levando também comigo a Tito.

2 Subi devido a uma revelação; e comuniquei a eles o Evangelho que prego entre os gentios, mas particularmente aos que eram de nomeada, para que de algum modo não estivesse eu correndo, ou não tivesse corrido em vão.

3 Mas nem Tito que estava comigo, sendo grego, foi obrigado a ser circuncidado,

4 e isto por causa dos falsos irmãos intrusos, os quais furtivamente se introduziram para espiar a nossa liberdade que temos em Cristo Jesus, a fim de nos escravizar;

5 aos quais nem por uma hora estivemos em sujeição, para que a verdade do Evangelho permanecesse entre vós.

6 Mas dos que pareciam ser de alguma nomeada (quais foram noutro tempo nada me importa; Deus não se deixa levar de respeitos humanos)-esses que pareciam ser de alguma nomeada, nada me acrescentaram,

7 pelo contrário quando eles viram que me havia sido confiado o Evangelho da incircuncisão, justamente como a Pedro o da circuncisão

8 (pois o que operou em Pedro para o apostolado da circuncisão, operou também em mim para com os gentios);

9 e conhecendo a graça que me foi dada, Tiago, Cefas e João, que pareciam ser colunas, deram a mim e a Barnabé as destras de comunhão, para que nós fôssemos aos gentios,

10 e eles à circuncisão; somente quiseram que nos lembrássemos dos pobres, o que também me esforcei por fazer.

11 Quando, porém, Cefas veio a Antioquia, resisti-lhe na cara porque era condenado.

12 Pois antes de chegarem alguns da parte de Tiago, ele comia com os gentios; mas quando eles vieram, subtraía-se e separava-se temendo os que eram da circuncisão.

13 Os outros judeus também dissimularam juntamente com ele, de modo que até Barnabé foi levado com eles na sua dissimulação.

14 Mas quando vi que eles não andavam retamente conforme a verdade do Evangelho, disse a Cefas perante todos: Se tu, sendo judeu, vives como gentio, e não como judeu, como obrigas os gentios a viver como os judeus?

15 Nós, judeus por natureza, e não pecadores dentre os gentios,

16 sabendo, contudo, que o homem não é justificado por obras da lei, mas sim mediante a fé em Cristo Jesus, também nós cremos em Cristo Jesus, para sermos justificados pela fé em Cristo e não por obras da lei; pois por obras da lei nenhuma carne será justificada.

17 Mas se, buscando ser justificados em Cristo, fomos nós mesmos também achados pecadores, é Cristo, porventura, ministro de pecado? De modo nenhum.

18 Se eu torno a edificar as coisas que destruí, constituo-me transgressor.

19 Pois eu, mediante a lei, morri para a lei, a fim de viver para Deus.

20 Estou crucificado com Cristo; logo já não sou eu, o que vivo, mas é Cristo que vive em mim. Aquela vida que agora vivo na carne, vivo na fé do Filho de Deus, que me amou e se entregou por mim.

21 Não faço nula a graça de Deus; pois se a justiça vem mediante a lei, então morreu Cristo sem necessidade.