1 Sest see Melkisedek - Saalemi kuningas, kõige kõrgema Jumala preester, kes tuli vastu Aabrahamile, kui see oli koju minemas pärast võitu kuningate üle, ja õnnistas teda,
2 kellele ka Aabraham jagas kümnist kõigest saagist ja kes on esmalt, nagu teda tõlgitsetakse, „Õiguse kuningas", aga siis ka Saalemi kuningas, see on „Rahu kuningas",
3 kes on isata, emata, ilma suguvõsata, ilma päevade alguseta ja ilma eluotsata, ent kes on sarnastatud Jumala Pojaga - jääb preestriks igavesti.
4 Vaadake siis, kui suur on see, kellele ka peavanem Aabraham andis saagist kümnist.
5 On ju neil Leevi poegadelgi, kes saavad preestriameti, käsk võtta kümnist käsuõpetuse järgi rahva, see on oma vendade käest, ehk küll nemadki on lähtunud Aabrahami niudeist.
6 Kuid see, kes ei põlvnenudki nendest, võttis kümnise Aabrahami käest ja õnnistas teda, kellel olid tõotused.
7 Ent vasturääkimata on selge, et alam saab õnnistuse ülemalt.
8 Ja siin võtavad kümnist surelikud inimesed, aga seal see, kellest tunnistatakse, et ta elab.
9 Ja Aabrahami kaudu on, niiöelda, Leevigi, kes võtab kümnist, pidanud kümnist maksma;
10 sest ta oli veel isa niudeis, kui Melkisedek temale vastu tuli.
11 Kui nüüd täiuslikkus oleks leviitide preestriameti kaudu olnud saavutatud — sest sellele on rajatud rahva käsuõpetus — mis vajadust siis veel oli, et teistsugune preester tõusis Melkisedeki korra järgi ega nimetatud teda Aaroni korra järgi?
12 Sest preestriameti muutmisega sünnib paratamatult ka käsuõpetuse muutus.
13 Sest See, Kellest seda öeldakse, on pärit teisest suguharust, kellest veel ükski ei ole saanud altari juurde.
14 On ju teada, et meie Issand on tärganud Juudast, kelle suguharule Mooses ei ole midagi kõnelnud preestriametist.
15 Ja asi saab veel palju selgemaks, kui tõuseb teistsugune Melkisedeki sarnane Preester,
16 Kes ei ole lihaliku käsusõna käsku mööda saanud preestriks, vaid hääbumatu elu väge mööda.
17 Sest tunnistatakse: „Sina oled preester igavesti Melkisedeki korra järgi!"
18 Endise käsusõna tühistus sünnib ju selle tõttu, et see oli jõuetu ja kasutu -
19 ei ole ju käsk midagi viinud täiuslikkusele - ent asemele seatakse parem lootus, mille kaudu me tuleme Jumala ligi.
20 Ja niivõrd kui see ei tekkinud ilma vandeta — sest need on saanud preestreiks ilma vandeta,
21 Tema aga vandega selle seadmisel, kes Temale ütles: „Issand on vandunud ja Tema ei kahetse seda mitte: Sina oled preester igavesti!" —
22 Sedavõrd on palju parem ka leping, mille käemeheks on saanud Jeesus.
23 Oli ju neid palju, kes said preestreiks, sellepärast et surm neid keelas jäämast.
24 Aga Temal on selle tõttu, et Ta jääb igavesti, preestriamet, mis ei lähe kellegi teise kätte.
25 Sellepärast võib Ta ka täielikult päästa need, kes tulevad Tema läbi Jumala juurde, elades aina selleks, et kosta nende eest.
26 Niisugune Ülempreester peabki ju meil olema: püha, veatu, laitmatu, eraldatud patustest ja kõrgemale saanud kui taevad,
27 Kellel ei ole mitte iga päev vaja nõnda nagu ülempreestril esiti tuua ohvreid enese pattude eest ja siis rahva pattude eest; sest seda on Ta igaks puhuks teinud, kui Ta Iseenese tõi ohvriks.
28 Sest käsk seab nõdrad inimesed ülempreestreiks, aga vande sõna, mis on hilisem käsuõpetusest, seab Poja, Kes on täiuslikuks saanud igaveseks.
1 Pois este Melquisedeque, rei de Salém, sacerdote do Deus Altíssimo, que encontrou a Abraão quando voltava da matança dos reis, e o abençoou,
2 a quem também Abraão repartiu o dízimo de tudo (sendo, por interpretação, primeiramente Rei de justiça, e depois também Rei de Salém, que é Rei de paz,
3 sem pai, nem mãe, sem genealogia, que não tem princípio de dias, nem fim de vida, mas feito semelhante ao Filho de Deus), permanece sacerdote continuamente.
4 Considerai quão grande era este, a quem Abraão, o patriarca, deu o dízimo do melhor dos despojos.
5 Com efeito os que dentre os filhos de Levi recebem o sacerdócio, têm mandamento de receber, segundo a Lei, dízimos do povo, isto é, de seus irmãos, embora estes tenham saído dos lombos de Abraão;
6 mas aquele cuja genealogia não é contada destes, recebeu dízimos de Abraão e abençoou ao que tem as promessas.
7 Porém está fora de toda a questão que o menor é abençoado pelo maior.
8 Aqui, na verdade, recebem dízimos homens que morrem, mas ali os recebe aquele de quem é testificado que vive.
9 E por assim dizer, por meio de Abraão, até o mesmo Levi, o recebedor de dízimos, pagou dízimos;
10 pois ele estava ainda nos lombos de seu pai, quando Melquisedeque encontrou a Abraão.
11 Ora se o aperfeiçoamento fosse pelo sacerdócio levítico (pois sob este o povo recebeu a Lei), que necessidade havia ainda de que um outro sacerdote se levantasse segundo a ordem de Melquisedeque, e de que não fosse contado segundo a ordem de Aarão?
12 Pois mudado que seja o sacerdócio, é necessário que se faça também mudança da Lei.
13 Pois aquele de quem isto se diz, pertence a outra tribo, da qual ninguém tem servido ao altar;
14 pois é evidente que da linhagem de Judá nasceu nosso Senhor, da qual tribo Moisés nada disse acerca de sacerdotes.
15 Ainda isto se manifesta mais claramente, se à semelhança de Melquisedeque se levanta outro sacerdote,
16 o qual não se tem tornado sacerdote segundo a lei de um mandamento carnal, mas segundo o poder de uma vida indissolúvel.
17 Pois dele se testifica: Tu és sacerdote para sempre segundo a ordem de Melquisedeque.
18 Pois, na verdade, é ab-rogado o mandamento prévio por causa da sua fraqueza e inutilidade
19 (pois a Lei nada fez perfeito), e é introduzida uma melhor esperança, pela qual nos chegamos a Deus.
20 Porquanto não é sem prestar juramento
21 (pois aqueles, na verdade, foram feitos sacerdotes sem juramento, mas este com juramento por aquele que lhe disse: O Senhor jurou, e não se arrependerá: Tu és sacerdote para sempre);
22 portanto também Jesus se tem tornado fiador de uma melhor aliança.
23 Aqueles, na verdade, foram feitos sacerdotes em grande número, porque a morte não permitiu que permanecessem;
24 mas este, porque permanece para sempre, tem o seu sacerdócio inviolável;
25 por isso também pode salvar completamente os que por ele se chegam a Deus, vivendo sempre para interceder por eles.
26 Pois nos convinha tal sumo sacerdote santo, inocente, imaculado, separado dos pecadores e feito mais alto que os céus,
27 que não tem necessidade, como aqueles sumos sacerdotes, de oferecer sacrifícios diariamente, primeiro pelos seus próprios pecados e depois pelos do povo; porque isto fez uma só vez para sempre, quando se ofereceu a si mesmo.
28 Pois a Lei constitui sumos sacerdotes a homens que têm enfermidades, mas a palavra do juramento que veio depois da Lei, constitui ao Filho, para sempre aperfeiçoado.