1 Kui Jumal muiste mitu korda ja mitmel kombel vanemaile oli rääkinud prohvetite kaudu,

2 siis on Ta neil viimseil päevil meile rääkinud Poja kaudu, Kelle Ta on pannud kõigi asjade pärijaks, Kelle läbi Ta on teinud maailmaajastud,

3 Kes, olles Tema aupaistus ning Ta olemuse kuju ja kandes kõike Oma vägeva sõnaga, pärast seda kui Ta Iseenese läbi oli toimetanud meie pattude puhastuse, istus Ausuuruse paremale käele kõrguses

4 ning sai seda ülemaks Inglitest, mida kõrgema nime Ta on pärinud kui nemad.

5 Sest missugusele Inglile on Ta iganes öelnud: „Sina oled Mu Poeg, täna Ma sünnitasin Sind!", või jälle: „Mina tahan olla Temale Isaks ja Tema peab olema Mulle Pojaks!"?

6 Ent sellest, kui Ta jälle toob esmasündinu maailma, ütleb Ta: „Ka kõik Jumala Inglid kummardagu Teda!"

7 Ent Inglitest Ta ütleb küll: „Ta teeb Oma Inglid tuulteks ja Oma teenijad tuleleegiks!"

8 Aga Pojale Ta ütleb: „Su aujärg, Jumal, on ikka ja igavesti, Su valitsuskepp on õigluse kepp!

9 Sa armastad õigust ja vihkad ülekohut; sellepärast on Jumal, Sinu Jumal, Sind võidnud rõõmuõliga enam kui Su kaaslasi!"

10 Ja: „Sina, Issand, panid maale aluse ja taevad on Su käte tööd!

11 Need hävivad, aga Sina püsid; nad kõik kuluvad nagu kuub

12 ja Sa rullid nad kokku nagu mantli, nagu kuue, ja nad muudetakse; aga Sina oled seesama ja Sinu aastad ei lõpe!"

13 Või missugusele Inglile on Ta kunagi öelnud: „Istu Mu paremale käele, kuni Ma panen Su vaenlased Su jalgealuseks järiks!"

14 Eks nad kõik ole teenijad vaimud, läkitatud abistama neid, kes õndsuse pärivad?

1 Deus, tendo falado em tempos passados ora mais ora menos e de muitos modos aos pais pelos profetas,

2 nestes últimos dias nos falou pelo Filho, ao qual constituiu herdeiro de todas as coisas, por quem criou igualmente os mundos;

3 o qual, sendo o resplendor da sua glória e a imagem expressa da sua substância, e sustentando todas as coisas com a palavra do seu poder, depois de fazer a purificação dos pecados, sentou-se à destra da Majestade nas alturas,

4 feito tanto mais excelente que os anjos, quanto tem herdado nome mais excelente que eles.

5 Pois a qual dos anjos disse jamais: Tu és meu Filho, Hoje eu te gerei? e outra vez: Eu lhe serei Pai, E ele ser-me-á Filho?

6 Mas quando outra vez introduzir o primogênito no mundo, diz: E todos os anjos de Deus o adorem.

7 A respeito dos anjos, diz: Quem faz aos seus anjos ventos, E aos seus ministros chama de fogo;

8 acerca do Filho, porém, diz: O teu trono, ó Deus, é pelos séculos dos séculos, E cetro de eqüidade é o cetro do seu reino.

9 Amaste a justiça e odiaste a iniqüidade; Portanto Deus, o teu Deus, te ungiu Com óleo de alegria acima dos teus companheiros.

10 E: Tu, Senhor, no princípio fundaste a terra, E os céus são obra das tuas mãos;

11 Eles perecerão, mas tu permaneces; Todos eles envelhecerão como um vestido,

12 Tu os enrolarás como um manto, Como um vestido, e eles serão mudados; Mas tu és o mesmo e os teus anos não minguarão.

13 Mas acerca de qual dos anjos jamais disse: Assenta-te à minha mão direita, Até que eu ponha os teus inimigos por escabelo dos teus pés?

14 Não são todos eles espíritos ministrantes, enviados para exercer o seu ministério a favor dos que hão de herdar a salvação?