1 Aga kui me neist olime lahkunud ja laevaga teele läinud, purjetasime otsekohe Koossi, aga teisel päeval Roodosesse ja sealt Patarasse.

2 Seal me leidsime laeva, mis läks Foiniikiasse, astusime sellesse ja purjetasime minema.

3 Kui Küpros meile hakkas paistma, jätsime selle vasakut kätt ja purjetasime Süüriasse ning maabusime Tüüroses, sest seal pidi laev koormast tühjendatama.

4 Seal me kohtasime jüngreid ning jäime nende juurde seitsmeks päevaks. Nemad ütlesid Paulusele Vaimu mõjul, et ta ei läheks Jeruusalemma.

5 Aga kui meie aeg lõppes, läksime teele. Ja nad kõik naiste ja lastega saatsid meid linnast välja, ja me heitsime põlvili ranna äärde ning palvetasime.

6 Ja kui me olime üksteise jätnud jumalaga, astusime laeva; aga nemad pöördusid tagasi koju.

7 Tüürosest me sõitsime Ptolemaisse ja lõpetasime seal oma laevasõidu; me teretasime vendi ja jäime nende juurde üheks päevaks.

8 Aga järgmisel päeval läksime sealt välja ja tulime Kaisareasse; me läksime Evangelist Filippuse kotta, kes oli üks neist seitsmest, ja jäime tema juurde.

9 Temal oli neli tütart; need olid neitsid ja ennustasid.

10 Aga kui me mõned päevad seal viibisime, tuli sinna prohvet Judeast, Aagabus nimi.

11 Tema tuli meie juurde ja võttis Pauluse vöö, sidus oma käed ja jalad kinni ja ütles: „Seda ütleb Püha Vaim: mehe, kelle oma on see vöö, seovad juudid Jeruusalemmas nõnda kinni ja annavad ta paganate kätte!"

12 Kui me seda kuulsime, palusime teda meie ja ka teised, kes seal elasid, et ta ei läheks Jeruusalemma.

13 Siis Paulus vastas: „Mis te teete, et nutate ja rõhute minu südant? Sest ma pole mitte üksnes valmis laskma ennast siduda, vaid ka surema Jeruusalemmas Issanda Jeesuse nime pärast!"

14 Aga kui ta ei võtnud meid kuulda, jäime rahule ja ütlesime: „Issanda tahtmine sündigu!"

15 Pärast neid päevi me valmistusime teele ja läksime Jeruusalemma.

16 Ja meiega ühes tulid mõned jüngrid Kaisareast, kes meid viisid ühe vana jüngri Mnaasoni, Küprose mehe juurde, kelle külaliseks me pidime jääma.

17 Ja kui me jõudsime Jeruusalemma, võtsid vennad meid heal meelel vastu.

18 Järgmisel päeval läks Paulus meiega Jakoobuse juurde. Ja kõik vanemad tulid sinna.

19 Ja kui ta neid oli teretanud, jutustas ta järgemööda kõik, mis Jumal oli teinud paganate seas tema ameti kaudu.

20 Seda kuuldes nad andsid Jumalale au ning ütlesid talle: „Sa näed, vend, kui mitu tuhat juuti on, kes on saanud usklikuks, ja need kõik peavad kangesti käsu kombeid.

21 Aga nad on saanud kuulda sinust, et sina õpetavat juute, kes elavad paganate seas, taganema Moosesest öeldes, et ei ole vaja lapsi ümber lõigata ega elada usukommete järgi.

22 Mis nüüd teha? Igatahes nad saavad kuulda, et sa oled tulnud.

23 Siis tee nüüd seda, mis me sulle ütleme: meil on neli meest, kes on võtnud eneste peale tõotuse.

24 Need võta enese juurde ning puhasta ennast ühes nendega ja kanna nende eest nende kulud, et nad oma pea pügaksid; siis märkavad kõik, et see on tühi, mis nad sinust on kuulnud, vaid et ka sina ise elad käsku pidades.

25 Aga paganate kohta, kes on saanud usklikuks, oleme otsustanud ja läkitanud kirja, et neil on tarvis hoiduda ebajumala ohvrilihast ja verest ja lämbunu lihast ja hooraelust!"

26 Siis võttis Paulus mehed enese juurde ja järgmisel päeval ta laskis ennast ühes nendega puhastada, läks pühakotta ja teatas, et puhastuspäevad on lõppenud, ja jäi sinna, kuni nende igaühe eest oli ohver toodud.

27 Aga kui need seitse päeva hakkasid lõpule jõudma, nägid teda Aasiast olevad juudid pühakojas ja ajasid kõik rahva kihama ning pistsid oma käed tema külge

28 ja kisendasid: „Iisraeli mehed, tulge appi! Siin on see mees, kes igal pool õpetab kõiki inimesi meie rahva ja käsu ja selle paiga vastu; pealegi on ta toonud kreeklasi pühakotta ja selle paiga rüvetanud!"

29 Sest nad olid enne näinud temaga linnas olevat efeslase Trofimose ja arvasid temast, et Paulus oli ta toonud pühakotta.

30 Ja kogu linn tõusis liikvele ning rahvast jooksis kokku. Ja nad võtsid Pauluse kinni ning tõmbasid ta pühakojast välja, ja uksed pandi kohe lukku.

31 Juba nad tahtsid teda tappa, kui ülempealikule teada anti, et kõik Jeruusalemm on kihamas.

32 See võttis sedamaid sõjamehi ja pealikuid enesega ja tuli joostes nende juurde. Kui nad ülempealikut ja sõjamehi nägid, lakkasid nad Paulust peksmast.

33 Siis astus ülempealik ette, võttis ta oma hoole alla, käskis ta kahe ahelaga kinni siduda ja küsis, kes ta on ja mis ta on teinud.

34 Aga rahva seast kisendasid ühed seda, teised teist. Ja et ta ei võinud õieti asja teada saada kära pärast, käskis ta tema viia kindlusesse.

35 Kui aga Paulus jõudis trepile, pidid sõjamehed teda kandma rahvatungi pärast,

36 sest suur rahvahulk käis järel ja kisendas: „Hukka ta ära!"

37 Ja kui Paulust juba oldi viimas kindlusesse, ütles ta ülempealikule: „Kas mul on luba midagi sulle rääkida?" Aga tema ütles: „Kas sa oskad kreeka keelt?

38 Kas sina ei olegi see egiptlane, kes mõni aeg tagasi mässu tõstis ja viis välja kõrbe neli tuhat mõrtsukat?"

39 Paulus ütles: „Mina olen juut Tarsosest, kuulsa Kiliikia linna kodanik; aga ma palun sind, anna mulle luba rahvale kõnelda!"

40 Kui ta andis loa, astus Paulus astmeile ning andis käega rahvale märku. Kui kõik vait jäid, hakkas ta kõnelema heebrea keeli ning ütles:

1 Depois de nos separarmos dele, embarcamos e fomos em direção a Cós, e no dia seguinte a Rodes e dali a Pátara.

2 Encontramos aí um navio que ia partir para a Fenícia. Entramos e seguimos viagem.

3 Quando estávamos à vista de Chipre, deixando-a à esquerda, continuamos rumo à Síria e aportamos em Tiro, onde o navio devia ser descarregado.

4 Como achássemos uns discípulos, detivemo-nos com eles por sete dias. Eles, sob a inspiração do Espírito, aconselhavam Paulo que não subisse a Jerusalém.

5 Mas, passados que foram esses dias, partimos e seguimos a nossa viagem. Todos eles com suas mulheres e filhos acompanharam-nos até fora da cidade. Ajoelhados na praia, fizemos a nossa oração.

6 Despedimo-nos então e embarcamos, enquanto eles voltaram para suas casas.

7 Navegando, fomos de Tiro a Ptolemaida, onde saudamos os irmãos, passando um dia com eles.

8 Partindo no dia seguinte, chegamos a Cesaréia e, entrando na casa de Filipe, o Evangelista, que era um dos sete {diáconos}, ficamos com ele.

9 Tinha quatro filhas virgens que profetizavam.

10 Já estávamos aí fazia alguns dias, quando chegou da Judéia um profeta, chamado Ágabo.

11 Veio ter conosco, tomou o cinto de Paulo e, amarrando-se com ele pés e mãos, disse: Isto diz o Espírito Santo: assim os judeus em Jerusalém ligarão o homem a quem pertence este cinto e o entregarão às mãos dos pagãos.

12 A estas palavras, nós e os fiéis que eram daquele lugar, rogamos-lhe que não subisse a Jerusalém.

13 Paulo, porém, respondeu: Por que chorais e me magoais o coração? Pois eu estou pronto não só a ser preso, mas também a morrer em Jerusalém pelo nome do Senhor Jesus.

14 Como não pudéssemos persuadi-lo, desistimos, dizendo: Faça-se a vontade do Senhor!

15 Depois desses dias, terminados os preparativos, subimos a Jerusalém.

16 Foram também conosco alguns dos discípulos de Cesaréia, que nos levaram à casa de Menason de Chipre, um antigo discípulo em cuja casa nos devíamos hospedar.

17 À nossa chegada em Jerusalém, os irmãos nos receberam com alegria.

18 No dia seguinte, Paulo dirigiu-se conosco à casa de Tiago, onde todos os anciãos se reuniram.

19 Tendo-os saudado, contou-lhes uma por uma todas as coisas que Deus fizera entre os pagãos por seu ministério.

20 Ouvindo isso, glorificaram a Deus e disseram a Paulo: Bem vês, irmão, quantos milhares de judeus abraçaram a fé sem abandonar seu zelo pela lei.

21 Eles têm ouvido dizer de ti que ensinas os judeus, que vivem entre os gentios, a deixarem Moisés, dizendo que não devem circuncidar os seus filhos nem observar os costumes {mosaicos}.

22 Que se há de fazer? Sem dúvida, saberão de tua chegada.

23 Faze, pois, o que te vamos dizer. Temos aqui quatro homens que têm um voto.

24 Toma-os contigo, faze com eles os ritos da purificação e paga por eles {a oferta obrigatória} para que rapem a cabeça. Então todos saberão que é falso quanto de ti ouviram, mas que também tu guardas a lei.

25 Mas a respeito dos que creram dentre os gentios, já escrevemos, ordenando que se abstenham do que for sacrificado aos ídolos, do sangue, da carne sufocada e da fornicação.

26 Então Paulo acompanhou aqueles homens no dia seguinte e, purificando-se com eles, entrou no templo e fez aí uma declaração do termo do voto, findo o qual se devia oferecer um sacrifício a favor de cada um deles.

27 Ao fim dos sete dias, os judeus, vindos da Ásia, viram Paulo no templo e amotinaram todo o povo. Lançando-lhe as mãos,

28 gritavam: Ó judeus, valei-nos! Este é o homem que por toda parte prega a todos contra o povo, a lei e o templo. Além disso, introduziu até gregos no templo e profanou o lugar santo.

29 É que tinham visto Trófimo, de Éfeso, com ele na cidade, e pensavam que Paulo o tivesse introduzido no templo.

30 Alvoroçou-se toda a cidade com grande ajuntamento de povo. Agarraram Paulo e arrastaram-no para fora do templo, cujas portas se fecharam imediatamente.

31 Como quisessem matá-lo, o tribuno da coorte foi avisado de que toda Jerusalém estava amotinada.

32 Ele tomou logo soldados e oficiais e correu aos manifestantes. Estes, ao avistarem o tribuno e os saldados, cessaram de espancar Paulo.

33 Aproximando-se então o tribuno, prendeu-o e mandou acorrentá-lo com duas cadeias. Perguntou então quem era e o que havia feito.

34 Na multidão todos gritavam de tal modo que, não podendo apurar a verdade por causa do tumulto, mandou que fosse recolhido à cidadela.

35 Quando Paulo chegou às escadas, foi carregado pelos soldados, por causa do furor da multidão.

36 O povo o seguia em massa dizendo aos gritos: À morte

37 Quando estava para ser introduzido na fortaleza, Paulo perguntou ao tribuno: É-me permitido dizer duas palavras? Este respondeu: Sabes o grego!

38 Não és tu, portanto, aquele egípcio que há tempos levantou um tumulto e conduziu ao deserto quatro mil extremistas?

39 Paulo replicou: Eu sou judeu, natural de Tarso, na Cilícia, cidadão dessa ilustre cidade. Mas rogo-te que me permitas falar ao povo.

40 O tribuno lho permitiu. Paulo, em pé nos degraus, acenou ao povo com a mão e se fez um grande silêncio. Falou em língua hebraica do seguinte modo: