1 Aga neil päevil kui jüngrite arv suurenes, tõusis nurin kreekakeelsete juutide seas heebrealaste vastu, et igapäevases abiandmises õieti ei hoolitud nende leskedest.

2 Siis kutsusid need kaksteist eneste juurde jüngrite hulga ning ütlesid: „See ei sobi, et me kõrvale jätame Jumala sõna ja hoolt kanname toidulaudade eest.

3 Sellepärast, vennad, vaadake endi seast seitse meest, kellel on hea tunnistus ja kes on täis Vaimu ja tarkust, kelle me seaksime sellesse ametisse.

4 Meie aga tahame pidevalt olla palvetamises ja sõna teenistuses!"

5 See kõne oli kogu rahvahulga meelt mööda. Ja nad valisid Stefanose, mehe täis usku ja Püha Vaimu, ja Filippuse ja Prokorose ja Nikaanori ja Timoni ja Parmena ja Nikolaose, juudiusku pöördunud antiohlase.

6 Need nad seadsid Apostlite ette ja palvetasid ning panid oma käed nende peale.

7 Ja Jumala sõna kasvas; ja jüngrite arv sai väga suureks Jeruusalemmas; ja suur hulk preestreid sai sõnakuulelikuks usule.

8 Aga Stefanos, täis armu ja väge, tegi imetegusid ja suuri tunnustähti rahva seas.

9 Siis tõusid nõndanimetatud libertiinide ja küreenlaste ja aleksandrialaste kogudustest ja Kiliikia ja Aasia poolt mõned, kes vaidlesid Stefanosega,

10 aga ei suutnud vastu seista tarkusele ja Vaimule, Kelle läbi tema rääkis.

11 Siis nad hankisid mehed, kes ütlesid: „Me oleme teda kuulnud pilkesõnu rääkivat Moosese ja Jumala vastu!"

12 Ja nemad õhutasid rahvast ja vanemaid ja kirjatundjaid ja langesid ta kallale ning võtsid ta kinni ja viisid ta Suurkohtu ette.

13 Nad esitasid valetunnistajaid, kes ütlesid: „See inimene ei lakka rääkimast sõnu selle püha paiga ja käsuõpetuse vastu.

14 Sest me oleme kuulnud teda ütlevat, et Jeesus Naatsaretlane hävitavat selle paiga ja muutvat kombed, mis Mooses meile on andnud."

15 Ja kui kõik Suurkohtus istujad temale otsa vaatasid, nägid nad tema palge olevat otsekui Ingli palge.

1 Naqueles dias, como crescesse o número dos discípulos, houve queixas dos gregos contra os hebreus, porque as suas viúvas teriam sido negligenciadas na distribuição diária.

2 Por isso, os Doze convocaram uma reunião dos discípulos e disseram: Não é razoável que abandonemos a palavra de Deus, para administrar.

3 Portanto, irmãos, escolhei dentre vós sete homens de boa reputação, cheios do Espírito Santo e de sabedoria, aos quais encarregaremos este ofício.

4 Nós atenderemos sem cessar à oração e ao ministério da palavra.

5 Este parecer agradou a toda a reunião. Escolheram Estêvão, homem cheio de fé e do Espírito Santo; Filipe, Prócoro, Nicanor, Timão, Pármenas e Nicolau, prosélito de Antioquia.

6 Apresentaram-nos aos apóstolos, e estes, orando, impuseram-lhes as mãos.

7 Divulgou-se sempre mais a palavra de Deus. Multiplicava-se consideravelmente o número dos discípulos em Jerusalém. Também grande número de sacerdotes aderia à fé.

8 Estêvão, cheio de graça e fortaleza, fazia grandes milagres e prodígios entre o povo.

9 Mas alguns da sinagoga, chamada dos Libertos, dos cirenenses, dos alexandrinos e dos que eram da Cilícia e da Ásia, levantaram-se para disputar com ele.

10 Não podiam, porém, resistir à sabedoria e ao Espírito que o inspirava.

11 Então subornaram alguns indivíduos para que dissessem que o tinham ouvido proferir palavras de blasfêmia contra Moisés e contra Deus.

12 Amotinaram assim o povo, os anciãos e os escribas e, investindo contra ele, agarraram-no e o levaram ao Grande Conselho.

13 Apresentaram falsas testemunhas que diziam: Esse homem não cessa de proferir palavras contra o lugar santo e contra a lei.

14 Nós o ouvimos dizer que Jesus de Nazaré há de destruir este lugar e há de mudar as tradições que Moisés nos legou.

15 Fixando nele os olhos, todos os membros do Grande Conselho viram o seu rosto semelhante ao de um anjo.