1 Käsk, olles ainult tulevaste hüvede vari, aga mitte asjade täiskuju ise, ei või iialgi samade iga-aastaste ohvritega, mida ühtelugu ohverdatakse, teha täiuslikuks nende toojaid,
2 sest eks muidu oleksid ju ohvrite toomised lõppenud, sellepärast et neil, kes toimetavad jumalateenistust, ei oleks enam mingit patust südametunnistust, kui nad kord on puhtaks tehtud.
3 Ent ohvritega tuletatakse iga aasta patte meelde.
4 Sest on võimatu, et härgade ja sikkude veri võib patud ära võtta.
5 Sellepärast Ta maailma tulles ütleb: „Ohvrit ega andi Sa ei tahtnud, aga Sa valmistasid Mulle ihu:
6 põletus- ja patuohvrid ei olnud Sulle meelepärast!
7 Siis Ma ütlesin: vaata, Ma tulen — rullraamatus on Minust kirjutatud — tegema Su tahtmist, oh Jumal!"
8 Kuna Ta eespool ütleb: „Ohvreid ja ande ning põletus- ja patuohvreid Sa ei tahtnud ega olegi need Su meele järgi, kuigi neid käsu järgi tuuakse",
9 siis ütleb Ta pärast: „Vaata, Ma tulen tegema Su tahtmist!" Sellega Ta tunnistab tühjaks esimese ohvri, et panna kehtima teine.
10 Selles tahtmises oleme meiegi pühitsetud Jeesuse Kristuse Ihu ohvriga ühel hoobil.
11 Ja iga preester seisab päevast päeva oma ametis ja ohverdab sageli samu ohvreid, mis iialgi ei või patte ära võtta;
12 aga Tema, kui Ta üheainsa ohvri oli viinud pattude eest, on istunud jäädavalt Jumala paremale käele
13 ja ootab nüüd ainult, kuni Ta vaenlased pannakse Tema jalgealuseks järiks.
14 Sest ühe ohvriga on Ta jäädavalt teinud täiuslikeks need, keda pühitsetakse.
15 Seda tunnistab meile ju ka Püha Vaim; sest kui Ta oli öelnud:
16 „Niisugune on leping, mille Ma teen nendega pärast neid päevi, ütleb Issand: Ma panen neile südamesse Oma käsud ja kirjutan need neile meelde
17 ega mäleta enam nende patte ja ülekohtutegusid!"
18 Aga kus need on andeks antud, seal ei ole enam tarvis ohvrit nende eest.
19 Nii on meil siis, vennad, Jeesuse Veres julgus sissepääsuks pühasse paika;
20 ja selle on Ta meile avanud uueks ja elavaks teeks eesriide, see on Oma liha kaudu;
21 ja meil on suur Preester Jumala koja üle.
22 Astugem siis ligi tõelise südamega, täielikus usus, südame poolest piserdamisega puhastatud kurjast südametunnistusest,
23 ja ihu poolest pestud puhta veega, pidagem kõikumata kinni lootuse tunnistusest. Sest ustav on See, Kes seda on tõotanud.
24 Ja pidagem üksteist silmas õhutamiseks armastusele ja headele tegudele.
25 Ning ärgem jätkem maha oma koguduse kooskäimisi, nõnda nagu mõnel on kombeks, vaid manitsegem üksteist, ja seda enam, et näete selle päeva lähenevat.
26 Sest kui me meelega pattu teeme, pärast seda kui oleme saanud tõe tunnetuse, siis ei jää enam mingit ohvrit üle pattude eest;
27 vaid mingi hirmus kohtu ootamine ja äge tuli, mis tahab ära süüa vastupanijad.
28 Kui keegi rikub Moosese käsku, siis peab ta ilma armuta surema kahe või kolme tunnistaja sõna peale,
29 kui palju hirmsama nuhtluse te arvate siis ära teeninud olevat selle, kes Jumala Poega jalgadega tallab ega pea pühaks lepingu Verd, millega ta on pühitsetud, ja teotab armu Vaimu?
30 Me tunneme ju Seda, Kes ütleb: „Minu käes on kättemaks, Mina tasun kätte!" ja taas: „Issand mõistab kohut Oma rahvale!"
31 Hirmus on elava Jumala kätte langeda!
32 Aga tuletage meelde endisi päevi, mil teie, olles valgustatud, talusite palju kannatamiste võitlust,
33 kord nii, et te teotamiste ja viletsuste läbi olite tehtud maailma naeruks, kord jälle nii, et saite nende osalisteks, kellel oli sama saatus.
34 Sest te olete ühes vangidega kannatanud ja rõõmuga vastu võtnud oma vara riisumise, teades, et teil on parem ja jäädav vara taevas.
35 Ärge siis heitke ära oma julgust, mis saab suure palga.
36 Sest kannatlikkust läheb teile tarvis, et teie, tehes Jumala tahtmist, saaksite kätte tõotuse.
37 Sest „veel üsna pisut, pisut aega, siis tuleb See, Kes peab tulema ega viivita mitte!
38 Aga Minu õige peab usust elama, ja kui ta hakkab kõhklema, siis ei ole Minu hingel temast head meelt!"
39 Ent meie ei ole need, kes kõhklevad hukatuseks, vaid need, kes usuvad hinge päästmiseks!
1 A lei, por ser apenas a sombra dos bens futuros, não sua expressão real, é de todo impotente para aperfeiçoar aqueles que assistem aos sacrifícios que se renovam indefinidamente cada ano.
2 Realmente, se os fiéis, uma vez purificados, não tivessem mais pecado algum na consciência, não teriam cessado de oferecê-los?
3 Pelo contrário, pelos sacrifícios se renova cada ano a memória dos pecados.
4 Pois é impossível que o sangue de touros e de carneiros tire pecados.
5 Eis por que, ao entrar no mundo, Cristo diz: Não quiseste sacrifício nem oblação, mas me formaste um corpo.
6 Holocaustos e sacrifícios pelo pecado não te agradam.
7 Então eu disse: Eis que venho {porque é de mim que está escrito no rolo do livro}, venho, ó Deus, para fazer a tua vontade {Sl 39,7ss}.
8 Disse primeiro: Tu não quiseste, tu não recebeste com agrado os sacrifícios nem as ofertas, nem os holocaustos, nem as vítimas pelo pecado {quer dizer, as imolações legais}.
9 Em seguida, ajuntou: Eis que venho para fazer a tua vontade. Assim, aboliu o antigo regime e estabeleceu uma nova economia.
10 Foi em virtude desta vontade de Deus que temos sido santificados uma vez para sempre, pela oblação do corpo de Jesus Cristo.
11 Enquanto todo sacerdote se ocupa diariamente com o seu ministério e repete inúmeras vezes os mesmos sacrifícios que, todavia, não conseguem apagar os pecados,
12 Cristo ofereceu pelos pecados um único sacrifício e logo em seguida tomou lugar para sempre à direita de Deus,
13 onde espera de ora em diante que os seus inimigos sejam postos por escabelo dos seus pés {Sl 109,1}.
14 Por uma só oblação ele realizou a perfeição definitiva daqueles que recebem a santificação.
15 É o que nos confirma o testemunho do Espírito Santo. Depois de ter dito:
16 Eis a aliança que, depois daqueles dias, farei com eles - oráculo do Senhor: imprimirei as minhas leis nos seus corações e as escreverei no seu espírito,
17 acrescenta: dos seus pecados e das suas iniqüidades já não mais me lembrarei {Jr 31,33s}.
18 Ora, onde houve plena remissão dos pecados não há por que oferecer sacrifício por eles.
19 Por esse motivo, irmãos, temos ampla confiança de poder entrar no santuário eterno, em virtude do sangue de Jesus,
20 pelo caminho novo e vivo que nos abriu através do véu, isto é, o caminho de seu próprio corpo.
21 E dado que temos um Sumo-sacerdote estabelecido sobre a casa de Deus,
22 acheguemo-nos a ele com coração sincero, com plena firmeza da fé, o mais íntimo da alma isento de toda mácula de pecado e o corpo lavado com a água purificadora {do batismo}.
23 Conservemo-nos firmemente apegados à nossa esperança, porque é fiel aquele cuja promessa aguardamos.
24 Olhemos uns pelos outros para estímulo à caridade e às boas obras.
25 Não abandonemos a nossa assembléia, como é costume de alguns, mas admoestemo-nos mutuamente, e tanto mais quando vedes aproximar-se o Grande Dia.
26 Depois de termos recebido e conhecido a verdade, se a abandonarmos voluntariamente, já não haverá sacrifício para expiar este pecado.
27 Só teremos que esperar um juízo tremendo e o fogo ardente que há de devorar os rebeldes.
28 Se alguém transgredir a Lei de Moisés - e isto provado com duas ou três testemunhas -, deverá ser morto sem misericórdia.
29 Quanto pior castigo julgais que merece quem calcar aos pés o Filho de Deus, profanar o sangue da aliança, em que foi santificado, e ultrajar o Espírito Santo, autor da graça!
30 Pois bem sabemos quem é que disse: Minha é a vingança; eu a exercerei {Dt 32,35}. E ainda: O Senhor julgará o seu povo {Sl 134,14}.
31 É horrendo cair nas mãos de Deus vivo.
32 Lembrai-vos dos dias de outrora, logo que fostes iluminados. Quão longas e dolorosas lutas sustentastes.
33 Seja tornando-vos alvo de toda espécie de opróbrios e humilhações, seja tomando moralmente parte nos sofrimentos daqueles que os tiveram que suportar.
34 Não só vos compadecestes dos encarcerados, mas aceitastes com alegria a confiscação dos vossos bens, pela certeza de possuirdes riquezas muito melhores e imperecíveis.
35 Não percais esta convicção a que está vinculada uma grande recompensa,
36 pois vos é necessária a perseverança para fazerdes a vontade de Deus e alcançardes os bens prometidos.
37 Ainda um pouco de tempo - sem dúvida, bem pouco -, e o que há de vir virá e não tardará.
38 Meu justo viverá da fé. Porém, se ele desfalecer, meu coração já não se agradará dele {Hab 2,3s}.
39 Não somos, absolutamente, de perder o ânimo para nossa ruína; somos de manter a fé, para nossa salvação!