1 Sellepärast meiegi, et nii suur pilv tunnistajaid on meie ümber, pangem maha kõik koorem ja meid nii hõlpsasti takerdav patt ning jookskem kannatlikkusega meile määratud võidujooksmist,
2 vaadates usu alustajale ja täidesaatjale Jeesusele, Kes risti kannatas Temale oodatava rõõmu asemel, häbist hoolimata, ja on istunud Jumala aujärje paremale käele.
3 Kujutlege ometi Teda, Kes niisugust vastuhakkamist Enese vastu on saanud kannatada patustelt, et te ei väsiks ega läheks araks oma hinges.
4 Teie ei ole veel vereni vastu pannud võideldes patuga
5 ja olete unustanud manitsuse, mis teile otsekui lastele ütleb: „Mu poeg, ära põlga Issanda karistust ja ära saa araks, kui Tema sind noomib!
6 Sest keda Issand armastab, seda Ta karistab; Ta peksab igat poega, keda Ta vastu võtab."
7 Taluge karistust kasvatuseks: Jumal kohtleb teid kui poegi; sest milline poeg on see, keda isa ei karista?
8 Ent kui te olete ilma karistuseta, millest kõik on osa saanud, siis te olete värdjad ja mitte pojad.
9 Pealegi on meile meie lihased isad olnud karistajaiks ja me oleme neid kartnud; kas me palju enam ei tahaks alistuda vaimude Isale ning elada?
10 Sest nemad on küll meid mõnd päeva oma heaksarvamist mööda karistanud, aga Tema karistab meid tõesti selle hea otstarbega, et me saaksime osa Tema pühadusest.
11 Aga mingi karistus, kui see on käes, ei näi olevat rõõmuks, vaid on kurbuseks; aga pärast toob see neile, kes sellega on õpetatud, õiguse rahuvilja.
12 Seepärast ajage jälle sirgu lõdvad käed ja halvatud põlved
13 ja õgvendage teerajad oma jalgadele, et see, mis lonkav, ei nikastuks, vaid ennemini saaks terveks.
14 Nõudke rahu kõikidega ja pühitsust; ilma selleta ei saa ükski Issandat näha.
15 Ja pange tähele, et keegi ei jääks ilma Jumala armust, et ükski viha juur ei kasvaks üles ega tooks tüli ja selle läbi paljud ei rüvetuks,
16 et keegi ei oleks hooraja või roojane, kes nagu Eesav üheainsa kõhutäie eest andis käest esmasünniõiguse.
17 Sest te teate, kuidas ta pärast küll tahtis pärida õnnistust, aga siis hüljati kui kõlvatu; sest ta ei leidnud mahti meeleparanduseks, ehk ta seda küll silmapisaratega otsis.
18 Sest te ei ole astunud käega katsutava ja tules põleva mäe ligi, ei pimeduse ega pilkase pimeduse, ei maru,
19 ei pasuna helina ega niisuguse sõnade hääle ligi, mille kuuljad palusid, et neile sõna enam ei räägitaks;
20 sest nemad ei suutnud taluda seda keeldu: „Isegi kui üks loom peaks puutuma mäe külge, siis visatagu ta kividega surnuks!";
21 ja nii hirmus oli see nähtus, et Mooses ütles: „Ma olen ehmunud ja värisen!";
22 vaid te olete tulnud Siioni mäe ligi ja elava Jumala linna, taevase Jeruusalemma juurde ja lugematu hulga Inglite juurde,
23 ja esmasündinute piduliku kogu ning koguduse juurde, kes on kirja pandud taevasse, ja Jumala, kõikide kohtumõistja juurde, ja õigete vaimude juurde, kes on saanud täiuslikeks,
24 ja uue lepingu vahemehe Jeesuse juurde ja Piserdamisvere juurde, mis paremini räägib kui Aabeli veri.
25 Katsuge, et teiegi teda ei hülga, Kes räägib! Sest kui ei ole pääsenud need, kes maapealse kõneleja hülgasid, kui palju vähem pääseme meie, kui me pöördume ära Temast, kes on taevastest,
26 Kelle hääl tookord pani kõikuma maa, aga Kes nüüd on tõotanud ja öelnud: „Veel kord Ma panen värisema mitte ainult maa, vaid ka taeva!"
27 Ent „veel kord" näitab, et see, mis kõigub, peab muutuma, sest ta on loodud, et püsiks see, mida ei saa kõigutada.
28 Seepärast, saades kuningriigi, mis ei kõigu, olgem tänulikud ja teenigem seega Jumalat tema meelt mööda pelglikkuse ja aukartusega.
29 Sest meie Jumal on hävitav tuli!
1 Desse modo, cercados como estamos de uma tal nuvem de testemunhas, desvencilhemo-nos das cadeias do pecado. Corramos com perseverança ao combate proposto, com o olhar fixo no autor e consumador de nossa fé, Jesus.
2 Em vez de gozo que se lhe oferecera, ele suportou a cruz e está sentado à direita do trono de Deus.
3 Considerai, pois, atentamente aquele que sofreu tantas contrariedades dos pecadores, e não vos deixeis abater pelo desânimo.
4 Ainda não tendes resistido até o sangue, na luta contra o pecado.
5 Estais esquecidos da palavra de animação que vos é dirigida como a filhos: Filho meu, não desprezes a correção do Senhor. Não desanimes, quando repreendido por ele;
6 pois o Senhor corrige a quem ama e castiga todo aquele que reconhece por seu filho {Pr 3,11s}.
7 Estais sendo provados para a vossa correção: é Deus que vos trata como filhos. Ora, qual é o filho a quem seu pai não corrige?
8 Mas se permanecêsseis sem a correção que é comum a todos, seríeis bastardos e não filhos legítimos.
9 Aliás, temos na terra nossos pais que nos corrigem e, no entanto, os olhamos com respeito. Com quanto mais razão nos havemos de submeter ao Pai de nossas almas, o qual nos dará a vida?
10 Os primeiros nos educaram para pouco tempo, segundo a sua própria conveniência, ao passo que este o faz para nosso bem, para nos comunicar sua santidade.
11 E verdade que toda correção parece, de momento, antes motivo de pesar que de alegria. Mais tarde, porém, granjeia aos que por ela se exercitaram o melhor fruto de justiça e de paz.
12 Levantai, pois, vossas mãos fatigadas e vossos joelhos trêmulos {Is 35,3}.
13 Dirigi os vossos passos pelo caminho certo. Os que claudicam tornem ao bom caminho e não se desviem.
14 Procurai a paz com todos e ao mesmo tempo a santidade, sem a qual ninguém pode ver o Senhor.
15 Estai alerta para que ninguém deixe passar a graça de Deus, e para que não desponte nenhuma planta amarga, capaz de estragar e contaminar a massa inteira.
16 Que não haja entre vós ninguém sensual nem profanador como Esaú, que, por um prato de comida, vendeu o seu direito de primogenitura.
17 E sabeis que, desejando ele em seguida receber a bênção do herdeiro, lhe foi recusada. E não bastaram todas as súplicas e lágrimas para que seu pai mudasse de sentimento...
18 Em verdade, não vos aproximastes de uma montanha palpável, invadida por fogo violento, nuvem, trevas, tempestade,
19 som da trombeta e aquela voz tão terrível que os que a ouviram suplicaram que ela não lhes falasse mais.
20 Estavam verdadeiramente aterrados por esta ordem: Todo aquele que tocar a montanha, mesmo que seja um animal, será apedrejado {Ex 19,12}.
21 E tão terrível era o espetáculo, que Moisés exclamou: Eu tremo de pavor {Dt 9,19}.
22 Vós, ao contrário, vos aproximastes da montanha de Sião, da cidade do Deus vivo, da Jerusalém celestial, das miríades de anjos,
23 da assembléia festiva dos primeiros inscritos no livro dos céus, e de Deus, juiz universal, e das almas dos justos que chegaram à perfeição,
24 enfim, de Jesus, o mediador da Nova Aliança, e do sangue da aspersão, que fala com mais eloqüência que o sangue de Abel.
25 Guardai-vos, pois, de recusar ouvir aquele que fala. Porque, se não escaparam do castigo aqueles que dele se desviaram, quando lhes falava na terra, muito menos escaparemos nós, se o repelirmos, quando nos fala desde o céu.
26 Depois de ter outrora abalado a terra pela sua voz, ele hoje nos faz esta solene declaração: Ainda uma vez por todas moverei, não só a terra, mas também o céu {Ag 2,6}.
27 As palavras ainda uma vez indicam o desaparecimento do que é caduco, do que foi criado, para que só subsista o que é imutável.
28 sim, possuindo nós um reino inabalável, dediquemos a Deus um reconhecimento que lhe torne agradável o nosso culto com temor e respeito.
29 Porque nosso Deus é um fogo devorador {Dt 4,24}.