1 Sest see Melkisedek - Saalemi kuningas, kõige kõrgema Jumala preester, kes tuli vastu Aabrahamile, kui see oli koju minemas pärast võitu kuningate üle, ja õnnistas teda,
2 kellele ka Aabraham jagas kümnist kõigest saagist ja kes on esmalt, nagu teda tõlgitsetakse, „Õiguse kuningas", aga siis ka Saalemi kuningas, see on „Rahu kuningas",
3 kes on isata, emata, ilma suguvõsata, ilma päevade alguseta ja ilma eluotsata, ent kes on sarnastatud Jumala Pojaga - jääb preestriks igavesti.
4 Vaadake siis, kui suur on see, kellele ka peavanem Aabraham andis saagist kümnist.
5 On ju neil Leevi poegadelgi, kes saavad preestriameti, käsk võtta kümnist käsuõpetuse järgi rahva, see on oma vendade käest, ehk küll nemadki on lähtunud Aabrahami niudeist.
6 Kuid see, kes ei põlvnenudki nendest, võttis kümnise Aabrahami käest ja õnnistas teda, kellel olid tõotused.
7 Ent vasturääkimata on selge, et alam saab õnnistuse ülemalt.
8 Ja siin võtavad kümnist surelikud inimesed, aga seal see, kellest tunnistatakse, et ta elab.
9 Ja Aabrahami kaudu on, niiöelda, Leevigi, kes võtab kümnist, pidanud kümnist maksma;
10 sest ta oli veel isa niudeis, kui Melkisedek temale vastu tuli.
11 Kui nüüd täiuslikkus oleks leviitide preestriameti kaudu olnud saavutatud — sest sellele on rajatud rahva käsuõpetus — mis vajadust siis veel oli, et teistsugune preester tõusis Melkisedeki korra järgi ega nimetatud teda Aaroni korra järgi?
12 Sest preestriameti muutmisega sünnib paratamatult ka käsuõpetuse muutus.
13 Sest See, Kellest seda öeldakse, on pärit teisest suguharust, kellest veel ükski ei ole saanud altari juurde.
14 On ju teada, et meie Issand on tärganud Juudast, kelle suguharule Mooses ei ole midagi kõnelnud preestriametist.
15 Ja asi saab veel palju selgemaks, kui tõuseb teistsugune Melkisedeki sarnane Preester,
16 Kes ei ole lihaliku käsusõna käsku mööda saanud preestriks, vaid hääbumatu elu väge mööda.
17 Sest tunnistatakse: „Sina oled preester igavesti Melkisedeki korra järgi!"
18 Endise käsusõna tühistus sünnib ju selle tõttu, et see oli jõuetu ja kasutu -
19 ei ole ju käsk midagi viinud täiuslikkusele - ent asemele seatakse parem lootus, mille kaudu me tuleme Jumala ligi.
20 Ja niivõrd kui see ei tekkinud ilma vandeta — sest need on saanud preestreiks ilma vandeta,
21 Tema aga vandega selle seadmisel, kes Temale ütles: „Issand on vandunud ja Tema ei kahetse seda mitte: Sina oled preester igavesti!" —
22 Sedavõrd on palju parem ka leping, mille käemeheks on saanud Jeesus.
23 Oli ju neid palju, kes said preestreiks, sellepärast et surm neid keelas jäämast.
24 Aga Temal on selle tõttu, et Ta jääb igavesti, preestriamet, mis ei lähe kellegi teise kätte.
25 Sellepärast võib Ta ka täielikult päästa need, kes tulevad Tema läbi Jumala juurde, elades aina selleks, et kosta nende eest.
26 Niisugune Ülempreester peabki ju meil olema: püha, veatu, laitmatu, eraldatud patustest ja kõrgemale saanud kui taevad,
27 Kellel ei ole mitte iga päev vaja nõnda nagu ülempreestril esiti tuua ohvreid enese pattude eest ja siis rahva pattude eest; sest seda on Ta igaks puhuks teinud, kui Ta Iseenese tõi ohvriks.
28 Sest käsk seab nõdrad inimesed ülempreestreiks, aga vande sõna, mis on hilisem käsuõpetusest, seab Poja, Kes on täiuslikuks saanud igaveseks.
1 Este Melquisedec, rei de Salém, sacerdote do Deus Altíssimo, que saiu ao encontro de Abraão quando este regressava da derrota dos reis e o abençoou,
2 ao qual Abraão ofereceu o dízimo de todos os seus despojos, é, conforme seu nome indica, primeiramente "rei de justiça" e, depois, rei de Salém, isto é, "rei de paz".
3 Sem pai, sem mãe, sem genealogia, a sua vida não tem começo nem fim; comparável sob todos os pontos ao Filho de Deus, permanece sacerdote para sempre.
4 Considerai, pois, quão grande é aquele a quem até o patriarca Abraão deu o dízimo dos seus mais ricos espólios.
5 Os filhos de Levi, revestidos do sacerdócio, na qualidade de filhos de Abraão, têm por missão receber o dízimo legal do povo, isto é, de seus irmãos.
6 Naquele caso, porém, foi um estrangeiro que recebeu os dízimos de Abraão e abençoou o detentor das promessas.
7 Ora, é indiscutível: é o inferior que recebe a. bênção do que é superior.
8 De mais, aqui, os levitas que recebem os dízimos são homens mortais; lá, porém, se trata de alguém do qual é atestado que vive.
9 Por fim, por assim dizer, também Levi, que recebe os dízimos, pagou-os na pessoa de Abraão,
10 pois ele já estava em germe no íntimo deste, quando aconteceu o encontro com Melquisedec.
11 Se a perfeição tivesse sido realizada pelo sacerdócio levítico {porque é sobre este que se funda a legislação dada ao povo}, que necessidade havia ainda de que surgisse outro sacerdote segundo a ordem de Melquisedec, e não segundo a ordem de Aarão?
12 Pois, transferido o sacerdócio, forçoso é que se faça também a mudança da lei.
13 De fato, aquele ao qual se aplicam estas palavras é de outra tribo, da qual ninguém foi encarregado do serviço do altar.
14 E é notório que nosso Senhor nasceu da tribo de Judá, tribo à qual Moisés nada encarregou ao falar do sacerdócio.
15 Isto se torna ainda mais evidente se se tem em conta que este outro sacerdote, que surge à semelhança de Melquisedec,
16 foi constituído não por prescrição de uma lei humana, mas pela sua imortalidade.
17 Porque está escrito: Tu és sacerdote eternamente, segundo a ordem de Melquisedec.
18 Com isso, está abolida a antiga legislação, por causa de sua ineficácia e inutilidade.
19 Pois a lei nada levou à perfeição. Apenas foi portadora de uma esperança melhor que nos leva a Deus.
20 E isso não foi feito sem juramento. Os outros sacerdotes foram instituídos sem juramento.
21 Para ele, ao contrário, interveio o juramento daquele que disse: Jurou o Senhor e não se arrependerá: tu és sacerdote eternamente.
22 E esta aliança da qual Jesus é o Senhor, é-lhe muito superior.
23 Além disso, os primeiros sacerdotes deviam suceder-se em grande número, porquanto a morte não permitia que permanecessem sempre.
24 Este, porque vive para sempre, possui um sacerdócio eterno.
25 É por isso que lhe é possível levar a termo a salvação daqueles que por ele vão a Deus, porque vive sempre para interceder em seu favor.
26 Tal é, com efeito, o Pontífice que nos convinha: santo, inocente, imaculado, separado dos pecadores e elevado além dos céus,
27 que não tem necessidade, como os outros sumos sacerdotes, de oferecer todos os dias sacrifícios, primeiro pelos pecados próprios, depois pelos do povo; pois isto o fez de uma só vez para sempre, oferecendo-se a si mesmo.
28 Enquanto a lei elevava ao sacerdócio homens sujeitos às fraquezas, o juramento, que sucedeu à lei, constitui o Filho, que é eternamente perfeito.