1 Ma räägin tõtt Kristuses, mina ei valeta mitte; seda tunnistab mulle mu südametunnistus Pühas Vaimus,
2 et mul on suur kurbus ja lõpmatu valu mu südames.
3 Sest ma sooviksin ise saada äraneetavaks, Kristusest lahku oma vendade heaks, kes on mu sugulased liha poolest,
4 kes on iisraellased, kellele kuuluvad lapseõigus ja au, ja lepingud ja käsuandmine, ja jumalateenistus ja tõotused,
5 kelle omad on esiisad ja kellest Kristus on pärit liha poolest, Tema, Kes on Jumal üle kõige, kiidetud igavesti! Aamen.
6 Aga ei või olla nõnda, et Jumala sõna oleks läinud tühja; sest mitte kõik need, kes põlvnevad Iisraelist, ei ole Iisrael;
7 ka ei ole kõik lapsed selle tõttu, et nad on Aabrahami sugu, vaid on öeldud: „Iisakist loetakse sinu sugu!"
8 See on: lihased lapsed, mitte need ei ole Jumala lapsed, vaid tõotuse lapsed arvatakse sooks.
9 Sest tõotuse sõna on see: „Ma tulen jälle aasta pärast samal ajal, ja Saaral saab olema poeg!"
10 Aga mitte ainult temaga, vaid ka Rebekaga oli samane lugu, kui ta ühest, see on meie esiisast Iisakist, sai käima peale.
11 Sest enne kui kaksikud olid sündinud ega olnud teinud midagi head ega halba, siis - selleks, et valikule vastav Jumala otsustus jääks kindlaks mitte tegude pärast, vaid kutsuja tõttu -
12 öeldi temale: „Vanem orjab nooremat!",
13 nagu ju on kirjutatud: „Jaakobit Ma armastasin, aga Eesavit Ma vihkasin!"
14 Mida me nüüd ütleme? Kas Jumal teeb ülekohut? Mitte sugugi!
15 Sest Ta ütleb Moosesele: „Ma olen armuline, kellele Ma olen armuline, ja halastan, kelle peale Ma halastan!"
16 Nõnda siis ei olene see sellest, kes tahab, ega sellest, kes jookseb, vaid Jumalast, kes armu annab.
17 Sest Kiri ütleb vaaraole: „Just selleks Ma olen sind õhutanud, et sinus näidata Oma väge ja teha kuulsaks Oma nime kogu maailmas!"
18 Nõnda Ta siis annab armu, kellele tahab, ja paadutab, keda tahab.
19 Sa ehk ütled nüüd mulle: „Miks Ta siis veel sõitleb? Kes võib vastu panna Tema tahtele?"
20 Oh inimene, nii see on! Kes siis sina oled, et sa tahad vaielda Jumala vastu? Kas see, mis tehtud, ütleb oma tegijale: „Miks sa mu nõnda tegid?"
21 Või ei ole potissepal meelevalda savi ühest ja samast segust teha ühe astja õilsaks, teise halvaks otstarbeks?
22 Eks Jumal, tahtes osutada Oma viha ja teha teatavaks Oma väge, suure pikameelega sallinud vihaastjaid, mis olid valmistatud hukatuseks,
23 ja teinud seda selleks, et ilmutada Oma au rikkust armuastjate vastu, mis Ta ette oli valmistanud aulisteks,
24 nõnda nagu Tema on kutsunud ka meid, mitte ainult juutide, vaid ka paganate seast?
25 Nõnda nagu Ta ütleb ka Hoosea raamatus: „Ma tahan hüüda Omaks rahvaks neid, kes ei olnud Mu rahvas, ja Oma armsaks seda, kes ei olnud Mulle armas;
26 ja sünnib, et seal paigas, kus neile öeldi: teie ei ole Minu rahvas! hüütakse neid elava Jumala lasteks!"
27 Aga Jesaja hüüab Iisraeli kohta: „Kuigi Iisraeli laste arv oleks otsekui mereliiv, pääseb sellest ainult jääk;
28 sest lõplikult ja kiiresti teostab Issand Oma sõna maa peal!"
29 Ja nõnda nagu Jesaja on ette öelnud: „Kui mitte vägede Issand ei oleks meile jätnud seemet, oleksime olnud nagu Soodom ja saanud Gomorra sarnaseks!"
30 Mis me siis nüüd ütleme? Seda, et paganad, kes õigust ei taotlenud, on kätte saanud õiguse, ent õiguse, mis tuleb usust.
31 Aga Iisrael, kes taotles õiguse käsku, ei ole käsku kätte saanud!
32 Mispärast? Sellepärast et taotlus ei olnud usust, vaid otsekui tegudest; nad tõukasid endid vastu komistuskivi,
33 nõnda nagu on kirjutatud: „Vaata, Ma panen Siionisse komistuskivi ja pahanduskalju; ja kes usub Temasse, ei jää häbisse!"
1 Digo a verdade em Jesus Cristo, não minto; a minha consciência me dá testemunho pelo Espírito Santo:
2 sinto grande pesar, incessante amargura no coração.
3 Porque eu mesmo desejaria ser reprovado, separado de Cristo, por amor de meus irmãos, que são do mesmo sangue que eu, segundo a carne.
4 Eles são os israelitas; a eles foram dadas a adoção, a glória, as alianças, a lei, o culto, as promessas
5 e os patriarcas; deles descende Cristo, segundo a carne, o qual é, sobre todas as coisas, Deus bendito para sempre. Amém.
6 Não quer dizer, porém, que a palavra de Deus tenha falhado. Porque nem todos os que descendem de Israel são verdadeiros israelitas,
7 como nem todos os descendentes de Abraão são filhos de Abraão; mas: É em Isaac que terás uma descendência que trará o teu nome {Gn 21,12}.
8 Isto é, não são os filhos da carne que são filhos de Deus, mas os filhos da promessa é que serão considerados como descendentes.
9 Realmente, a palavra da promessa é esta: Por este tempo virei, e Sara terá um filho {Gn 18,10}.
10 E não somente ela, senão também Rebeca, que concebeu {dois filhos} de um só homem, Isaac, nosso patriarca.
11 Antes mesmo que fossem nascidos, e antes que tivessem feito bem ou mal algum {para que fosse confirmada a liberdade da escolha de Deus,
12 que depende não das obras, mas daquele que chama}, foi dito a Rebeca: O mais velho servirá o mais moço {Gn 25,23}.
13 Como está escrito: Amei Jacó, porém aborreci Esaú {Ml 1,3}.
14 Que diremos, pois? Haverá injustiça em Deus? De modo algum!
15 Porque ele disse a Moisés: Farei misericórdia a quem eu fizer misericórdia; terei compaixão de quem eu tiver compaixão {Ex 33,19}.
16 Dessa forma, a escolha não depende daquele que quer, nem daquele que corre, mas da misericórdia de Deus.
17 Por isso, diz a Escritura ao faraó: Eis o motivo por que te suscitei, para mostrar em ti o meu poder e para que se anuncie o meu nome por toda a terra {Ex 9,16}.
18 Portanto, ele tem misericórdia de quem quer, e endurece a quem quer.
19 Dir-me-ás talvez: Por que ele ainda se queixa? Quem pode resistir à sua vontade?
20 Mas quem és tu, ó homem, para contestar a Deus? Porventura o vaso de barro diz ao oleiro: Por que me fizeste assim?
21 Ou não tem o oleiro poder sobre o barro para fazer da mesma massa um vaso de uso nobre e outro de uso vulgar?
22 {Onde, então, está a injustiça} em ter Deus, para mostrar a sua ira e manifestar o seu poder, suportado com muita paciência os objetos de ira preparados para a perdição,
23 mostrando as riquezas da sua glória para com os objetos de misericórdia, que de antemão preparou para a glória?
24 {Esses somos nós, que ele chamou não só dentre os judeus, mas também dentre os pagãos.} É o que ele diz em Oséias:
25 Chamarei meu povo ao que não era meu povo, e amada a que não era amada.
26 E no lugar mesmo em que lhes foi dito: Vós não sois meu povo, ali serão chamados filhos de Deus vivo {Os 2,1}.
27 A respeito de Israel, exclama Isaías: Ainda que o número de filhos de Israel fosse como a areia do mar, só um resto será salvo;
28 porque o Senhor realizará plenamente e prontamente a sua palavra sobre a terra {10,22s}.
29 E ainda como predisse Isaías: Se o Senhor dos exércitos não nos tivesse deixado um rebento, ficaríamos como Sodoma, seríamos como Gomorra {Is 1,9}.
30 Então que diremos? Que os gentios, que não buscavam a justiça, alcançaram a justificação, a que vem da fé,
31 ao passo que Israel, que procurava uma lei que desse a justificação, não a encontrou.
32 Por quê? Porque Israel a buscava como fruto não da fé, e sim das obras. E tropeçou na pedra do escândalo,
33 como está escrito: Eis que ponho em Sião uma pedra de escândalo, um rochedo que faz cair; quem nele crer não será confundido {Is 8,14; 28,16}.