1 Mis me siis ütleme oma lihase esiisa Aabrahami saavutanud olevat?

2 Sest kui Aabraham on õigeks mõistetud tegudest, on temal kiitlemist, kuid mitte Jumala ees.

3 Sest mis ütleb Kiri? „Aabraham uskus Jumalat ja see arvati temale õiguseks!"

4 Aga tegude tegijale ei arvata palka mitte armust, vaid teenet mööda.

5 Aga kes tegusid ei tee, vaid usub Temasse, Kes mõistab õigeks jumalatu, sellele arvatakse tema usk õiguseks,

6 nõnda nagu Taavet kiidab õndsaks inimest, kellele Jumal arvab õiguse osaks ilma tegudeta:

7 „Õndsad need, kelle ülekohus on andeks antud ja kelle patud on kinni kaetud.

8 Õnnis see, kellele Jumal pattu ei arvesta!"

9 Kas nüüd see õndsakskiitmine käib ainult ümberlõigatute kohta või ka ümberlõikamatute kohta? Me ju ütleme, et Aabrahamile usk arvati õiguseks.

10 Kuidas see siis arvati? Kas siis, kui ta oli ümberlõigatu või kui ta oli ümberlõikamatu? Mitte kui ta oli ümberlõigatu, vaid kui ta oli ümberlõikamatu.

11 Ja ümberlõikamise märgi ta sai selle usu õiguse kinnituseks, mis tal oli ümberlõikamata põlves, et ta oleks kõikide isa, kes usuvad ümberlõikamatutena, et õigus arvatakse ka neile osaks

12 ja et ta oleks ka ümberlõigatute isa, nende isa, kes mitte ainult ei ole ümber lõigatud, vaid ka käivad meie isa Aabrahami usu jälgedes, mis tal oli juba ümberlõikamatuna.

13 Sest see tõotus, et Aabraham saab maailma pärijaks, ei antud temale ega tema soole mitte käsu läbi, vaid usu õiguse kaudu.

14 Sest kui need, kes on käsust, on pärijad, siis on usk tühistatud ja tõotus on tehtud mõjutuks.

15 Sest käsk toob viha; aga kus ei ole käsku, seal ei ole ka üleastumist.

16 Sellepärast on see usust, et see oleks armust, et tõotus oleks kindel kogu soole, mitte üksnes sellele, mis on pärit käsust, vaid ka sellele, mis on pärit Aabrahami usust, kes on meie kõikide isa -

17 nagu on kirjutatud: „Ma olen sind pannud paljude rahvaste isaks!" - selle Jumala ees, Keda ta uskus ja Kes teeb elavaks surnud ja kutsub esile olematuid asju otsekui olevaid.

18 Tema uskus üle lootuse lootuses, et ta saab paljude rahvaste isaks vastavalt sõnale: „Nõnda peab olema sinu sugu!"

19 Ja ta ei läinud usus nõdraks tähele pannes oma ihu, mis oli elatanud - oli ta ju umbes saja-aastane - ja et Saara lapsekoda oli surnud.

20 Ent Jumala tõotusest ta ei mõtelnud uskmatuses kaksipidi, vaid sai vägevaks usus, andes Jumalale austust

21 ja olles täiesti julge selles, et Jumal on vägev tegema, mis Ta on tõotanud.

22 Sellepärast see arvatigi temale õiguseks.

23 Aga ei ole mitte üksnes tema pärast kirjutatud, et see arvati temale õiguseks,

24 vaid ka meie pärast, kellele see peab arvatama õiguseks, sest me usume Temasse, Kes surnuist üles äratas meie Issanda Jeesuse,

25 Kes loovutati meie üleastumiste pärast ja üles äratati meie õigekssaamise pärast.

1 Que vantagem diremos, pois, que conseguiu Abraão, nosso pai segundo a carne?

2 Porque, se Abraão foi justificado em virtude de sua observância, tem que se gloriar; mas não diante de Deus.

3 Ora, que diz a Escritura? Abraão creu em Deus e isso lhe foi imputado em conta de justiça {Gn 15,6}.

4 Ora, o salário não é gratificação, mas uma dívida ao trabalhador.

5 Mas aquele que sem obra alguma crê naquele que justifica o ímpio, a sua fé lhe é imputada em conta de justiça.

6 É assim que Davi proclama bem-aventurado o homem a quem Deus atribui justiça, independentemente das obras:

7 Bem-aventurados aqueles cujas iniqüidades foram perdoadas e cujos pecados foram cobertos!

8 Bem-aventurado o homem ao qual o Senhor não imputou o seu pecado {Sl 31,1s}.

9 Essa bem-aventurança é somente para os circuncisos, ou também para os incircuncisos? Dizemos, com efeito, que a fé foi imputada a Abraão em conta de justiça.

10 Quando lhe foi ela imputada? Depois ou antes de sua circuncisão? Não depois, mas antes de ser circuncidado.

11 Depois é que recebeu o sinal da circuncisão, como selo da justiça que tinha obtido pela fé antes de ser circuncidado. E assim se tornou o pai de todos os incircuncisos que crêem, a fim de que também a estes seja imputada a justiça.

12 Pai também dos circuncisos, que não só trazem o sinal, mas que acompanham as pegadas da fé que nosso pai Abraão possuía antes de ser circuncidado.

13 Com efeito, não foi em virtude da lei que a promessa de herdar o mundo foi feita a Abraão ou à sua posteridade, mas em virtude da justiça da fé.

14 Porque, se a herança é reservada aos observadores da lei, a fé já não tem razão de ser e a promessa fica sem valor.

15 Porquanto a lei produz a ira; e onde não existe lei, não há transgressão.

16 Logo, é pela fé que alguém se torna herdeiro. Portanto, gratuitamente; e a promessa é assegurada a toda a posteridade de Abraão, não somente aos que procedem da lei, mas também aos que possuem a fé de Abraão, que é pai de todos nós.

17 Em verdade, está escrito: Eu te constituí pai de muitas nações {Gn 17,5}; {nosso pai, portanto} diante dos olhos daquele em quem acreditou, o Deus que dá vida aos mortos e chama à existência as coisas que estão no nada.

18 Esperando, contra toda a esperança, Abraão teve fé e se tornou pai de muitas nações, segundo o que lhe fora dito: Assim será a tua descendência {Gn 15,5}.

19 Não vacilou na fé, embora reconhecendo o seu próprio corpo sem vigor - pois tinha quase cem anos - e o seio de Sara igualmente amortecido.

20 Ante a promessa de Deus, não vacilou, não desconfiou, mas conservou-se forte na fé e deu glória a Deus.

21 Estava plenamente convencido de que Deus era poderoso para cumprir o que prometera.

22 Eis por que sua fé lhe foi contada como justiça.

23 Ora, não é só para ele que está escrito que a fé lhe foi imputada em conta de justiça.

24 É também para nós, pois a nossa fé deve ser-nos imputada igualmente, porque cremos naquele que dos mortos ressuscitou Jesus, nosso Senhor,

25 o qual foi entregue por nossos pecados e ressuscitado para a nossa justificação.