"Io sono la porta delle pecore"
1 "In verità, in verità io vi dico che chi non entra per la porta nell’ovile delle pecore, ma vi sale da un’altra parte, è un ladro e un brigante. 2 Ma colui che entra per la porta è il pastore delle pecore. 3 A lui apre il portinaio, le pecore ascoltano la sua voce, ed egli chiama le proprie pecore per nome e le conduce fuori. 4 Quando ha messo fuori tutte le sue pecore, va davanti a loro e le pecore lo seguono, perché conoscono la sua voce. 5 Ma un estraneo non lo seguiranno; anzi, fuggiranno via da lui perché non conoscono la voce degli estranei". 6 Gesù disse loro questa similitudine ma essi non capirono di che cosa parlasse loro.
7 Perciò Gesù di nuovo disse loro: "In verità, in verità vi dico: Io sono la porta delle pecore. 8 Tutti quelli che sono venuti prima di me, sono stati ladri e briganti, ma le pecore non li hanno ascoltati. 9 Io sono la porta; se uno entra per me, sarà salvato, ed entrerà e uscirà, e troverà pastura. 10 Il ladro non viene se non per rubare, ammazzare e distruggere; io sono venuto perché abbiano la vita e l’abbiano a esuberanza.
"Io sono il buon pastore"
11 Io sono il buon pastore; il buon pastore depone la sua vita per le pecore. 12 Il mercenario, che non è pastore, a cui non appartengono le pecore, vede venire il lupo, abbandona le pecore e si dà alla fuga, e il lupo le rapisce e disperde. 13 Il mercenario si dà alla fuga perché è mercenario e non si cura delle pecore. 14 Io sono il buon pastore, conosco le mie e le mie mi conoscono, 15 come il Padre mi conosce e io conosco il Padre; e do la mia vita per le pecore. 16 Ho anche delle altre pecore, che non sono di questo ovile; anche quelle devo raccogliere ed esse ascolteranno la mia voce e vi sarà un solo gregge, un solo pastore. 17 Per questo mi ama il Padre, perché io depongo la mia vita, per riprenderla poi. 18 Nessuno me la toglie, ma la depongo da me. Io ho il potere di deporla e ho il potere di riprenderla. Quest’ordine ho ricevuto dal Padre mio".
19 Nacque di nuovo un dissenso fra i Giudei a motivo di queste parole. 20 E molti di loro dicevano: "Egli ha un demonio ed è fuori di sé, perché lo ascoltate?". 21 Altri dicevano: "Queste non sono parole di un indemoniato. Può un demonio aprire gli occhi ai ciechi?".
"Io e il Padre siamo uno"
22 In quel tempo ebbe luogo in Gerusalemme la festa della Dedicazione. Era d’inverno 23 e Gesù passeggiava nel tempio, sotto il portico di Salomone. 24 I Giudei dunque gli si fecero attorno e gli dissero: "Fino a quando terrai sospeso l’animo nostro? Se tu sei il Cristo, diccelo apertamente".
25 Gesù rispose loro: "Ve l’ho detto, e non lo credete; le opere che faccio nel nome del Padre mio, sono quelle che testimoniano di me, 26 ma voi non credete, perché non siete delle mie pecore. 27 Le mie pecore ascoltano la mia voce e io le conosco, ed esse mi seguono; 28 e io do loro la vita eterna, e non periranno mai, e nessuno le rapirà dalla mia mano. 29 Il Padre mio che me le ha date è più grande di tutti e nessuno può rapirle dalla mano del Padre. 30 Io e il Padre siamo uno".
31 I Giudei presero di nuovo delle pietre per lapidarlo.
32 Gesù disse loro: "Vi ho mostrato molte buone opere da parte del Padre mio; per quale di queste opere voi mi lapidate?". 33 I Giudei gli risposero: "Non ti lapidiamo per una buona opera, ma per bestemmia e perché tu, che sei uomo, ti fai Dio". 34 Gesù rispose loro: "Non è scritto nella vostra legge:
‘Io ho detto: Voi siete dèi’?
35 Se chiama dèi coloro ai quali la parola di Dio è stata diretta (e la Scrittura non può essere annullata), 36 come mai voi dite a colui che il Padre ha santificato e mandato nel mondo, che bestemmia, perché ho detto: ‘Sono Figlio di Dio?’. 37 Se non faccio le opere del Padre mio, non mi credete, 38 ma se le faccio, anche se non credete a me, credete alle opere, affinché sappiate e riconosciate che il Padre è in me e che io sono nel padre".
39 Essi cercavano di nuovo di arrestarlo, ma egli sfuggì loro dalle mani.
40 Gesù se ne andò di nuovo al di là del Giordano, nel luogo dove Giovanni da principio battezzava, e là si trattenne. 41 E molti vennero a lui e dicevano: "Giovanni, è vero, non fece alcun miracolo, ma tutto quello che Giovanni disse di quest’uomo era vero". 42 E là molti credettero in lui.
Hea karjane ja tema lambad
1 „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kes ei sisene lambatarasse väravast, vaid ronib sisse mujalt, on varas ja röövel. 2 Väravast siseneja on lammaste karjane. 3 Temale avab värava valvur ja lambad kuulavad ta häält. Ta kutsub oma lambaid nimepidi ja juhib nad tarast välja. 4 Kui ta on viinud välja kogu oma karja, käib ta nende ees ja lambad järgnevad talle, sest nad tunnevad ta häält. 5 Võõrale nad ei järgne, vaid põgenevad tema eest, sest võõraste häält nad ei tunne." 6 Sellise tähendamissõna rääkis Jeesus neile, variserid aga ei taibanud, mida ta tahtis öelda.
7 Seepärast rääkis Jeesus uuesti: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, mina olen lammaste värav. 8 Vargaid ja röövleid on tulnud enne mind, kuid lambad ei ole neid kuulanud. 9 Mina olen värav. Kes siseneb minu kaudu, see päästetakse. Nad käivad sisse ja välja ning leiavad karjamaa. 10 Varas tuleb vaid selleks, et riisuda, tappa ja hävitada. Mina olen tulnud selleks, et neil oleks elu kogu selle täiuses.
11 Mina olen hea karjane. Hea karjane annab oma elu lammaste eest. 12 Palgaline aga ei ole karjane ega pea lambaid omaks. Kui ta näeb hunti tulemas, jätab ta lambad maha ja põgeneb. Hunt tungib neile kallale ja ajab karja laiali. 13 Palgaline põgeneb, sest tema töötab tasu pärast ega hooli lammastest.
14 Mina olen hea karjane. Mina tunnen oma lambaid ja nemad tunnevad mind, 15 nagu Isa tunneb mind ja mina tunnen Isa. Ja ma annan oma elu lammaste eest. 16 Mul on veel teisi lambaid, kes ei ole sellest tarast. Ma pean neidki karjatama. Ka nemad kuulavad mu häält. Siis on üks kari ja üks karjane. 17 Isa armastab mind, sest ma annan oma elu, et see uuesti tagasi võtta. 18 Keegi ei võta seda minult vägisi. Ma ise annan selle. Mul on meelevald see ära anda ja mul on meelevald see tagasi võtta. Nõnda on Isa mul käskinud teha."
19 Nende sõnade peale läksid juutide arvamused lahku. 20 Paljud ütlesid: „Temas on kuri vaim. Ta ajab segast juttu. Miks teda üldse kuulata?"
21 Teised ütlesid: „See ei ole kurjast vaimust vaevatu jutt. Ega siis kuri vaim saa pimedaid nägijaiks teha!"
Tüli Jeesuse väidete üle
22 Siis jõudis Jeruusalemmas kätte templipuhastuspüha.10:22 Ehk Hanuka. Oli talv 23 ja Jeesus kõndis ringi templis Saalomoni sammaskäigus. 24 Seal kogunesid juudid tema ümber ja ütlesid talle: „Kaua sa hoiad meid veel teadmatuses? Kui sina oled Messias, siis ütle seda meile otse!"
25 „Ma olen teile öelnud, aga te ei usu," vastas Jeesus. „Minust tunnistavad teod, mida ma teen oma Isa nimel. 26 Aga teie ei usu, sest te ei kuulu mu lammaste hulka. 27 Minu lambad kuulavad mu häält. Mina tunnen neid ja nad järgnevad mulle. 28 Mina annan neile igavese elu ja nad ei hukku iial. Keegi ei saa neid minu käest röövida. 29 Minu Isa, kes andis nad mulle, on suurim kõigist – Isa käest ei saa neid keegi röövida. 30 Mina ja Isa oleme üks."
31 Jälle tahtsid juudid kive tuua, et teda nendega surnuks visata, 32 aga Jeesus küsis neilt: „Ma olen teile näidanud palju häid tegusid Isalt. Millise teo eest te tahate mind kividega visata?"
33 „Me ei viska sind kividega heade tegude eest," vastasid nad, „vaid jumalateotuse pärast, et sina, olles inimene, nimetad ennast Jumalaks."
34 Jeesus vastas neile: „Eks ole ju teie Seaduses kirjutatud: „Ma ütlesin: „Te olete jumalad." " 35 Kui seal on nimetatud jumalateks neid, kelle kätte anti Jumala sõna – ja Pühakirja ei saa kõrvale heita –, 36 siis kuidas te süüdistate jumalateotuses mind, keda Isa on pühitsenud ja läkitanud maailma, kuna ma ütlesin „mina olen Jumala Poeg"? 37 Kui ma ei tee oma Isa tegusid, siis ärge uskuge mind! 38 Kui ma aga teen, siis uskuge neid tegusid, isegi kui te mind ei usu. Ja te mõistate, et Isa on minus ja mina olen Isas." 39 Seepeale tahtsid nad jälle teda kinni võtta, kuid ta pääses nende käest.
40 Nüüd läks Jeesus taas teisele poole Jordanit ning peatus paigas, kus Johannes oli algul ristinud. 41 Tema juurde tuli rohkesti rahvast, kes ütlesid: „Johannes ei teinud küll ühtki imetegu, aga kõik, mis ta selle mehe kohta ütles, oli õige." 42 Ja paljud seal hakkasid Jeesusesse uskuma.