Maria unge i piedi di Gesù d’olio profumato
1 Gesù dunque, sei giorni prima della Pasqua, venne a Betania dov’era Lazzaro, che egli aveva risuscitato dai morti. 2 Qui gli prepararono una cena: Marta serviva e Lazzaro era uno di quelli che erano a tavola con lui. 3 Allora Maria, presa una libbra d’olio profumato di nardo puro, di gran valore, unse i piedi di Gesù, glieli asciugò con i suoi capelli e la casa fu ripiena del profumo dell’olio. 4 Ma Giuda Iscariota, uno dei suoi discepoli, che stava per tradirlo, disse: 5 "Perché non si è venduto quest’olio per trecento denari e non si sono dati ai poveri?". 6 Diceva così, non perché si curasse dei poveri, ma perché era ladro e, tenendo la borsa, ne portava via ciò che vi si metteva dentro. 7 Gesù dunque disse: "Lasciala stare; lei lo ha conservato per il giorno della mia sepoltura. 8 Poiché i poveri li avete sempre con voi, ma non sempre avrete me".
9 La gran folla dei Giudei seppe dunque che egli era lì; e vennero non soltanto a motivo di Gesù, ma anche per vedere Lazzaro che egli aveva risuscitato dai morti. 10 Ma i capi sacerdoti deliberarono di far morire anche Lazzaro, 11 perché, a causa sua, molti Giudei andavano e credevano in Gesù.
Gesù entra a Gerusalemme
12 Il giorno seguente, la gran folla che era venuta alla festa, udito che Gesù veniva a Gerusalemme, 13 prese dei rami di palme, uscì a incontrarlo e gridava: "Osanna!Benedetto colui che viene nel nome del Signore, il Re d’Israele!". 14 Gesù, trovato un asinello, vi montò su, secondo quanto scritto:
15 "Non temere, o figlia di Sion! Ecco, il tuo Re viene, montato sopra un puledro d’asina!".
16 I suoi discepoli inizialmente non intesero queste cose, ma, quando Gesù fu glorificato, allora si ricordarono che queste cose erano state scritte di lui e che essi gliele avevano fatte.
17 La folla dunque, che era con lui quando aveva chiamato Lazzaro fuori dal sepolcro e l’aveva risuscitato dai morti, ne rendeva testimonianza. 18 Per questo la folla gli andò incontro, perché aveva udito che egli aveva fatto quel miracolo. 19 Perciò i farisei dicevano fra loro: "Vedete che non guadagnate nulla? Ecco, il mondo gli corre dietro!".
Alcuni Greci desiderano vedere Gesù
20 Ora tra quelli che salivano alla festa per adorare c’erano certi Greci. 21 Questi dunque, accostatisi a Filippo, che era di Betsaida di Galilea, gli fecero questa richiesta: "Signore, vorremmo vedere Gesù". 22 Filippo lo venne a dire ad Andrea; Andrea e Filippo vennero a dirlo a Gesù.
Gesù annuncia la Sua morte
23 Gesù rispose loro, dicendo: "L’ora è venuta, in cui il Figlio dell’uomo deve essere glorificato. 24 In verità, in verità io vi dico che, se il granello di frumento caduto in terra non muore, rimane solo, ma, se muore, produce molto frutto. 25 Chi ama la sua vita, la perde e chi odia la sua vita in questo mondo, la conserverà in vita eterna. 26 Se uno mi serve, mi segua e là dove sono io, sarà anche il mio servitore; se uno mi serve, il Padre l’onorerà. 27 Ora l’anima mia è turbata; e che dirò? Padre, salvami da quest’ora? Ma è per questo che sono venuto incontro a quest’ora. 28 Padre, glorifica il tuo nome!". Allora venne una voce dal cielo: "L’ho glorificato e lo glorificherò di nuovo!".
29 Perciò la folla, che era presente e aveva udito, diceva che era stato un tuono. Altri dicevano: "Un angelo gli ha parlato".
30 Gesù rispose e disse: "Questa voce non è venuta per me, ma per voi. 31 Ora avviene il giudizio di questo mondo; ora sarà scacciato fuori il principe di questo mondo 32 e io, quando sarò innalzato dalla terra, attirerò tutti a me". 33 Così diceva per indicare di quale morte doveva morire. 34 La folla quindi gli rispose: "Noi abbiamo udito dalla legge che il Cristo dimora in eterno: come dunque dici tu che bisogna che il Figlio dell’uomo sia innalzato? Chi è questo Figlio dell’uomo?". 35 Gesù dunque disse loro: "Ancora per poco la luce è fra voi. Camminate mentre avete la luce, affinché non vi colgano le tenebre; chi cammina nelle tenebre non sa dove va. 36 Mentre avete la luce, credete nella luce, affinché diventiate figli di luce". Queste cose disse Gesù, poi se ne andò e si nascose da loro.
Incredulità della gente
37 Sebbene avesse fatto tanti miracoli in loro presenza, non credevano in lui, 38 affinché si adempisse la parola detta dal profeta Isaia:
"Signore, chi ha creduto a quello che ci è stato predicato? E a chi è stato rivelato il braccio del Signore?".
39 Perciò non potevano credere, per la ragione detta ancora da Isaia:
40 "Egli ha accecato i loro occhi e ha indurito il loro cuore, affinché non vedano con gli occhi, e non intendano con il cuore, e non si convertano, e io non li guarisca".
41 Queste cose disse Isaia, perché vide la gloria di lui e di lui parlò.
42 Tuttavia molti, anche fra i capi, credettero in lui, ma a causa dei farisei non lo confessavano, per non essere espulsi dalla sinagoga, 43 perché amarono la gloria degli uomini più della gloria di Dio.
44 Ma Gesù ad alta voce aveva detto: "Chi crede in me, crede non in me, ma in colui che mi ha mandato 45 e chi vede me, vede colui che mi ha mandato. 46 Io sono venuto come luce nel mondo, affinché chiunque crede in me non rimanga nelle tenebre. 47 E, se uno ode le mie parole e non le osserva, io non lo giudico, perché io non sono venuto a giudicare il mondo, ma a salvare il mondo. 48 Chi mi respinge e non accetta le mie parole, ha chi lo giudica: la parola che ho annunciato è quella che lo giudicherà nell’ultimo giorno. 49 Perché io non ho parlato di mio, ma il Padre che mi ha mandato, mi ha comandato lui quello che devo dire e di che devo parlare; 50 e io so che il suo comandamento è vita eterna. Le cose dunque che dico, così le dico, come il Padre me le ha dette".
Jeesust võidmine Betaanias
1 Kuus päeva enne paasapühi jõudis Jeesus Betaaniasse, kus elas Laatsarus, kelle ta oli surnuist üles äratanud. 2 Seal korraldati Jeesuse auks pidusöök. Marta kattis laua ning Laatsarus oli koos teistega Jeesuse juures laua ümber. 3 Siis võttis Maarja umbes poole kilogrammi jagu ehtsat ja hinnalist nardisalvi, võidis Jeesuse jalgu ja kuivatas neid oma juustega. Kogu maja täitus nardisalvi lõhnaga.
4 Kuid Juudas Iskariot, üks Jeesuse jüngritest – see, kes ta hiljem ära andis – küsis: 5 „Miks pigem ei müüdud seda salvi kolmesaja teenari12:5 Üks teenar oli töölise keskmine päevapalk, nii et kolmsada teenarit võrdus töömehe aastapalgaga. eest ega jagatud raha vaestele?" 6 Ent seda ta ei öelnud sellepärast, et ta vaestest hoolis, vaid et ta oli varas. Laekahoidjana võttis ta endale osa sellest, mis laekasse pandi.
7 Jeesus vastas talle: „Jäta ta rahule! Ta pidi selle salvi minu matmise päevaks hoidma. 8 Vaeseid on alati teie juures, aga mind ei ole teil alati."
9 Siis sai suur hulk juute teada Jeesuse sealviibimisest ja nad tulid sinna – mitte ainult Jeesuse pärast, vaid ka selleks, et näha Laatsarust, kelle ta oli surnuist üles tõstnud. 10 Seepärast võtsid ülempreestrid nõuks tappa ka Laatsaruse, 11 sest tema tõttu läksid paljud juudid Jeesuse poole üle ning uskusid temasse.
Jeesus sõidab kuninglikult Jeruusalemma
12 Järgmisel päeval kuulis pühadeks tulnud suur rahvahulk, et Jeesus on teel Jeruusalemma. 13 Nad võtsid kätte palmioksi, läksid talle vastu ja hüüdsid:
„Hoosanna!12:13 Heebrea hošianna, mis tähendab „Aita ometi!" või „Päästa ometi!", oli kujunenud ülistusvormeliks.
Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel!
Iisraeli kuningas!"
14 Jeesus aga leidis eeslisälu ja istus selle selga, nõnda nagu on kirjutatud:
15 „Ära karda, Siioni tütar!
Vaata, su kuningas tuleb,
sõites eeslisälu seljas!"
16 Sellest ei saanud Jeesuse jüngrid algul aru, aga kui Jeesus oli läinud tagasi taevasesse ausse, meenus neile, et nii oli temast kirjutatud Pühakirjas ning see oli nüüd täide läinud.
17 Rahva seas oli ka neid, kes olid oma silmaga näinud, kuidas Jeesus Laatsaruse hauast välja kutsus ja surnuist üles äratas. Need rääkisid nüüd sellest kõigile avalikult. 18 Seepärast läkski rahvahulk talle tee peale vastu, et nad olid kuulnud sellest tunnustähest. 19 Siis rääkisid variserid isekeskis: „Näete, te ei suuda midagi! Kogu maailm jookseb tema järel!"
Jeesus räägib oma surmast
20 Ent pühadeks Jeruusalemma palvetama tulnud inimeste seas olid ka mõned kreeklased. 21 Need pöördusid Filippuse poole, kes oli pärit Betsaidast Galileast, ja palusid teda: „Isand, me tahaksime kohtuda Jeesusega!" 22 Filippus läks ja rääkis seda Andreasele; Andreas ja Filippus läksid siis ja rääkisid seda Jeesusele.
23 Jeesus vastas: „Tund on tulnud, et Inimese Poega austataks. 24 Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kui nisuiva ei lange mulda ega sure, siis see jääb üksi. Kui ta aga sureb, kannab see palju vilja. 25 Kes oma elu armastab, kaotab selle, ja kes oma elu põlgab selles ilmas, hoiab selle igaveseks eluks. 26 Kui keegi tahab mind teenida, siis ta järgnegu mulle. Kus olen mina, seal on ka mu teener. Minu Isa austab seda, kes mind teenib.
27 Nüüd on mu hing ärevil. Mida ma peaksin ütlema? Isa, päästa mind sellest tunnist! Ei, selle tunni pärast ma olengi tulnud. 28 Isa, austa oma nime!"
Ja taevast vastas hääl: „Ma olen seda austanud ja austan veel!" 29 Mõned juuresolijaist arvasid, et nad kuulevad kõuemürinat, teised ütlesid: „Ingel kõneles temaga!"
30 Jeesus aga ütles: „See hääl ei kostnud mitte minu, vaid teie pärast. 31 Nüüd mõistetakse kohut selle maailma üle, nüüd tõugatakse välja selle maailma vürst. 32 Kui mind tõstetakse maa pealt üles, tõmban ma kõik inimesed enda juurde." 33 Ta ütles seda, et näidata, millisesse surma ta peab surema.
34 Rahvahulk aga vastas: „Meie oleme Seadusest kuulnud, et Messias jääb igaveseks. Miks sina siis ütled, et Inimese Poeg tõstetakse üles? Kes see Inimese Poeg on?"
35 „Veel pisut aega on valgus teie keskel," ütles Jeesus. „Käige valguses, kuni teil seda on, et teid ei haaraks pimedus. Pimedas käija ei tea, kuhu ta läheb. 36 Kuni teil on valgus, uskuge valgusesse, et te saaksite valguse lasteks!"
Kui ta seda oli rääkinud, lahkus ta ja hoidis end nende eest varjul.
Usk ja uskmatus juutide hulgas
37 Kuigi Jeesus oli andnud nende nähes palju tunnustähti, ei uskunud inimesed ikka veel temasse, 38 et läheks täide prohvet Jesaja ettekuulutus:
„Issand, kes on uskunud meie kuulutust
ja kellele on ilmutatud Issanda käsivart?"
39 Seepärast ei suutnud nad uskuda, sest nagu Jesaja veel on öelnud:
40 „Ta on löönud pimedusega nende silmi
ja mõistmatusega nende südant,
et nad silmadega ei näeks
ja südamega ei mõistaks
ega pöörduks, et ma saaksin neid tervendada."
41 Seda ütles Jesaja, sest ta nägi Jeesuse auhiilgust ja rääkis temast.
42 Kõigele vaatamata uskusid isegi paljud ülemad Jeesusesse, ent kartusest variseride ees ei rääkinud nad sellest avalikult, et neid sünagoogist välja ei heidetaks. 43 Nad pidasid inimlikku kiitust tähtsamaks Jumala kiitusest.
44 Aga Jeesus hüüdis: „Kes usub minusse, ei usu ainult minusse, vaid ka sellesse, kes minu on läkitanud. 45 Kes näeb mind, näeb ka minu Läkitajat. 46 Mina olen tulnud maailma valguseks, et ükski, kes usub minusse, ei jääks pimedusse.
47 Kes kuuleb mu sõnu ega pea neid, selle üle ei mõista mina kohut, sest mina ei tulnud maailma üle kohut mõistma, vaid seda päästma. 48 Kes hülgab minu ega võta kuulda mu sõnu, sellel on kohtumõistja olemas. Sõna, mida ma olen kuulutanud, mõistab ta hukka viimasel päeval. 49 Sest mina ei ole seda rääkinud iseenda nimel, vaid Isa, kes minu saatis, on mind käskinud öelda kõike seda, mida ma olen rääkinud. 50 Ja ma tean, et tema käsk viib igavesse ellu. Mida mina räägin, on see, mida Isa on mul käskinud rääkida."