"Io sono la risurrezione e la vita"
1 C’era un ammalato, un certo Lazzaro di Betania, del villaggio di Maria e di Marta, sua sorella. 2 Maria era quella che unse il Signore di olio profumato e gli asciugò i piedi con i suoi capelli; Lazzaro, suo fratello, era malato. 3 Le sorelle dunque mandarono a dire a Gesù: "Signore, ecco, colui che tu ami è malato". 4 Gesù, udito ciò, disse: "Questa malattia non è per la morte, ma è per la gloria di Dio, affinché per mezzo di essa il Figlio di Dio sia glorificato".
5 Ora Gesù amava Marta, sua sorella e Lazzaro. 6 Come dunque ebbe udito che egli era malato, si trattenne ancora due giorni nel luogo dov’era, 7 poi disse ai discepoli: "Torniamo in Giudea!". 8 I discepoli gli dissero: "Maestro, i Giudei cercavano proprio ora di lapidarti e tu vuoi tornare là?". 9 Gesù rispose: "Non vi sono dodici ore in un giorno? Se uno cammina di giorno, non inciampa, perché vede la luce di questo mondo, 10 ma se uno cammina di notte, inciampa, perché la luce non è in lui". 11 Così parlò; e poi disse loro: "Il nostro amico Lazzaro si è addormentato, ma io vado a svegliarlo". 12 Perciò i discepoli gli dissero: "Signore, se egli dorme, sarà salvo". 13 Gesù aveva parlato della sua morte, ma essi pensarono che avesse parlato del dormire del sonno. 14 Allora Gesù disse loro apertamente: "Lazzaro è morto 15 e per voi mi rallegro di non essere stato là, affinché crediate, ma ora, andiamo da lui!". 16 Allora Tommaso, detto Didimo, disse ai suoi condiscepoli: "Andiamo anche noi, per morire con lui!".
17 Gesù dunque, arrivato, trovò che Lazzaro era già da quattro giorni nel sepolcro. 18 Ora Betania non distava da Gerusalemme che circa quindici stadi 19 e molti Giudei erano venuti da Marta e Maria per consolarle del loro fratello.
20 Come dunque Marta ebbe udito che Gesù veniva, gli andò incontro; ma Maria stava seduta in casa. 21 Marta dunque disse a Gesù: "Signore, se tu fossi stato qui, mio fratello non sarebbe morto 22 e anche adesso so che tutto quello che chiederai a Dio, Dio te lo darà". 23 Gesù le disse: "Tuo fratello risusciterà". 24 Marta gli disse: "Lo so che risusciterà, nella risurrezione, nell’ultimo giorno". 25 Gesù le disse: "Io sono la risurrezione e la vita; chi crede in me, anche se muore, vivrà 26 e chiunque vive e crede in me, non morirà mai. Credi tu questo?". 27 Ella gli disse: "Sì, o Signore, io credo che tu sei il Cristo, il Figlio di Dio che doveva venire nel mondo".
28 Detto questo, se ne andò e chiamò di nascosto Maria, sua sorella, dicendole: "Il Maestro è qui e ti chiama". 29 Ed ella, udito questo, si alzò in fretta e andò da lui. 30 Ora Gesù non era ancora entrato nel villaggio, ma era sempre nel luogo dove Marta lo aveva incontrato. 31 Quando i Giudei, che erano in casa con lei e la consolavano, videro che Maria si era alzata in fretta ed era uscita, la seguirono, supponendo che si recasse al sepolcro a piangere. 32 Appena Maria fu giunta dov’era Gesù e l’ebbe visto, gli si gettò ai piedi dicendogli: "Signore, se tu fossi stato qui, mio fratello non sarebbe morto". 33 Quando Gesù la vide piangere e vide i Giudei che erano venuti con lei piangere anch’essi, fremette nello spirito, si turbò e disse: 34 "Dove l’avete posto?". Essi gli dissero: "Signore, vieni a vedere!".
35 Gesù pianse.
36 Perciò i Giudei dicevano: "Guarda come lo amava!". 37 Ma alcuni di loro dicevano: "Non poteva, lui che ha aperto gli occhi al cieco, anche far sì che questi non morisse?".
38 Gesù dunque, fremendo di nuovo in sé stesso, venne al sepolcro. Era una grotta e una pietra era posta all’apertura. 39 Gesù disse: "Togliete via la pietra!". Marta, la sorella del morto, gli disse: "Signore, egli puzza già, perché siamo al quarto giorno". 40 Gesù le disse: "Non ti ho detto che, se credi, vedrai la gloria di Dio?". 41 Tolsero dunque la pietra. E Gesù, alzati gli occhi in alto, disse: "Padre, ti ringrazio che mi hai esaudito. 42 Io sapevo bene che tu mi esaudisci sempre, ma ho detto questo a motivo della folla che mi circonda, affinché credano che tu mi hai mandato". 43 E detto questo, gridò ad alta voce: "Lazzaro, vieni fuori!". 44 Il morto uscì, avendo i piedi e le mani legati da fasce e il viso coperto da un sudario. Gesù disse loro: "Scioglietelo, e lasciatelo andare".
45 Perciò molti Giudei che erano venuti da Maria e avevano visto le cose fatte da Gesù, credettero in lui. 46 Ma alcuni di loro andarono dai farisei e raccontarono loro quello che Gesù aveva fatto.
Congiura contro Gesù
47 I capi sacerdoti e i farisei, quindi, radunarono il Sinedrio e dicevano: "Che facciamo? Perché quest’uomo fa molti miracoli. 48 Se lo lasciamo fare, tutti crederanno in lui; e i Romani verranno e ci distruggeranno, città e nazione". 49 Uno di loro, Caiafa, che era sommo sacerdote di quell’anno, disse loro: "Voi non capite nulla 50 e non riflettete come torni a vostro vantaggio che un uomo solo muoia per il popolo e non perisca tutta la nazione". 51 Ora egli non disse questo di suo, ma, siccome era sommo sacerdote di quell’anno, profetizzò che Gesù doveva morire per la nazione 52 e non soltanto per la nazione, ma anche per raccogliere in uno i figli di Dio dispersi.
53 Da quel giorno dunque deliberarono di farlo morire. 54 Gesù quindi non andava più apertamente fra i Giudei, ma si ritirò di là nella regione vicina al deserto, in una città detta Efraim; là si trattenne con i suoi discepoli.
55 La Pasqua dei Giudei era vicina e molti di quella regione salirono a Gerusalemme prima della Pasqua per purificarsi. 56 Cercavano dunque Gesù e, stando nel tempio, dicevano tra loro: "Che ve ne pare? Verrà alla festa?". 57 Ora i capi sacerdoti e i farisei avevano dato ordine che, se qualcuno avesse saputo dove egli era, lo avrebbe dovuto denunciare per poterlo arrestare.
Laatsaruse surm
1 Siis jäi haigeks üks mees – Laatsarus Betaaniast, Maarja ja tema õe Marta külast. 2 Maarja oli seesama, kes oli võidnud Issandat hinnalise lõhnasalviga ja kuivatanud ta jalgu oma juustega – tema vend Laatsarus oligi jäänud haigeks. 3 Seepärast saatsid õed Jeesusele sõna: „Issand, su sõber, keda sa armastad, on haige."
4 Seda kuuldes ütles Jeesus: „See haigus ei ole surmaks, vaid Jumala auks, et austada selle läbi Jumala Poega." 5 Jeesus armastas Martat ja ta õde ja Laatsarust. 6 Kuigi ta kuulis Laatsaruse haigestumisest, jäi Jeesus veel kaheks päevaks sinna, kus ta viibis, 7 enne kui ütles oma jüngritele: „Lähme tagasi Juudamaale!"
8 „Rabi!" vastasid need. „Alles see oli, kui juudid tahtsid sind kividega surnuks visata, ja juba lähed sa tagasi!"
9 „Eks igas päevas ole kaksteist tundi?" ütles Jeesus. „Kui keegi kõnnib päeval, siis ta ei komista, sest ta näeb selle ilma valgust. 10 Kui aga keegi kõnnib öösel, siis ta komistab, sest tal pole valgust."
11 Seda öelnud, lausus ta: „Meie sõber Laatsarus on uinunud. Aga ma lähen teda üles äratama."
12 „Issand," vastasid jüngrid, „kui ta magab, on tal varsti parem!" 13 Ent Jeesus oli rääkinud Laatsaruse surmast, nemad aga arvasid, et ta mõtles tavalist und.
14 Nüüd ütles Jeesus neile otse: „Laatsarus on surnud, 15 ja teie pärast ma olen rõõmus, et mind ei olnud seal, et te võiksite uskuda. Lähme tema juurde!"
16 Siis ütles jünger nimega Toomas ehk Kaksik oma kaaslastele: „Lähme ka meie, et surra koos temaga!"
Jeesus lohutab Laatsaruse õdesid
17 Kohale jõudes leidis Jeesus, et Laatsarus oli juba neli päeva hauas lamanud. 18 Betaania asus Jeruusalemma lähedal, vaid kolme kilomeetri kaugusel. 19 Paljud juudid olid tulnud Marta ja Maarja kodusse, et lohutada neid venna surma pärast. 20 Kui Marta kuulis, et Jeesus on tulemas, läks ta temale vastu. Maarja aga jäi koju.
21 „Issand, kui sina oleksid olnud siin," ütles Marta Jeesusele, „ei oleks mu vend surnud. 22 Aga ma tean nüüdki, et Jumal annab sulle, mida sa iganes temalt palud."
23 „Sinu vend tõuseb üles," ütles Jeesus.
24 „Ma tean, ta tõuseb üles viimase päeva ülestõusmises," vastas Marta.
25 „Mina olen ülestõusmine ja elu," ütles Jeesus. „Kes minusse usub, see elab, ehkki ta sureb. 26 Ükski, kes elab ja kes usub minusse, ei sure iial. Usud sa seda?"
27 „Jah, Issand," vastas Marta. „Ma tõesti usun, et sina oled Messias, Jumala Poeg, kes pidi maailma tulema."
28 Seda öelnud, läks Marta koju ja kutsus vaikselt oma õde Maarjat: „Õpetaja on kohal ja ta kutsub sind!" 29 Nende sõnade peale tõusis Maarja ruttu ja läks Jeesuse juurde. 30 Jeesus aga ei olnud veel jõudnud külasse, vaid viibis seal, kuhu Marta oli talle vastu läinud. 31 Kui Maarjat lohutama tulnud juudid nägid, kui kärmesti ta tõusis ja majast väljus, järgnesid nad talle, arvates, et ta läheb haua juurde nutma.
32 Kuid Maarja läks sinna, kus oli Jeesus, ja langes ta jalge ette sõnadega: „Issand, kui sa oleksid olnud siin, ei oleks mu vend surnud!"
33 Nähes Maarjat ja temaga kaasa tulnud juute nutmas, oli Jeesus vaimus vihane ja küsis ärritunult:
34 „Kuhu te ta panite?"
Nemad vastasid: „Tule ja vaata, Issand!"
35 Jeesus nuttis.
36 Seepeale tähendasid juudid üksteisele: „Vaadake, kuidas ta teda armastas!"
37 Kuid mõned neist küsisid: „Kas tema, kes tegi pimeda nägijaks, ei oleks võinud hoida Laatsarust suremast?"
Jeesus äratab Laatsaruse surmast
38 Jeesus, olles veelkord vihane, tuli hauakambri juurde. See oli koobas, millele oli kivi sissekäigu ette pandud. 39 „Veeretage kivi kõrvale!" käskis Jeesus.
„Issand," vastas surnu õde Marta, „ta juba lehkab. Täna on neljas päev pärast matust."
40 Jeesus vastas: „Kas ma ei öelnud sulle, et kui sa usud, siis sa saad näha Jumala au?"
41 Nüüd veeretati kivi kõrvale. Jeesus tõstis pilgu taeva poole ja ütles: „Isa, ma tänan sind, et sa oled mind kuulnud. 42 Mina tean, et sa kuuled mind alati. Ütlen seda vaid inimeste pärast, kes siin seisavad, et nad usuksid, et sina oled minu läkitanud."
43 Seda öelnud, hüüdis Jeesus valjusti: „Laatsarus, tule välja!" 44 Ja surnu tuli hauast välja, käed ja jalad linasesse riidesse mähitud, higirätik näo ümber.
„Siduge ta lahti ja laske tal minna!" käskis Jeesus.
Plaan Jeesus tappa
45 Seetõttu hakkasid temasse uskuma paljud juudid, kes olid tulnud Maarjale külla ja näinud, mis oli sündinud. 46 Kuid mõned neist läksid variseride juurde ja rääkisid neile, mis Jeesus oli teinud. 47 Siis kutsusid ülempreestrid ja variserid kokku Suurkohtu.
„Mida me ette võtame?" arutasid nad. „See inimene annab palju tunnustähti. 48 Kui me jätame ta rahule, hakkavad kõik temasse uskuma, ning siis tulevad roomlased ja pühivad maa pealt ära nii meie templi kui ka rahva."
49 Ent üks nende seast, mees nimega Kaifas, kes oli sel aastal ülempreester, ütles: „Te ei tea midagi! 50 Te ei mõista, et teie jaoks on parem, kui üks inimene sureb rahva eest, kui et kogu rahvas hukkub."
51 Neid sõnu ei öelnud ta omast peast, vaid selle aasta ülempreestrina kuulutas ta ette, et Jeesus peab surema juudi rahva eest, 52 ja mitte ainult nende eest, vaid üle kogu maailma pillutatud Jumala laste eest, tuues nad kokku ja tehes nad üheks. 53 Sellest päevast peale otsustasid juutide ülemad Jeesuse ära tappa.
54 Seepärast ei liikunud Jeesus Juudamaal enam avalikult ringi, vaid siirdus kõrbeäärsesse piirkonda, Efraimi külla, ning peatus seal oma jüngritega.
55 Ent juutide paasapühad olid tulemas ning palju maarahvast läks pühade eel aegsasti Jeruusalemma, et võtta osa puhastustalitustest. 56 Nad otsisid Jeesust ja arutasid templis seistes: „Mis te arvate? Kas ta ei tulegi pühadeks?" 57 Sest ülempreestrid ja variserid olid saatnud laiali korraldused, et kui keegi teab Jeesuse asukohta, peab ta sellest neile teatama, et nad saaksid ta kinni võtta.