Gesù disprezzato a Nazaret
1 Poi partì di là e venne nel suo paese e i suoi discepoli lo seguirono.
2 Venuto il sabato, si mise a insegnare nella sinagoga; molti, udendolo, si stupivano e dicevano: "Da dove gli vengono queste cose? Che sapienza è questa che gli è data? E che cosa sono queste opere potenti fatte per mano sua? 3 Non è costui il falegname, il figlio di Maria, e il fratello di Giacomo, di Iose, di Giuda e di Simone? E le sue sorelle non stanno qui da noi?". E si scandalizzavano di lui.
4 Ma Gesù diceva loro: "Nessun profeta è disprezzato se non nella sua patria, tra i suoi parenti e in casa sua". 5 E non vi poté fare alcuna opera potente, salvo che, imposte le mani ad alcuni pochi infermi, li guarì. 6 E si meravigliava della loro incredulità.
I dodici apostoli e la loro missione
E andava in giro per i villaggi, insegnando.
7 Poi chiamò a sé i dodici e cominciò a mandarli a due a due; e diede loro potere sugli spiriti immondi. 8 E comandò loro di non prendere nulla per il viaggio, ma soltanto un bastone; né pane, né sacca, né denaro nella cintura, 9 ma di calzare sandali e di non indossare due tuniche.
10 E diceva loro: "Dovunque sarete entrati in una casa, trattenetevi lì, finché non ve ne andiate da quel posto 11 e, se in qualche luogo non vi ricevono né vi ascoltano, andandovene di là, scuotetevi la polvere da sotto i piedi; ciò serva di testimonianza contro di loro".
12 E, partiti, predicavano che la gente si ravvedesse; 13 scacciavano molti demòni, ungevano d’olio molti infermi e li guarivano.
Morte di Giovanni il battista
14 Il re Erode udì parlare di Gesù, perché la sua fama si era sparsa, e diceva: "Giovanni il battista è risuscitato dai morti ed è per questo che agiscono in lui le potenze miracolose". 15 Altri invece dicevano: "È Elia!". E altri: "È un profeta come quelli di una volta". 16 Ma Erode, udito ciò, diceva: "È quel Giovanni che io ho fatto decapitare; è lui che è risuscitato!".
17 Poiché Erode aveva fatto arrestare Giovanni e l’aveva fatto incatenare in prigione a causa di Erodiade, moglie di Filippo suo fratello, che egli, Erode, aveva sposato. 18 Giovanni infatti gli diceva: "Non ti è lecito tenere la moglie di tuo fratello!". 19 Erodiade perciò gli serbava rancore e bramava di farlo morire, ma non poteva; 20 Erode, infatti, aveva soggezione di Giovanni, sapendolo uomo giusto e santo, e lo proteggeva; dopo averlo udito era molto perplesso e lo ascoltava volentieri.
21 Venne però il giorno opportuno quando Erode, per il suo compleanno, fece un convito ai grandi della sua corte, ai capitani e ai principali della Galilea; 22 la figlia della stessa Erodiade, essendo entrata, ballò e piacque a Erode e ai commensali. E il re disse alla fanciulla: "Chiedimi quello che vuoi e te lo darò". 23 E le giurò: "Ti darò qualsiasi cosa mi chiederai, fino alla metà del mio regno". 24 Costei, uscita, domandò a sua madre: "Che cosa chiederò?". E quella le disse: "La testa di Giovanni il battista". 25 E rientrata subito frettolosamente dal re, gli fece questa richiesta: "Voglio che sul momento tu mi dia, in un piatto, la testa di Giovanni il battista". 26 Il re ne fu grandemente rattristato, ma a motivo dei giuramenti fatti e dei commensali non volle dirle di no 27 e mandò subito una guardia con l’ordine di portargli la sua testa. 28 Quegli andò, lo decapitò nella prigione, ne portò la testa in un piatto e la diede alla fanciulla e la fanciulla la diede a sua madre. 29 I discepoli di Giovanni, udita la cosa, andarono a prendere il suo corpo e lo deposero in un sepolcro.
Prima moltiplicazione dei pani
30 Gli apostoli, essendosi raccolti intorno a Gesù, gli riferirono tutto quello che avevano fatto e insegnato. 31 Ed egli disse loro: "Venitevene ora in disparte, in luogo solitario, e riposatevi un po’". Difatti era tanta la gente che andava e veniva, che essi non avevano neppure tempo di mangiare.
32 Partirono dunque con la barca per andare in un luogo solitario in disparte. 33 Molti li videro partire e li riconobbero; e da tutte le città accorsero là a piedi e vi giunsero prima di loro. 34 E come Gesù fu sbarcato, vide una gran folla e ne ebbe compassione, perché erano come pecore che non hanno pastore, e si mise a insegnare loro molte cose.
35 Essendo già tardi, i discepoli gli si accostarono e gli dissero: "Questo luogo è deserto ed è già tardi; 36 congedali, affinché vadano per le campagne e per i villaggi nei dintorni a comprarsi qualcosa da mangiare". 37 Ma egli rispose loro: "Date loro voi da mangiare". Ed essi a lui: "Andremo noi a comprare duecento denari di pane e daremo loro da mangiare?". 38 Egli domandò loro: "Quanti pani avete? Andate a vedere". Ed essi, accertatisi, risposero: "Cinque, e due pesci". 39 Allora egli comandò loro di farli accomodare a gruppi sull’erba verde 40 e si sedettero per gruppi di cento e di cinquanta. 41 Poi Gesù prese i cinque pani e i due pesci e, alzati gli occhi verso il cielo, benedisse e spezzò i pani e li diede ai discepoli, affinché li distribuissero alla gente; e divise pure i due pesci fra tutti. 42 Tutti mangiarono e furono sazi 43 e si portarono via dodici ceste piene di pezzi di pane, e anche i resti dei pesci. 44 Quelli che avevano mangiato i pani erano cinquemila uomini.
Gesù cammina sul mare
45 Subito dopo Gesù obbligò i suoi discepoli a montare nella barca e a precederlo sull’altra riva, verso Betsaida, mentre egli avrebbe congedato la folla. 46 Preso commiato, se ne andò sul monte a pregare.
47 Fattosi sera, la barca era in mezzo al mare ed egli era solo a terra. 48 Vedendoli che si affannavano a remare perché il vento era loro contrario, verso la quarta vigilia della notte andò loro incontro camminando sul mare e voleva oltrepassarli; 49 ma essi, vedutolo camminare sul mare, pensarono che fosse un fantasma e si misero a gridare, 50 perché tutti lo videro e ne furono sconvolti. Ma egli subito parlò loro e disse: "Coraggio, sono io; non temete!". 51 Salì sulla barca con loro e il vento si calmò; essi più che mai si sbigottirono, 52 perché non avevano capito il fatto dei pani, anzi il loro cuore era indurito.
Guarigioni di Gesù a Gennesaret
53 Passati all’altra riva, vennero e presero terra a Gennesaret; 54 come furono sbarcati, subito lo riconobbero, 55 corsero per tutto il paese e cominciarono a portare qua e là i malati sui loro lettucci, dovunque sentivano dire che egli si trovasse. 56 E dovunque egli giungeva, nei villaggi, città o campagne, ponevano gli infermi nelle piazze e lo pregavano che li lasciasse toccare almeno il lembo della sua veste. E tutti quelli che lo toccavano, erano guariti.
Jeesust ei võeta kodupaigas vastu
1 Siis Jeesus lahkus sealt ja läks jüngritega oma kodulinna. 2 Hingamispäeva saabudes hakkas ta õpetama sünagoogis ja paljud, kes teda kuulsid, olid hämmastunud.
„Kust see mees sai selle kõik?" küsisid nad. „Mis tarkus see küll on, mis talle on antud? Mida tähendavad need imed, mida ta teeb? 3 Eks tema ole see puusepp, Maarja poeg ning Jaakobuse, Joosese, Juudase ja Siimoni vend? Ja eks ka tema õed ole siin meie juures?" Ja nad said tema peale vihaseks.
4 Aga Jeesus ütles neile: „Kuskil ei peeta prohvetist vähem lugu kui ta oma kodukohas, oma sugulaste juures ja ta oma majas!" 5 Ja ta ei saanud seal teha ainsatki imetegu peale mõne haige tervendamise, kui ta oli pannud käed nende peale. 6 Ja ta imestas nende uskmatuse üle.
Jeesus läkitab kaksteist jüngrit
Siis Jeesus rändas ümberkaudsetes külades ja õpetas. 7 Ta kutsus kaksteist jüngrit enese juurde ja hakkas välja läkitama kahekaupa ja andis neile meelevalla rüvedate vaimude üle.
8 Need olid tema juhised: „Ärge võtke tee peale kaasa midagi peale kepi: ei leiba, kotti ega raha vöö vahel. 9 Kandke sandaale, kuid teist särki ärge võtke. 10 Kuhu majja te iganes astute, sinna jääge, kuni sellest linnast lahkumiseni! 11 Ja kui mõnes kohas teid vastu ei võeta ega kuulata, siis minge edasi ja raputage maha selle koha tolm oma jalgadelt neile tunnistuseks."
12 Nad läksid välja ja kuulutasid, et inimesed parandaksid meelt. 13 Nad ajasid välja palju kurje vaime ja võidsid paljusid haigeid õliga ja tegid nad terveks.
Ristija Johannese hukkamine
14 Kuningas Heroodes sai kuulda Jeesusest, sest ta nimi oli saanud tuntuks. Mõned ütlesid: „Ristija Johannes on üles äratatud surnuist ja sellepärast toimivad temas imelised väed."
15 Teised ütlesid: „Tema on Eelija!" Ja veel teised ütlesid: „Ta on nagu üks muistsetest prohvetitest!"
16 Aga kui Heroodes seda kuulis, ütles ta: „Johannes, kelle pea ma lasksin maha raiuda, on surnuist üles tõusnud!"
17 Sest Heroodes ise oli lasknud Johannese kinni võtta, ahelatesse panna ja vangi heita. Ta tegi seda Heroodiase, oma venna Filippuse naise pärast, kelle ta oli endale naiseks võtnud. 18 Johannes oli talle öelnud: „Sul ei ole seaduse järgi õigust võtta oma venna naist!" 19 Seepärast pidas Heroodias Johannese peale viha ja soovis teda tappa, ent ei saanud, 20 sest Heroodes kartis Johannest. Ta teadis, et Johannes on õige ja püha mees, ning kaitses teda. Ta ka kuulas Johannest meeleldi, kuigi tema kõned viisid ta kimbatusse.
21 Ent lõpuks saabus sobilik aeg. Heroodes korraldas oma sünnipäeval pidusöögi kõrgetele ametimeestele, sõjaväeülematele ja Galilea juhtidele. 22 Heroodiase tütar tuli sisse ja tantsis. See meeldis Heroodesele ja pidulistele, nii et kuningas ütles tüdrukule: „Palu mu käest, mida sa iganes soovid, ja ma annan sulle!" 23 Ta lubas vandega: „Mida sa iganes palud, ma annan sulle, olgu või pool minu kuningriiki!"
24 Ja tüdruk läks välja ja küsis emalt nõu: „Mida ma peaksin paluma?"
„Ristija Johannese pead!" vastas ema.
25 Tüdruk tõttas kuninga juurde tagasi ja ütles: „Ma soovin, et sa otsekohe annaksid mulle kandikul Ristija Johannese pea!"
26 Kuningas sai väga kurvaks, kuid piduliste kuuldes antud vande pärast ei saanud ta tüdruku soovi tagasi lükata. 27 Ta saatis kohe timuka käsuga tuua Johannese pea. Timukas läks vanglasse, lõi Johannesel pea otsast, 28 tõi selle kandikul ja ulatas tüdrukule, kes andis selle oma emale. 29 Kui Johannese jüngrid sellest kuulsid, tulid nad ja viisid ta surnukeha ära ning asetasid hauda.
Jeesus toidab viit tuhandet
30 Apostlid aga kogunesid Jeesuse juurde ja andsid talle aru kõigest, mis nad olid teinud ja õpetanud. 31 Jeesus ütles neile: „Lähme omaette kõrvalisse kohta ja puhkame pisut!" Sest inimesi tuli ja läks kogu aeg, nii et neil ei olnud aega süüagi.
32 Nad sõudsid paadiga kõrvalisse paika omaette. 33 Kuid nende minekut märgati ja mitmed tundsid nad ära. Inimesed jooksid sinna kokku kõigist linnadest ja olid kohal enne neid. 34 Kui Jeesus astus paadist kaldale ja nägi suurt rahvahulka, hakkas tal neist kahju, sest nad olid nagu lambad, kellel ei ole karjast. Ja ta hakkas neile õpetama paljusid asju.
35 Kui aeg oli juba hiline, tulid jüngrid Jeesuse juurde ja ütlesid: „Paik on üksildane ja aeg juba hiline. 36 Lase inimestel minna, et nad läheksid ümberkaudsetesse asulatesse ja küladesse ning ostaksid endale midagi süüa!"
37 Jeesus vastas: „Andke teie neile süüa!"
Jüngrid küsisid: „See võtaks rohkem kui poole aasta palga! Kas peaksime minema ja kulutama nii palju leivale ning andma seda neile süüa?"
38 Jeesus ütles neile: „Minge vaadake, mitu leiba teil on!"
Nad vaatasid ja ütlesid: „Viis leiba ja kaks kala."
39 Siis Jeesus käskis panna kõik inimesed rühmakaupa rohule istuma. 40 Inimesed istusid maha sajaste ja viiekümneste rühmade kaupa. 41 Ja Jeesus võttis need viis leiba ja kaks kala, vaatas üles taevasse, õnnistas ja murdis leivad ning andis jüngrite kätte rahvale jagamiseks; samuti jagas need kaks kala. 42 Ja kõik sõid ja said söönuks. 43 Ent leibadest ja kaladest ülejäänud palukesi korjati kokku kaksteist korvitäit. 44 Sööjaid oli aga viis tuhat meest.
Jeesus kõnnib vee peal
45 Jeesus käskis kohe seejärel oma jüngritel astuda paati ning sõita vastaskaldale Betsaidasse, samal ajal kui tema laseb rahvahulgal minna. 46 Ta saatis nad teele ning läks mäele palvetama.
47 Õhtu saabudes oli paat keset järve ja Jeesus üksinda maal. 48 Kui ta nägi jüngreid raskustes sõudmas, sest tuul oli vastu, tuli ta neljanda valvekorra ajal nende juurde järve peal kõndides. Ta tahtis neist mööduda, 49 aga Jeesust järve peal kõndimas nähes arvasid nad, et see on vaim. Nad hakkasid kisendama, 50 sest nad kõik nägid teda ja ehmusid.
Kuid Jeesus sõnas neile: „Olge julged, see olen mina! Ärge kartke!" 51 Ja ta astus nende juurde paati ja tuul rauges. Jüngrid hämmastusid üliväga. 52 Nad ei olnud leibade loost midagi mõistnud, sest nende südamed olid tuimad.
53 Kui nad olid ületanud järve, randusid nad Genneesaretis ja jäid sinna ankrusse. 54 Ja kui nad paadist maale astusid, tunti Jeesus kohe ära. 55 Inimesed jooksid läbi kogu ümbruskonna ning kandsid haigeid magamisasemetel sinna, kus iganes nad kuulsid Jeesuse olevat. 56 Kuhu ta iganes läks, olgu küladesse, linnadesse või maakohtadesse, asetati haiged turuplatsidele. Need anusid teda, et nad saaksid puudutada kasvõi tema kuuepalistust, ja kes iganes teda puudutasid, said terveks.