Congiura contro Gesù
1 Ora, due giorni dopo, era la Pasqua e gli Azzimi; i capi sacerdoti e gli scribi cercavano il modo di prendere Gesù con l’inganno e ucciderlo, 2 perché dicevano: "Non lo facciamo durante la festa, perché non vi sia qualche tumulto di popolo".
Maria unge il capo di Gesù d’olio profumato
3 Essendo Gesù a Betania, in casa di Simone il lebbroso, mentre era a tavola, venne una donna che aveva un vaso di alabastro pieno di olio profumato di nardo puro, di gran valore e, rotto l’alabastro, glielo versò sul capo. 4 Alcuni, indignatisi, dicevano fra loro: "Perché si è fatto questo spreco d’olio? 5 Quest’olio si sarebbe potuto vendere più di trecento denari e darli ai poveri". E fremevano contro di lei. 6 Ma Gesù disse: "Lasciatela stare! Perché le date noia? Lei ha fatto un’azione buona verso di me. 7 Poiché i poveri li avete sempre con voi e, quando volete, potete fare loro del bene, ma me non mi avete sempre. 8 Lei ha fatto ciò che poteva; ha anticipato l’unzione del mio corpo per la sepoltura. 9 In verità io vi dico che in tutto il mondo, dovunque sarà predicato l’evangelo, anche quello che costei ha fatto sarà raccontato, in memoria di lei".
Il traditore
10 Allora Giuda Iscariota, uno dei dodici, andò dai capi sacerdoti per darglielo nelle mani. 11 Essi, uditolo, si rallegrarono e promisero di dargli del denaro. Ed egli cercava il modo opportuno per tradirlo.
L’ultima Pasqua
12 Il primo giorno degli Azzimi, quando si sacrificava la Pasqua, i suoi discepoli gli dissero: "Dove vuoi che andiamo ad apparecchiarti per mangiare la Pasqua?". 13 Egli mandò due dei suoi discepoli e disse loro: "Andate nella città, e vi verrà incontro un uomo che porterà una brocca d’acqua; seguitelo 14 e, dove sarà entrato, dite al padrone di casa: ‘Il Maestro dice: Dov’è la mia stanza da mangiarvi la Pasqua con i miei discepoli?’. 15 Egli vi mostrerà di sopra una grande sala ammobiliata e pronta; lì apparecchiate per noi". 16 I discepoli andarono, giunsero nella città e trovarono come egli aveva detto loro, e apparecchiarono per la Pasqua. 17 Quando fu sera Gesù venne con i dodici. 18 Mentre erano a tavola e mangiavano, Gesù disse: "In verità io vi dico che uno di voi, il quale mangia con me, mi tradirà". 19 Essi cominciarono a rattristarsi e a dirgli uno dopo l’altro: "Sono forse io?". 20 Ed egli disse loro: "È uno dei dodici, che intinge con me nel piatto. 21 Certo il Figlio dell’uomo se ne va, com’è scritto di lui, ma guai a quell’uomo per cui il Figlio dell’uomo è tradito! Sarebbe stato meglio per quell’uomo non essere nato!".
La cena del Signore
22 E mentre mangiavano, Gesù prese del pane; fatta la benedizione, lo spezzò, lo diede loro e disse: "Prendete, questo è il mio corpo". 23 Poi, preso il calice e rese grazie, lo diede loro e tutti ne bevvero. 24 E disse loro: "Questo è il mio sangue, il sangue del patto, il quale è sparso per molti. 25 In verità io vi dico che non berrò più del frutto della vigna fino a quel giorno che lo berrò nuovo nel regno di Dio".
Gesù avverte Pietro del suo rinnegamento
26 Dopo che ebbero cantato l’inno, uscirono per andare al monte degli Ulivi.
27 E Gesù disse loro: "Voi tutti sarete scandalizzati, perché è scritto: ‘Io percuoterò il pastore e le pecore saranno disperse’. 28 Ma dopo che sarò risuscitato, vi precederò in Galilea". 29 Ma Pietro gli disse: "Quand’anche tutti fossero scandalizzati, io però non lo sarò". 30 E Gesù gli disse: "In verità io ti dico che tu, oggi, in questa stessa notte, prima che il gallo abbia cantato due volte, mi rinnegherai tre volte". 31 Ma egli diceva più fermamente: "Anche se dovessi morire con te, non ti rinnegherò". E lo stesso dicevano pure tutti gli altri.
Gesù nel giardino del Getsemani
32 Poi si recarono in un podere detto Getsemani ed egli disse ai suoi discepoli: "Sedete qui finché io abbia pregato". 33 Prese con sé Pietro, Giacomo e Giovanni e cominciò a essere spaventato e angosciato. 34 E disse loro: "L’anima mia è oppressa da tristezza mortale; rimanete qui e vegliate". 35 Andato un po’ più avanti, si gettò a terra; e pregava che, se fosse possibile, quell’ora passasse oltre da lui. 36 E diceva: "Abbà, Padre! Ogni cosa ti è possibile; allontana da me questo calice! Ma pure, non quello che io voglio, ma quello che tu vuoi". 37 Poi venne, li trovò che dormivano, e disse a Pietro: "Simone, dormi? Non sei stato capace di vegliare un’ora sola? 38 Vegliate e pregate, affinché non cadiate in tentazione; lo spirito è pronto, ma la carne è debole". 39 E di nuovo andò e pregò, dicendo le medesime parole. 40 E tornato di nuovo, li trovò che dormivano perché gli occhi loro erano appesantiti e non sapevano che rispondergli. 41 Venne la terza volta e disse loro: "Dormite pure ormai e riposatevi! Basta! L’ora è venuta: ecco, il Figlio dell’uomo è dato nelle mani dei peccatori. 42 Alzatevi, andiamo; ecco, colui che mi tradisce è vicino".
Tradimento di Giuda e arresto di Gesù
43 In quell’istante, mentre egli parlava ancora, arrivò Giuda, uno dei dodici, e con lui una gran folla con spade e bastoni, da parte dei capi sacerdoti, degli scribi e degli anziani. 44 Colui che lo tradiva aveva dato loro un segnale, dicendo: "Colui che bacerò è lui; prendetelo e portatelo via sicuramente". 45 Appena fu giunto, subito si avvicinò a lui e gli disse: "Maestro!", e lo baciò. 46 Allora quelli gli misero le mani addosso e lo presero.
47 Ma uno di quelli presenti, estratta la spada, colpì il servo del sommo sacerdote e gli recise l’orecchio.
48 E Gesù, rivolto a loro, disse: "Voi siete usciti con spade e bastoni come per prendere un brigante. 49 Ogni giorno ero fra di voi insegnando nel tempio e non mi avete preso, ma ciò è avvenuto, affinché le Scritture fossero adempiute".
50 E tutti, lasciatolo, se ne fuggirono.
51 Un certo giovane lo seguiva, avvolto solo in un panno di lino e lo presero, 52 ma egli, lasciando andare il panno di lino, se ne fuggì nudo.
Gesù davanti al Sinedrio
53 Condussero Gesù dal sommo sacerdote; e si radunarono tutti i capi sacerdoti, gli anziani e gli scribi. 54 Pietro lo aveva seguito da lontano, fin dentro la corte del sommo sacerdote, dove stava a sedere con le guardie e si scaldava al fuoco.
55 I capi sacerdoti e tutto il Sinedrio cercavano qualche testimonianza contro Gesù per farlo morire ma non ne trovavano. 56 Poiché molti deponevano il falso contro di lui, ma le testimonianze non erano concordi. 57 E alcuni si alzarono e testimoniarono falsamente contro di lui, dicendo: 58 "Noi lo abbiamo udito che diceva: ‘Io distruggerò questo tempio fatto da mani d’uomo e in tre giorni ne riedificherò un altro, che non sarà fatto da mani d’uomo’". 59 Ma neppure così la loro testimonianza era concorde. 60 Allora il sommo sacerdote, alzatosi in piedi nel mezzo, domandò a Gesù: "Non rispondi nulla? Che testimoniano costoro contro di te?". 61 Ma egli tacque e non rispose nulla. Di nuovo il sommo sacerdote lo interrogò e gli disse: "Sei tu il Cristo, il Figlio del Benedetto?". 62 E Gesù disse: "Sì, lo sono: vedrete il Figlio dell’uomo seduto alla destra della Potenza e venire sulle nuvole del cielo". 63 Allora il sommo sacerdote, stracciatesi le vesti, disse: "Che bisogno abbiamo ancora di testimoni? 64 Voi avete udito la bestemmia. Che ve ne pare?". Tutti lo condannarono come reo di morte. 65 Alcuni iniziarono a sputargli addosso, a coprirgli la faccia, a dargli dei pugni e a dirgli: "Indovina, profeta!". E le guardie presero a schiaffeggiarlo.
Gesù rinnegato da Pietro
66 Essendo Pietro giù nella corte, venne una delle serve del sommo sacerdote; 67 visto Pietro che si scaldava, lo riguardò in viso e disse: "Anche tu eri con Gesù Nazareno". 68 Ma egli lo negò, dicendo: "Io non so né capisco quello che dici". Poi uscì fuori nell’atrio e il gallo cantò. 69 E la serva, vedutolo, cominciò di nuovo a dire a quelli che erano lì presenti: "Costui è di quelli". Ma egli lo negò ancora. 70 E di nuovo, di lì a poco, quelli che erano lì dicevano a Pietro: "Sicuramente tu sei di quelli, anche perché sei galileo". 71 Ma egli iniziò a imprecare e a giurare: "Non conosco quell’uomo che voi dite". 72 E subito per la seconda volta, il gallo cantò. Allora Pietro si ricordò della parola che Gesù gli aveva detto: "Prima che il gallo abbia cantato due volte, tu mi rinnegherai tre volte". E a questo pensiero si mise a piangere.
Jeesuse võidmine Betaanias
1 Kahe päeva pärast oli paasa- ja hapnemata leibade püha. Ülempreestrid ja kirjatundjad otsisid võimalust, kuidas Jeesust kavalusega kinni võtta ja tappa. 2 „Teda ei saa kinni võtta keset pühi, sest rahvas hakkaks mässama!" ütlesid nad.
3 Jeesus oli Betaanias pidalitõvest paranenud Siimoni majas. Kui ta istus lauas, tuli naine, kellel oli alabasternõu puhta ja ülihinnalise nardisalviga. Ta murdis alabasternõu katki ja valas salvi Jeesusele pähe. 4 Ent mõned nurisesid naise teo üle: „Milleks küll see raiskamine? 5 Selle salvi oleks võinud ju müüa rohkem kui kolmesaja teenari14:5 Üks teenar oli töölise keskmine päevapalk, nii et kolmsada teenarit võrdus töömehe aastapalgaga. eest ja raha anda vaestele." Ja nad hurjutasid naist.
6 Kuid Jeesus ütles: „Jätke ta rahule! Miks te tülitate teda? Ta on teinud mulle kauni teo. 7 Vaeseid on teie juures alati, ja te võite neile head teha millal tahes. Mind aga ei ole teil alati. 8 Ta on teinud, mis ta võis: ta on ette võidnud mu ihu matmiseks. 9 Tõesti, ma ütlen teile, kus iganes kogu maailmas evangeeliumi kuulutatakse, kõneldakse tema mälestuseks ka sellest, mida ta on teinud."
10 Aga Juudas Iskariot, üks neist kaheteistkümnest, läks ülempreestrite juurde, et teda neile reeta. 11 Seda kuuldes ülempreestrid rõõmustasid ja lubasid anda talle raha. Nüüd Juudas otsis võimalust, kuidas Jeesust reeta.
Viimane õhtusöök
12 Hapnemata leibade püha esimesel päeval, kui paasatalle tapetakse, küsisid jüngrid Jeesuselt: „Kus sa tahad, et me sulle paasasöögi ette valmistaksime?"
13 Ta läkitas kaks oma jüngrit ja ütles neile: „Minge Jeruusalemma ja te kohtate veekannu kandvat meest. Järgnege talle, 14 ja kuhu ta ka sisse astub, selle maja peremehele öelge: „Õpetaja küsib: „Kus on mu külalistetuba, kus ma võiksin süüa paasat oma jüngritega?" " 15 Tema näitab teile suurt tuba ülemisel korrusel, kus kõik on valmis seatud. Seal valmistage meile kõik ette."
16 Jüngrid lahkusid ja läksid linna ning leidsid kõik täpselt nii, nagu Jeesus oli neile öelnud. Ja nad valmistasid paasasöögi.
17 Õhtu saabudes tuli Jeesus kaheteistkümne jüngriga. 18 Kui nad lauas istusid ja sõid, ütles Jeesus: „Tõesti, ma ütlen teile, üks teie seast annab mu ära, üks, kes koos minuga sööb!"
19 Jüngrid muutusid väga murelikuks ja hakkasid üksteise järel temalt küsima: „Ega sa mind ei mõtle?"
20 Jeesus vastas neile: „Üks teist kaheteistkümnest, kes kastab oma leiva minuga samasse kaussi. 21 Inimese Poeg läheb küll ära, nõnda nagu tema kohta on kirjutatud, aga häda sellele inimesele, kes Inimese Poja ära annab! Talle oleks parem, kui ta ei oleks sündinud!"
22 Ja kui nad sõid, võttis Jeesus leiva, õnnistas, murdis ja andis neile ning ütles: „Võtke, see on minu ihu!"
23 Siis ta võttis karika, tänas Jumalat ja andis selle neile, ja nad kõik jõid sellest.
24 Jeesus ütles neile: „See on minu lepinguveri, mis valatakse paljude eest. 25 Tõesti, ma ütlen teile, mina ei joo enam viinapuu viljast kuni selle päevani, mil ma joon uut Jumala riigis."
26 Ja kui nad olid laulnud kiituslaulu, läksid nad välja Õlimäele.
Jeesus näeb ette salgamist Peetruse poolt
27 Jeesus ütles neile: „Te kõik hülgate minu, sest kirjutatud on:
„Ma löön karjast
ja karja lambad pillutatakse laiali."
28 Kuid pärast minu ülesäratamist lähen ma teie ees Galileasse."
29 Aga Peetrus ütles talle: „Kui ka kõik sind hülgavad, siis ometi mitte mina!"
30 „Tõesti, ma ütlen sulle, täna, selsamal ööl, enne kui kukk kaks korda kireb, salgad sina mind kolm korda maha!" vastas Jeesus.
31 Ent Peetrus sõnas veel tungivamalt: „Kui ma ka peaksin koos sinuga surema, mina ei salga sind maha!" Sama kinnitasid ka kõik teised.
Jeesus palvetab Ketsemanis
32 Nad tulid paika, mida kutsuti Ketsemaniks, ja Jeesus ütles oma jüngritele: „Istuge siin, kuni ma palvetan!" 33 Ta võttis enesega kaasa Peetruse, Jaakobuse ja Johannese. Jeesus langes sügavasse ahastusse ja vaeva. 34 Ta ütles neile: „Mu hing on väga kurb surmani. Jääge siia ja valvake!"
35 Ta läks pisut eemale, heitis näoli maha ja palvetas, et kui on võimalik, siis see tund läheks temast mööda. 36 Ta ütles: „Abba, Isa! Sinul on kõik võimalik! Võta see karikas minult ära! Kuid ärgu sündigu see, mida mina tahan, vaid mida sina tahad!"
37 Siis Jeesus tuli tagasi jüngrite juurde ja leidis nad magamast. Ta sõnas Peetrusele: „Siimon, kas sa magad? Kas sa ei jaksa ühtki tundi valvata? 38 Valvake ja palvetage, et te ei satuks kiusatusse! Vaim on küll valmis, kuid liha on nõder."
39 Ta läks uuesti eemale ja palvetas, lausudes samad sõnad. 40 Tagasi tulles leidis ta jüngrid taas magamas, sest nende silmad olid rasked unest. Nad ei teadnud, mida talle vastata.
41 Siis tuli Jeesus kolmandat korda ja ütles neile: „Teie aina magate ja puhkate! Küllalt! Tund on saabunud, Inimese Poeg antakse patuste kätte! 42 Tõuske üles, lähme! Mu äraandja on lähedal!"
Jeesus vangistatakse
43 Ja kui ta kõneles, saabuski Juudas, üks kaheteistkümnest. Ja ühes temaga ülempreestrite, kirjatundjate ja rahvavanemate saadetud, nuiade ja mõõkadega relvastatud jõuk.
44 Jeesuse äraandja oli andnud neile märgi: „Tema on see, keda ma suudlen. Võtke ta kinni ja viige valve all ära!" 45 Ja Juudas tuli, astus kohe Jeesuse juurde ja sõnas: „Rabi!" ning suudles teda tervituseks. 46 Mehed haarasid Jeesusest ja võtsid ta kinni. 47 Ent üks juuresolijaist tõmbas mõõga ja lõi ülempreestri sulast nõnda, et raius tal kõrva peast.
48 „Kas ma juhin mässu," küsis Jeesus, „et te olete tulnud mind mõõkade ja nuiadega kinni võtma? 49 Ma olin iga päev teiega templis õpetamas, ja te ei võtnud mind kinni! Aga Pühakiri peab täide minema!" 50 Kõik Jeesusega koos olnud põgenesid ja jätsid ta maha.
51 Jeesusele järgnes keegi nooruk, kes kandis linast särki. Nad püüdsid teda kinni võtta, 52 aga ta jättis särgi maha ja põgenes alasti.
Jeesus Suurkohtu ees
53 Nad viisid Jeesuse ülempreestri ette. Ja kõik ülempreestrid, rahvavanemad ja kirjatundjad tulid kokku. 54 Peetrus järgnes Jeesusele eemalt, kuni jõudis ülempreestri sisehoovi. Ta istus koos valvuritega ja soojendas ennast tule ääres.
55 Ülempreestrid ja kogu Suurkohus otsisid tunnistust Jeesuse surmamiseks, kuid ei leidnud. 56 Paljud küll tunnistasid valet tema vastu, kuid nende tunnistused olid vastuolus.
57 Siis tõusid püsti mõned, kes andsid tema vastu valetunnistuse: 58 „Me oleme kuulnud teda ütlemas: „Mina kisun maha selle kätega tehtud templi ja ehitan kolme päevaga teise, mis ei ole kätega tehtud." " 59 Aga ka selles ei läinud nende tunnistus kokku.
60 Siis ülempreester tõusis nende ees püsti ja küsis Jeesuselt: „Kas sa ei vasta midagi selle kohta, mida nad sinu vastu tunnistavad?" 61 Kuid Jeesus vaikis ega vastanud midagi.
Taas küsis temalt ülempreester: „Kas sina oled Messias, Õnnistatu14:61 Õnnistatu tähendab siin Jumalat. Poeg?"
62 Ja Jeesus vastas: „Mina olen. Ja te näete Inimese Poega istumas Kõigeväelise paremal käel ja tulemas taeva pilvede peal."
63 Ülempreester käristas oma riided lõhki ja ütles: „Mis tunnistajaid meil veel vaja on? 64 Te olete ise kuulnud jumalateotust. Mis te arvate?"
Nad kõik otsustasid, et ta väärib surma. 65 Siis mõned hakkasid sülitama Jeesuse peale, katsid ta näo kinni, peksid teda rusikatega ning ütlesid talle: „Prohveteeri!" Ja valvurid peksid teda.
Peetrus salgab Jeesuse
66 Peetrus oli all hoovis. Sinna tuli üks ülempreestri teenijatüdruk 67 ja, märganud Peetrust ennast soojendamas, vaatas teda tähelepanelikult.
Ta ütles: „Sina olid ka selle Naatsaretlase, Jeesusega."
68 Kuid Peetrus salgas: „Ma ei tea ega mõista, millest sa räägid!" Ja läks sealt välja eeshoovi.
69 Teenijatüdruk nägi teda seal uuesti ja taas ütles Peetruse kohta: „See mees on üks nende hulgast!" 70 Aga Peetrus salgas taas.
Pisut hiljem sõnas keegi sealolijatest Peetrusele: „Tõesti, sina oled nende seast, sinagi oled ju galilealane."
71 Peetrus hakkas sajatama ja vanduma: „Ma ei tunne seda meest, kellest teie räägite!"
72 Ja kohe kires kukk teist korda. Siis Peetrusele meenusid sõnad, mida Jeesus oli talle öelnud: „Enne kui kukk kaks korda kireb, salgad sina mind kolm korda maha!" Ja ta puhkes nutma.