1 Poi, in capo a quattordici anni, io salii di nuovo in Gerusalemme, con Barnaba, avendo preso meco ancora Tito.
2 Or vi salii per rivelazione; e narrai a que’ di Gerusalemme l’evangelo che io predico fra i Gentili; e in particolare, a coloro che sono in maggiore stima; acciocchè in alcuna maniera io non corressi, o non fossi corso in vano.
3 Ma, non pur Tito, ch’era meco, essendo Greco, fu costretto d’essere circonciso.
4 E ciò, per i falsi fratelli, intromessi sotto mano, i quali erano sottentrati per ispiar la nostra libertà, che noi abbiamo in Cristo Gesù, affin di metterci in servitù.
5 A’ quali non cedemmo per soggezione pur un momento; acciocchè la verità dell’evangelo dimorasse ferma fra voi.
6 Ma non ricevei nulla da coloro che son reputati essere qualche cosa; quali già sieno stati niente m’importa; Iddio non ha riguardo alla qualità d’alcun uomo; perciocchè quelli che sono in maggiore stima non mi sopraggiunsero nulla.
7 Anzi, in contrario, avendo veduto che m’era stato commesso l’evangelo dell’incirconcisione, come a Pietro quel della circoncisione
8 perciocchè colui che avea potentemente operato in Pietro per l’apostolato della circoncisione, avea eziandio potentemente operato in me inverso i Gentili,
9 e Giacomo, e Cefa, e Giovanni, che son reputati esser colonne, avendo conosciuta la grazia che m’era stata data, diedero a me, ed a Barnaba, la mano di società; acciocchè noi andassimo a’ Gentili, ed essi alla circoncisione.
10 Sol ci raccomandarono che ci ricordassimo de’ poveri; e ciò eziandio mi sono studiato di fare
11 Ora, quando Pietro fu venuto in Antiochia, io gli resistei in faccia; poichè egli era da riprendere.
12 Perciocchè, avanti che certi fosser venuti d’appresso a Giacomo, egli mangiava co’ Gentili; ma, quando coloro furon venuti, si sottrasse, e si separò, temendo quei della circoncisione.
13 E gli altri Giudei s’infingevano anch’essi con lui; talchè eziandio Barnaba era insieme trasportato per la loro simulazione.
14 Ma, quando io vidi che non camminavano di piè diritto, secondo la verità dell’evangelo, io dissi a Pietro, in presenza di tutti: Se tu, essendo Giudeo, vivi alla gentile, e non alla giudaica, perchè costringi i Gentili a giudaizzare?
15 Noi, di nascita Giudei, e non peccatori d’infra i Gentili,
16 sapendo che l’uomo non è giustificato per le opere della legge, ma per la fede di Gesù Cristo, abbiamo ancora noi creduto in Cristo Gesù, acciocchè fossimo giustificati per la fede di Cristo, e non per le opere della legge; perciocchè niuna carne sarà giustificata per le opere della legge.
17 Or se, cercando d’esser giustificati in Cristo, siam trovati ancor noi peccatori, è pur Cristo ministro del peccato? Così non sia.
18 Perciocchè, se io edifico di nuovo le cose che ho distrutte, io costituisco me stesso trasgressore.
19 Poichè per una legge io son morto ad un’altra legge, acciocchè io viva a Dio.
20 Io son crocifisso con Cristo; e vivo, non più io, ma Cristo vive in me; e ciò che ora vivo nella carne, vivo nella fede del Figliuol di Dio, che mi ha amato, e ha dato sè stesso per me.
21 Io non annullo la grazia di Dio; perciocchè, se la giustizia è per la legge, Cristo dunque è morto in vano
1 Siis, neljateistkümne aasta pärast, ma läksin jälle üles Jeruusalemma ühes Barnabasega ja võtsin ka Tiituse kaasa.
2 Ent ma läksin sinna ilmutuse tagajärjel ja esitasin neile Evangeeliumi, mida ma kuulutasin paganate seas, eriti neile tähtsamaile, et ma kuidagi tühja ei jookseks ega oleks jooksnud.
3 Aga Tiitustki, mu kaaslast, ehk ta küll on kreeklane, ei sunnitud end laskma ümber lõigata.
4 Ent sissepugenud valevendade pärast, kes olid hiilinud varitsema meie vabadust, mis meil on Kristuses Jeesuses, et meid orjastada,
5 ei andnud me silmapilkugi järele ega alistunud neile, et Evangeeliumi tõde jääks teie juurde.
6 Ja need, kes näisid midagi olevat — olgu missugused nad iganes olid, mulle on see ükskõik, Jumal ei pea ju ühest inimesest rohkem lugu kui teisest — need, kes olid tähtsamad, ei lisanud mulle midagi juurde,
7 vaid vastupidi, kui nad nägid, et minu hooleks on usaldatud Evangeeliumi kuulutamine ümberlõikamatuile, nõnda nagu Peetruse hooleks ümberlõigatuile —
8 sest See, Kes tegev oli Peetruses Apostliametiks ümberlõigatute seas, oli ka minus tegev paganate heaks —
9 ja kui Jakoobus ja Keefas ja Johannes, keda peeti sambaiks, tundsid ära armu, mis mulle oli antud, andsid nad mulle ja Barnabasele kätt osaduse täheks, et meie paganate seas ja nemad ümberlõigatute seas, kuulutaksime armuõpetust,
10 ainult et me ka mõtleksime vaestele, ja just seda ma olen olnud usin tegema.
11 Aga kui Keefas tuli Antiookiasse, astusin ma isiklikult ta vastu, sest teda oli tarvis noomida.
12 Sest enne kui Jakoobuse juurest oli tulnud mõningaid, sõi ta ühes paganatega; aga kui need tulid, tõmbus ta tagasi ja läks kõrvale, kartes ümberlõigatuid.
13 Ja ühes temaga hakkasid ka teised juudid silmakirjatsema, nõnda et ka Barnabas kaasa tõmmati nende silmakirjatsemisse.
14 Aga kui ma nägin, et nad õigesti ei käinud Evangeeliumi tõe järgi, ütlesin ma kõikide ees Keefale: „Kui sina, olles juut, elad paganate ja mitte juutide kommete järgi, miks sa siis sunnid paganaid elama juudi kommete järgi?
15 Meie oleme sünnilt juudid ja mitte patused paganate seast,
16 aga teades, et inimene ei saa õigeks käsu tegudest, vaid üksnes Kristuse Jeesuse usu kaudu, oleme ka meie uskunud Kristusesse Jeesusesse, et me saaksime õigeks Kristuse usust ja mitte käsu tegudest, sest käsu tegudest ei saa õigeks ükski liha.
17 Aga kui otsides õigekssaamist Kristuses, meiegi osutume patusteks, kas on siis Kristus patu teenija? Ei sugugi mitte!
18 Sest kui ma jälle ehitan üles selle, mille ma olen maha kiskunud, siis ma teen enese üleastujaks.
19 Sest mina olen käsu läbi käsule surnud, et ma elaksin Jumalale; ma olen ühes Kristusega risti löödud!
20 Ent nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minu sees! Ja mida ma nüüd elan lihas, seda ma elan usus Jumala Pojasse, Kes mind on armastanud ja on Iseenese andnud minu eest.
21 Ma ei tee Jumala armu tühjaks. Sest kui käsu kaudu tuleks õigus, siis oleks Kristus ilmaasjata surnud!