1 Izaokas paseno, ir jo akys taip aptemo, kad jis nebegalėjo matyti. Jis pasišaukė savo vyresnįjį sūnų Ezavą ir tarė jam: "Mano sūnau". Tas atsiliepė: "Aš čia".2 Jis tarė: "Aš jau pasenau, nežinau savo mirties dienos.3 Imk savo medžioklės įrankius, strėlinę ir lanką, ir, išėjęs į lauką, sumedžiok ką nors.4 Paruošk man valgį, kokį mėgstu, atnešk jį man, kad valgyčiau ir mano siela tave palaimintų, prieš man numirštant".5 Rebeka girdėjo Izaoką kalbant savo sūnui Ezavui. Kai Ezavas išėjo į lauką medžioti,6 Rebeka tarė savo sūnui Jokūbui: "Aš girdėjau tėvą kalbant tavo broliui Ezavui:7 ‘Sumedžiojęs ką, paruošk man skanų valgį, kad pavalgęs galėčiau tave palaiminti Viešpaties akivaizdoje prieš savo mirtį’.8 Taigi dabar, sūnau, klausyk mano patarimo, ką tau sakysiu.9 Eik ir išrink iš kaimenės du geriausius ožiukus ir atnešk, kad paruoščiau iš jų tėvo mėgstamą valgį.10 Tu jį įneši tėvui, kad jis valgytų ir tave palaimintų prieš savo mirtį".11 Bet Jokūbas atsakė savo motinai Rebekai: "Mano brolio Ezavo kūnas apaugęs plaukais, o aš žmogus neplaukuotas.12 Jei mano tėvas mane palytės, tada pasirodysiu kaip apgavikas. Taip užsitrauksiu prakeikimąne palaiminimą".13 Tačiau motina jam atsakė: "Sūnau, tas prakeikimas tekrinta ant manęs! Tik klausyk manęs ir nuėjęs atnešk, ką sakiau!"14 Taigi jis nuėjęs atnešė motinai ožiukus, o ji pagamino skanų valgį, kurį mėgo tėvas.15 Tada Rebeka, paėmusi savo vyriausiojo sūnaus Ezavo geriausius drabužius, kurie buvo namie, apvilko jais jaunesnįjį sūnų Jokūbą,16 o ožiukų kailiais apvyniojo jo neplaukuotas rankas ir kaklą.17 Tada ji padavė paruoštą valgį ir duonos savo sūnui Jokūbui.18 Jokūbas, įėjęs pas savo tėvą, tarė: "Mano tėve!" O tas atsiliepė: "Aš čia. Kas tu esi, mano sūnau?"19 Jokūbas atsakė: "Aš esu Ezavas, tavo pirmagimis. Padariau, kaip man liepei. Kelkis, sėsk ir valgyk, ką sumedžiojau, kad tavo siela palaimintų mane".20 Izaokas paklausė: "Kaipgi, mano sūnau, taip greitai suradai?" Tas atsakė: "Viešpats, tavo Dievas, suteikė man laimės".21 Izaokas tarė Jokūbui: "Prieik, kad galėčiau paliesti tave, mano sūnau, ir įsitikinčiau, ar tu tikrai esi mano sūnus Ezavas".22 Jokūbas priėjo prie savo tėvo. Tas, jį palietęs, tarė: "Balsas Jokūbo, bet rankos Ezavo".23 Jis neatpažino jo, nes rankos buvo plaukuotos kaip jo brolio Ezavo; taip Izaokas palaimino Jokūbą.24 Tėvas paklausė: "Ar tu tikrai esi mano sūnus Ezavas?" Tas atsiliepė: "Taip, esu".25 Izaokas tarė: "Atnešk, ką sumedžiojai, kad mano siela galėtų tave palaiminti". Jokūbas atnešė jam, ir šis valgė, ir jis atnešė jam vyno, ir šis gėrė.26 Tada jo tėvas Izaokas jam tarė: "Prieik ir pabučiuok mane, sūnau!"27 Šis priėjęs pabučiavo jį, o tėvas, užuodęs Ezavo drabužių kvapą, laimindamas jį tarė: "Mano sūnaus kvapas, kaip kvapas laukų, kuriuos palaimino Viešpats.28 Tau Dievas teduoda dangaus rasos, derlingos žemės ir apsčiai javų bei vyno!29 Tetarnauja tau tautos ir tenusilenkia prieš tave giminės! Viešpatauk savo broliams, ir tesilenkia prieš tave tavo motinos sūnūs! Kas tave keiktų, tebūna prakeiktas, o kas tave laimintų, tebūna palaimintas!"30 Izaokui baigus laiminti Jokūbą ir jam tik išėjus iš savo tėvo Izaoko, jo brolis Ezavas grįžo iš medžioklės.31 Jis irgi paruošė skanų valgį ir, atnešęs tėvui, tarė: "Kelkis, tėve, ir valgyk savo sūnaus medžioklės laimikio, kad tavo siela mane palaimintų!"32 Bet Izaokas klausė: "Kas tu esi?" Šis atsakė: "Aš esu tavo sūnus, tavo pirmagimis Ezavas".33 Tada Izaokas išsigando ir drebėdamas tarė: "Kas gi buvo tas, kuris anksčiau sumedžiojo ir man atnešė valgį? Aš, prieš tau pareinant, valgiau ir jį palaiminau. Jis ir bus palaimintas!"34 Ezavas, išgirdęs savo tėvo žodžius, pradėjo labai garsiai ir graudžiai verkti, sakydamas tėvui: "Mano tėve, palaimink ir mane!"35 Bet tėvas atsakė: "Tavo brolis klasta gavo tavo palaiminimą".36 Ezavas tarė: "Teisingai jį pavadino Jokūbu. Juk jis jau du kartus apgavo mane: paėmė mano pirmagimio teisę ir štai dabartavo palaiminimą. Nejaugi tu man nepalikai palaiminimo?"37 Izaokas atsakė Ezavui: "Aš jį padariau tavo valdovu ir visus jo brolius atidaviau jam tarnais, javais ir vynu jį aprūpinau. Ką gi galiu padaryti dėl tavęs, mano sūnau?"38 Ezavas tarė tėvui: "Tėve, ar tik vieną turi palaiminimą? Palaimink ir mane!" Ir Ezavas balsu verkė.39 Jo tėvas Izaokas atsakė: "Tu neturėsi derlingos žemės savo gyvenvietėje ir dangaus rasos.40 Savo kardu tu maitinsies ir savo broliui tarnausi. Bet ateis laikas, kada pasipriešinsi ir nusimesi jo jungą".41 Ezavas nekentė Jokūbo dėl tėvo palaiminimo. Ir Ezavas sakė savo širdyje: "Artėja gedulo dienos dėl tėvo, tada užmušiu savo brolį Jokūbą!"42 Rebekai buvo perduoti jos vyresniojo sūnaus žodžiai. Ji tada pasišaukė savo jaunesnįjį sūnų Jokūbą ir tarė: "Tavo brolis Ezavas rengiasi atkeršyti tau ir nori užmušti tave.43 Taigi dabar, mano sūnau, klausyk manęs! Bėk pas mano brolį Labaną į Charaną44 ir gyvenk pas jį, kol paliaus tavo brolio rūstybė,45 kol tavo brolio pyktis atsileis ir jis pamirš, ką jam padarei! Po to aš nusiųsiu ką nors, kad tave pargabentų. Kodėl turėčiau jūsų abiejų netekti vieną dieną?"46 Rebeka tarė Izaokui: "Man įgriso mano gyvenimas dėl hetitų dukterų. Jei dar ir Jokūbas ves hetitę, tai kam man begyventi?"
1 Kui Iisak oli vanaks jäänud ja ta silmanägemine oli tuhmunud, siis ta kutsus Eesavi, oma vanema poja, ja ütles temale: „Mu poeg!" Ja see vastas temale: „Siin ma olen!"2 Ja ta ütles: „Vaata, ma olen vanaks jäänud ega tea oma surmapäeva.3 Võta nüüd oma jahiriistad, nooletupp ja amb, mine väljale ja küti mulle mõni jahiloom.4 Valmista siis mulle maitsvat rooga, mida ma armastan, ja too mulle süüa, et mu hing sind õnnistaks enne kui ma suren."5 Aga Rebeka kuulis, kui Iisak rääkis oma poja Eesaviga. Ja kui Eesav oli läinud väljale küttima ja jahisaaki tooma,6 siis rääkis Rebeka oma poja Jaakobiga, öeldes: „Vaata, ma kuulsin su isa rääkivat su venna Eesaviga ja ütlevat:7 too mulle jahisaaki ja valmista mulle maitsvat rooga, et ma söön ja sind Issand ees õnnistan enne kui ma suren.8 Ja nüüd, mu poeg, kuule mu sõna ja tee, mida ma sind käsin:9 mine pudulojuste juurde ja võta mulle sealt kaks head sikutalle ja ma valmistan need su isale maitsvaks roaks, mida ta armastab.10 Sina vii need siis oma isale, et ta sööks ja sind õnnistaks enne kui ta sureb!"11 Aga Jaakob ütles oma emale Rebekale: „Vaata, mu vend Eesav on karune, aga mina olen sile!12 Võib-olla katsub isa mind käega, siis oleksin tema silmis nagu petis ja tooksin enesele needuse, mitte õnnistuse!"13 Aga ta ema ütles talle: „Sinu needmine tulgu minu peale, mu poeg! Kuule ainult mu sõna ja mine too mulle!"14 Siis ta läks ja võttis need ning tõi oma emale; ja ta ema valmistas maitsva roa, mida ta isa armastas.15 Ja Rebeka võttis oma vanema poja Eesavi parimad riided, mis ta juures kodus olid, ja pani need selga oma nooremale pojale Jaakobile.16 Tema käte ja sileda kaela ümber aga pani ta sikutallede nahad.17 Siis ta andis maitsva roa ja leiva, mille ta oli valmistanud, oma poja Jaakobi kätte,18 ja see läks oma isa juurde ning ütles: „Mu isa!" Ja tema vastas: „Siin ma olen! Kumb sa oled, mu poeg?"19 Ja Jaakob ütles oma isale: „Mina olen Eesav, sinu esmasündinu! Ma tegin, nagu sa mind käskisid. Tõuse, istu ja söö mu jahisaaki, et su hing mind õnnistaks!"20 Aga Iisak küsis oma pojalt: „Kuidas sa nii kähku leidsid, mu poeg?" Ja tema vastas: „Issand, sinu Jumal, saatis mulle ette!"21 Siis Iisak ütles Jaakobile: „Tule ometi ligemale, et ma sind käega katsun, mu poeg, kas sa oled mu poeg Eesav või mitte?"22 Ja Jaakob astus oma isa Iisaki juurde, ja tema katsus teda käega ning ütles: „Hääl on Jaakobi hääl, aga käed on Eesavi käed!"23 Ja ta ei tundnud teda ära, sest tema käed olid karused nagu ta venna Eesavi käed; ja ta õnnistas teda.24 Ta küsis veel kord: „Kas sa oled tõesti mu poeg Eesav?" Ja ta vastas: „Olen!"25 Siis ta ütles: „Ulata mulle ja ma söön oma poja jahisaaki, et mu hing sind õnnistaks!" Ja ta ulatas temale selle, ja ta sõi; ja ta tõi temale viina, ja ta jõi.26 Seejärel ütles ta isa Iisak temale: „Tule nüüd ligemale ja anna mulle suud, mu poeg!"27 Ja ta astus ligi ning andis temale suud; siis ta tundis tema riiete lõhna ja ta õnnistas teda ning ütles: „Näe, mu poja lõhn — otsekui välja lõhn, mida Issand on õnnistanud!28 Jumal andku sulle taeva kastet ja maa rammu, ning külluses vilja ja viina!29 Rahvad orjaku sind, rahvahõimud kummardagu sind! Ole oma vendade isand, su ema pojad kummardagu sind! Neetud olgu, kes sind neab, õnnistatud, kes sind õnnistab!"30 Ja kui Iisak oli Jaakobit õnnistanud ja kui Jaakob just oli väljunud oma isa Iisaki juurest, siis tuli tema vend Eesav küttimast.31 Ja temagi valmistas maitsva roa ja viis oma isa juurde ning ütles isale: „Tõuse, mu isa, ja söö oma poja jahisaaki, et su hing mind õnnistaks!"32 Aga tema isa Iisak küsis temalt: „Kes sa oled?" Ja ta vastas: „Mina olen su poeg Eesav, su esmasündinu!"33 Siis Iisak värises üpris väga suurest ärritusest ja ütles: „Kes oli siis see, kes jahilooma küttis ja mulle tõi? Ja mina sõin kõike, enne kui sa tulid, ning õnnistasin teda! Õnnistatuks ta jääbki!"34 Kui Eesav kuulis oma isa sõnu, siis ta kisendas üpris väga valjusti ja kibedasti ning ütles oma isale: „Õnnista ka mind, mu isa!"35 Aga ta vastas: „Su vend tuli kavalusega ja võttis su õnnistuse!"36 Siis ta ütles: „Eks ole temale nimeks pandud Jaakob? Juba teist korda on ta mind petnud: ta võttis mu esmasünniõiguse, ja vaata, nüüd ta võttis ka mu õnnistuse!" Ja ta küsis: „Kas sul pole hoitud õnnistust eraldi minu jaoks?"37 Aga Iisak vastas ning ütles Eesavile: „Vaata, ma olen pannud ta sinu isandaks ja olen andnud kõik ta vennad temale sulaseiks, ja ma olen teda varustanud vilja ja viinaga. Mida võiksin siis nüüd teha sinu heaks, mu poeg?"38 Ja Eesav ütles oma isale: „Ons see sul ainus õnnistus, mu isa? Õnnista ka mind, mu isa!" Ja Eesav tõstis häält ning nuttis.39 Siis vastas tema isa Iisak ning ütles temale: „Vaata, su eluase on eemal rammusast maast ja ilma taeva kasteta ülalt!40 Sa elad oma mõõga varal ja pead oma venda orjama! Ometi sünnib, kui end raputad, et rebid tema ikke oma kaelast!"41 Ja Eesav hakkas Jaakobit vihkama õnnistuse pärast, millega ta isa teda oli õnnistanud; ja Eesav mõtles iseeneses: „Küllap tulevad mu isa leinamise päevad, siis ma tapan oma venna Jaakobi!"42 Kui Rebekale tehti teatavaks ta vanema poja Eesavi mõtted, siis ta laskis kutsuda oma noorema poja Jaakobi ja ütles temale: „Vaata, sinu vend Eesav trööstib ennast sellega, et ta su tapab!43 Aga nüüd, mu poeg, kuule mu sõna! Võta kätte ja põgene mu venna Laabani juurde Haaranisse44 ja jää tema juurde mõneks ajaks, kuni su venna raev on raugenud,45 kuni su venna viha sinu pärast on möödunud ja ta unustab, mis sa temale oled teinud. Siis ma läkitan sulle järele ja lasen sind sealt ära tuua. Miks peaksin teid mõlemaid kaotama ühel ja samal päeval?"46 Ja Rebeka ütles Iisakile: „Ma olen elust tüdinud hetiiditaride pärast. Kui Jaakob võtab naise hetiiditaride hulgast, selle maa tütreist, niisuguse nagu need, mis elu mul siis on?"