1 Alors, le souverain sacrificateur dit à Étienne: Ces choses sont-elles ainsi?
2 Et il répondit: Hommes frères et pères, écoutez. Le Dieu de gloire apparut à notre père Abraham, lorsqu'il était en Mésopotamie, avant qu'il demeurât à Carran;
3 Et il lui dit: Sors de ton pays et de ta parenté, et viens dans le pays que je te montrerai.
4 Alors, étant sorti du pays des Caldéens, il vint demeurer à Carran. De là, après que son père fut mort, Dieu le fit passer dans ce pays que vous habitez maintenant,
5 Où il ne lui donna aucun héritage, non pas même un pied de terre; mais il lui promit de lui en donner la possession, et à sa postérité après lui, quoiqu'il n'eût point d'enfant.
6 Et Dieu parla ainsi: Ta postérité habitera dans une terre étrangère, pendant quatre cents ans; et on la réduira en servitude, et on la maltraitera.
7 Mais je jugerai la nation à laquelle ils auront été asservis, dit le Seigneur, et après cela, ils sortiront, et me serviront dans ce lieu.
8 Puis il lui donna l'alliance de la circoncision; et ainsi Abraham engendra Isaac, qu'il circoncit le huitième jour, et Isaac eut Jacob, et Jacob les douze patriarches.
9 Et les patriarches, ayant porté envie à Joseph, le vendirent pour l'Égypte; mais Dieu fut avec lui.
10 Il le délivra de toutes ses afflictions, et lui donna sagesse et grâce devant Pharaon, roi d'Égypte, qui l'établit gouverneur d'Égypte et de toute sa maison.
11 Alors il arriva une famine dans tout le pays d'Égypte, et en Canaan, et une grande misère, en sorte que nos pères ne trouvaient point de vivres.
12 Mais Jacob, ayant appris qu'il y avait du blé en Égypte, y envoya nos pères, une première fois.
13 Et la seconde fois, Joseph fut reconnu par ses frères, et Pharaon connut la famille de Joseph.
14 Alors Joseph envoya chercher Jacob son père, et toute sa famille, qui consistait en soixante et quinze personnes.
15 Et Jacob descendit en Égypte, et y mourut, lui et nos pères,
16 Qui furent transportés en Sichem, et mis dans le sépulcre qu'Abraham avait acheté, à prix d'argent, des fils d'Hémor père de Sichem.
17 Mais, comme le temps de la promesse que Dieu avait faite avec serment à Abraham, approchait, le peuple s'accrut et se multiplia en Égypte,
18 Jusqu'à ce qu'il vint un autre roi, qui n'avait point connu Joseph.
19 Ce roi, usant d'artifice contre notre nation, traita durement nos pères, jusqu'à leur faire exposer leurs enfants, afin qu'ils ne fussent pas conservés en vie.
20 En ce temps-là, naquit Moïse, qui était beau devant Dieu et qui fut nourri trois mois dans la maison de son père.
21 Ensuite, ayant été exposé, la fille de Pharaon le recueillit, et le fit élever comme son fils.
22 Et Moïse fut instruit dans toutes les sciences des Égyptiens; et il était puissant en paroles et en ouvres.
23 Mais, quand il eut atteint l'âge de quarante ans, il lui vint au cœur de visiter ses frères, les enfants d'Israël.
24 Et voyant qu'on en maltraitait un sans sujet, il prit sa défense, et vengea celui qui était outragé, en tuant l'Égyptien.
25 Or, il croyait que ses frères comprendraient que Dieu leur apportait le salut par sa main; mais ils ne le comprirent point.
26 Le lendemain, il se montra à eux pendant qu'ils se battaient, et il les exhorta à la paix, en disant: Hommes, vous êtes frères; pourquoi vous maltraitez-vous l'un l'autre?
27 Mais celui qui maltraitait son prochain, le repoussa, en disant: Qui t'a établi chef et juge sur nous?
28 Veux-tu me tuer, comme tu tuas hier l'Égyptien?
29 A cette parole, Moïse s'enfuit, et il demeura comme étranger au pays de Madian, où il eut deux fils.
30 Quarante ans après, l'ange du Seigneur lui apparut au désert de la montagne de Sina, dans la flamme d'un buisson en feu.
31 Et quand Moïse le vit, il fut étonné de l'apparition; et comme il s'approchait pour la considérer, la voix du Seigneur lui dit:
32 Je suis le Dieu de tes pères, le Dieu d'Abraham, le Dieu d'Isaac, et le Dieu de Jacob. Et Moïse, tout tremblant, n'osait regarder.
33 Alors le Seigneur lui dit: Ote les souliers de tes pieds; car le lieu où tu es est une terre sainte.
34 J'ai vu et considéré l'affliction de mon peuple qui est en Égypte, et j'ai entendu leur gémissement, et je suis descendu pour les délivrer. Viens donc maintenant, et je t'enverrai en Égypte.
35 Ce Moïse qu'ils avaient rejeté, en disant: Qui t'a établi chef et juge? c'est celui que Dieu envoya pour prince et pour libérateur, sous la conduite de l'ange qui lui était apparu dans le buisson.
36 C'est celui qui les fit sortir, en faisant des prodiges et des miracles au pays d'Égypte, dans la mer Rouge, et au désert, pendant quarante ans.
37 C'est ce Moïse qui dit aux enfants d'Israël: Le Seigneur votre Dieu vous suscitera un prophète comme moi, d'entre vos frères; écoutez-le.
38 C'est lui qui, lors de l'assemblée dans le désert, s'entretenait avec l'ange qui lui parlait sur la montagne de Sina, et avec nos pères, et qui reçut des paroles de vie pour nous les donner.
39 Nos pères ne voulurent point lui obéir, mais ils le rejetèrent et retournèrent de leur cour en Égypte,
40 Disant à Aaron: Fais-nous des dieux qui marchent devant nous; car pour ce Moïse qui nous a tirés du pays d'Égypte, nous ne savons ce qui lui est arrivé.
41 Et ils firent un veau, en ces jours-là, et ils offrirent des sacrifices à l'idole, et se réjouirent des ouvrages de leurs mains.
42 Mais Dieu se détourna d'eux, et les livra au culte de l'armée du ciel, comme il est écrit dans le livre des prophètes: Maison d'Israël, est-ce à moi que vous avez offert des victimes et des sacrifices durant quarante ans au désert?
43 Vous avez porté le tabernacle de Moloch, et l'astre de votre dieu Remphan, des figures que vous avez faites pour les adorer; c'est pourquoi je vous transporterai au-delà de Babylone.
44 Le tabernacle du témoignage a été avec nos pères au désert, comme l'avait ordonné celui qui avait dit à Moïse de le faire selon le modèle qu'il avait vu.
45 Et nos pères, l'ayant reçu, l'emportèrent, sous la conduite de Josué, au pays qui était possédé par les nations que Dieu chassa de devant nos pères, jusqu'aux jours de David,
46 Qui trouva grâce devant Dieu, et qui lui demanda de bâtir une demeure au Dieu de Jacob.
47 Mais ce fut Salomon qui lui bâtit un temple.
48 Toutefois le Très-Haut n'habite point dans des temples faits par la main des hommes, comme le prophète le dit:
49 Le ciel est mon trône, et la terre le marchepied de mes pieds. Quelle maison me bâtirez-vous, dit le Seigneur, ou quel sera le lieu de mon repos?
50 Ma main n'a-t-elle pas fait toutes ces choses?
51 Gens de col roide, et incirconcis de cour et d'oreilles, vous vous opposez toujours au Saint-Esprit; vous êtes tels que vos pères.
52 Quel est le prophète que vos pères n'aient pas persécuté? Ils ont tué ceux qui avaient prédit l'avènement du Juste, que vous avez livré maintenant, et dont vous avez été les meurtriers;
53 Vous qui avez reçu la loi par le ministère des anges, et qui ne l'avez point gardée.
54 Entendant ces paroles, ils étaient transportés de rage en leurs cours, et ils grinçaient les dents contre Étienne.
55 Mais rempli du Saint-Esprit, et les yeux attachés au ciel, il vit la gloire de Dieu, et Jésus debout à la droite de Dieu;
56 Et il dit: Voici, je vois les cieux ouverts, et le Fils de l'homme debout à la droite de Dieu.
57 Alors eux, poussant de grands cris, se bouchèrent les oreilles, et se jetèrent tous ensemble sur lui;
58 Et le traînant hors de la ville, ils le lapidèrent. Et les témoins mirent leurs manteaux aux pieds d'un jeune homme nommé Saul.
59 Et pendant qu'ils lapidaient Étienne, il priait et disait: Seigneur Jésus, reçois mon esprit.
60 Puis s'étant mis à genoux, il cria d'une voix forte: Seigneur, ne leur impute point ce péché. Et ayant dit cela, il s'endormit. Or, Saul avait consenti à sa mort.
1 Siis ütles ülempreester: „Kas see on nõnda?"
2 Aga tema ütles: „Mehed, vennad ja isad, kuulge! Au Jumal ilmus meie esiisale Aabrahamile, kui ta oli Mesopotaamias enne oma siirdumist Haaranisse,
3 ning ütles temale: „Mine välja omalt maalt ja omast sugukonnast ja tule sinna maale, mille Ma sulle näitan."
4 Siis ta läks kaldealaste maalt ja asus elama Haaranisse. Ja kui tema isa suri, saatis Jumal tema sealt siia maale, kus teie nüüd elate,
5 ega andnud siin temale pärandiks mitte jalatäitki, aga tõotas selle anda omandiks temale ja tema järglasile pärast teda ajal, mil ta oli alles lasteta.
6 Ent Jumal rääkis nõnda: tema järglased peavad olema võõrastena võõral maal ja seal nad tehakse orjadeks ja neid vaevatakse nelisada aastat,
7 ja rahvast, keda nad orjavad, Mina karistan, ütles Jumal, ja selle järel nad lähevad välja ja teenivad Mind siin selles paigas.
8 Ja Ta andis temale ümberlõikamislepingu; ja nii sündis Aabrahamile Iisak ja ta lõikas tema ümber kaheksandal päeval. Ja Iisakile sündis Jaakob, ja Jaakobile need kaksteist peavanemat.
9 Ja peavanemad kadestasid Joosepit ning müüsid ta ära Egiptusesse; aga Jumal oli temaga
10 ja päästis tema kõigist ta viletsustest ja andis temale armu ja tarkust, kui ta oli Egiptuse kuninga, vaarao ees; ja see tõstis ta kogu Egiptuse ja oma koja ülemaks.
11 Aga nälg tuli kogu Egiptusesse ja Kaananisse ja suur viletsus; ja meie esiisad ei leidnud toidust.
12 Aga kui Jaakob kuulis, et Egiptuses oli vilja, läkitas ta meie esiisad sinna esimest korda;
13 ja teisel korral andis Joosep ennast tunda oma vendadele ja vaarao sai teada Joosepi päritolu.
14 Siis Joosep läkitas järele ja laskis kutsuda oma isa Jaakobi ja kogu oma suguvõsa, seitsekümmend viis hinge.
15 Ja Jaakob läks alla Egiptusesse ja suri, tema ja meie esiisad,
16 ja nad viidi Sekemisse ja pandi hauda, mille Aabraham oli ostnud raha eest Emori, Sekemi isa lastelt.
17 Kui nüüd lähenes tõotuse aeg, mille Jumal Aabrahamile oli vandega tõotanud, kasvas rahvas ja sigis paljuks Egiptuses,
18 seni kui tõusis teine kuningas, kes Joosepist midagi ei teadnud.
19 See tarvitas kavalust meie soo kallal ja tegi paha meie esivanemaile neid sundides ära heitma oma lapsukesed, et need ei jääks ellu.
20 Sel ajal sündis Mooses ja ta meeldis Jumalale. Teda toideti kolm kuud tema isa majas.
21 Aga kui ta oli kõrvale heidetud, võttis vaarao tütar tema ja kasvatas ta enesele pojaks.
22 Ja Moosesele õpetati kõike egiptlaste tarkust ja tema oli vägev sõnades ja tegudes.
23 Aga kui ta oli nelikümmend aastat vanaks saanud, tuli tema südamesse mõte oma vendi, Iisraeli lapsi, vaatama minna.
24 Ja nähes ühele ülekohut tehtavat, läks ta appi ja tasus kätte selle eest, kellele liiga tehti, ja lõi egiptlase maha.
25 Ent ta mõtles, et tema vennad saavad sellest aru, et Jumal tema käe läbi annab neile pääste; aga nad ei saanud aru.
26 Ja järgmisel päeval ta juhtus nende juurde, kui nad riidlesid, ja sundis neid rahule ning ütles: „Mehed, te olete vennad, miks teete liiga üksteisele?"
27 Aga see, kes tegi liiga oma ligimesele, lükkas ta enesest ära ja ütles: „Kes on sind seadnud meie ülemaks ja kohtumõistjaks?
28 Kas tahad tappa mind, nagu sa eile tapsid egiptlase?"
29 Selle kõne peale Mooses põgenes ja elas võõrana Midjanimaal; seal sündis temale kaks poega.
30 Ja kui nelikümmend aastat möödas oli, ilmus temale Siinai mäe kõrbes Issanda Ingel tuleleegis kibuvitsapõõsas.
31 Kui Mooses seda nägi, pani ta nägemust imeks. Ja kui ta ligi astus vaatama, kostis Issanda hääl:
32 „Mina olen sinu vanemate Jumal, Aabrahami Jumal ja Iisaki Jumal ja Jaakobi Jumal!" Aga Mooses hakkas värisema ega julgenud sinna vaadata.
33 Aga Issand ütles temale: „Võta kingad jalast, sest paik, kus sa seisad, on püha maa!
34 Mina olen küllalt näinud Oma rahva vaeva Egiptuses ja olen kuulnud nende ohkamist ning olen tulnud alla neid vabastama. Siis tule nüüd, Ma läkitan sind Egiptusesse!"
35 Selle Moosese, kelle nemad ära salgasid, öeldes: „Kes on sind seadnud ülemaks ja kohtumõistjaks?", selle läkitas Jumal ülemaks ja lunastajaks selle ingli kaudu, kes temale ilmus kibuvitsapõõsas.
36 See viis nad välja ja tegi imetegusid ja tunnustähti Egiptuses ja Punases meres ja kõrbes nelikümmend aastat.
37 See on see Mooses, kes ütles Iisraeli lastele: „Ühe prohveti äratab teile Jumal teie vendade hulgast, minu sarnase",
38 tema on see, kes oli koguduse seas kõrbes ühes selle Ingliga, kes temaga kõneles Siinai mäel, ja oli ühes meie esiisadega ja sai elavaid sõnu meile edasiandmiseks.
39 Temale meie esivanemad ei tahtnud olla sõnakuulelikud, vaid tõukasid ta ära ja pöördusid oma südamega Egiptuse poole,
40 öeldes Aaronile: „Tee meile jumalaid, kes käiksid meie ees, sest me ei tea, mis on sündinud selle Moosesega, kes meid tõi Egiptusest välja!"
41 Ja nad tegid noil päevil vasika ja viisid sellele ebajumalale ohvreid ning rõõmustusid oma käte tegudest.
42 Kuid Jumal pöördus neist ära ja jättis nad teenima taeva vägesid, nõnda nagu on kirjutatud prohvetite raamatus: „Kas teie, Iisraeli sugu, nelikümmend aastat kõrbes tõite Mulle tapaohvreid ja muid ohvreid?
43 Ei, vaid te kandsite Mooloki telki ja oma jumala Romfa tähte, kujusid, mis te olite teinud, et neid kummardada: sellepärast Ma siirutan teid teispoole Baabüloni!"
44 Meie esiisadel oli tunnistustelk kõrbes, nõnda nagu oli määranud see, Kes Moosesega rääkis, et ta pidi selle valmistama eeskuju järgi, mida ta oli näinud.
45 Selle meie esiisad ühes Joosuaga võtsid ning viisid paganate maa-alale, keda Jumal ajas minema meie esiisade eest kuni Taaveti päevini,
46 kes leidis armu Jumala ees ja palus, et ta leiaks elamu Jaakobi kodakonnale.
47 Ent Saalomon ehitas Temale koja.
48 Kuid Kõigekõrgem ei ela kätega tehtud kodades, nõnda nagu ütleb prohvet:
49 „Taevas on Minu aujärg ja maa Minu jalgealune järg! Mis koda te Mulle tahate ehitada", ütleb Issand, „või mis on Mu hingamise ase?
50 Eks Minu käsi ole selle kõik teinud?"
51 Te kangekaelsed ja ümberlõikamatud südamest ja kõrvust! Te panete ikka vastu Pühale Vaimule! Nõnda nagu teie esiisad, nõnda teete teiegi.
52 Keda prohvetitest teie esiisad ei ole taga kiusanud? Nad tapsid need, kes ennustasid selle Õige tulemist, Kelle äraandjaiks ja tapjaiks nüüd olete saanud teie,
53 kes saite käsuõpetuse Inglite teenistuse kaudu ega pidanud seda mitte.
54 Aga kui nad seda kuulsid, lõikas see neile südamesse ja nad kiristasid hambaid ta peale.
55 Tema aga täis Püha Vaimu vaatas üksisilmi taeva poole ja nägi Jumala auhiilgust ning Jeesust seisvat Jumala paremal poolel,
56 ja ta ütles: „Ennäe! Ma näen taevad lahti olevat ja Inimese Poja seisvat Jumala paremal poolel!"
57 Siis nad karjusid suure häälega ning pidasid oma kõrvad kinni ja kargasid kõik ühel meelel tema kallale
58 ning lükkasid ta linnast välja ja viskasid teda kividega. Ja tunnistajad panid oma riided maha ühe noore mehe jalgade ette, kelle nimi oli Saulus.
59 Ja nad viskasid Stefanost kividega, kuna tema palus Jumalat ja ütles: „Issand Jeesus, võta minu vaim vastu!"
60 Ja ta heitis põlvili ning hüüdis suure häälega: „Issand, ära arva seda pattu neile süüks!" Ja kui ta seda oli öelnud, uinus ta.