1 Alors Agrippa dit à Paul: Il t'est permis de parler pour toi-même. Paul ayant étendu la main, parla ainsi pour sa défense:

2 Roi Agrippa, je m'estime heureux de ce que je dois me défendre aujourd'hui, devant toi, de toutes les choses dont les Juifs m'accusent,

3 Surtout parce que tu connais toutes leurs coutumes et leurs discussions; je te prie donc de m'écouter avec indulgence.

4 Pour ce qui est de la vie que j'ai menée, depuis ma jeunesse, telle qu'elle s'est écoulée dès le commencement, au sein de ma nation, à Jérusalem, elle est connue de tous les Juifs.

5 Car ils savent, dès l'origine, s'ils veulent en rendre témoignage, que j'ai vécu Pharisien, suivant la secte la plus rigide de notre religion.

6 Et maintenant je suis mis en jugement pour l'espérance que j'ai en la promesse que Dieu a faite à nos pères,

7 Et dont nos douze tribus, qui servent Dieu continuellement nuit et jour, attendent l'accomplissement. C'est pour cette espérance, roi Agrippa, que je suis accusé par les Juifs.

8 Quoi! jugez-vous incroyable que Dieu ressuscite les morts?

9 Il est vrai que, pour moi, j'avais cru devoir m'opposer fortement au nom de Jésus de Nazareth.

10 C'est aussi ce que je fis à Jérusalem. Je mis en prison plusieurs saints, ayant reçu ce pouvoir des principaux sacrificateurs, et lorsqu'on les faisait mourir, j'y donnais mon suffrage.

11 Puis les châtiant fréquemment dans toutes les synagogues, je les contraignais à blasphémer; et transporté d'une extrême rage contre eux, je les persécutais jusque dans les villes étrangères.

12 Et comme je me rendais à Damas, avec un pouvoir et une commission des principaux sacrificateurs,

13 Je vis, ô roi, en chemin, vers le milieu du jour, une lumière du ciel, plus éclatante que le soleil; et qui resplendit autour de moi et de ceux qui m'accompagnaient.

14 Et étant tous tombés par terre, j'entendis une voix qui me parlait, et me disait, en langue hébraïque: Saul, Saul, pourquoi me persécutes-tu? Il te serait dur de regimber contre les aiguillons.

15 Alors je dis: Qui es-tu, Seigneur? Et il me répondit: Je suis Jésus, que tu persécutes.

16 Mais lève-toi, et te tiens sur tes pieds, car je te suis apparu pour t'établir ministre et témoin, tant des choses que tu as vues, que de celles pour lesquelles je t'apparaîtrai encore.

17 Je t'ai choisi d'entre le peuple et les Gentils, et je t'envoie vers eux maintenant,

18 Pour leur ouvrir les yeux, et les faire passer des ténèbres à la lumière, et de l'empire de Satan à Dieu, afin que par la foi en moi, ils reçoivent la rémission des péchés, et qu'ils aient part à l'héritage des saints.

19 C'est pourquoi, roi Agrippa, je n'ai point résisté à la vision céleste;

20 Mais j'ai prêché premièrement à ceux de Damas, et puis à Jérusalem, et dans toute la Judée, et aux Gentils, de se repentir, et de se convertir à Dieu, en faisant des ouvres dignes de la repentance.

21 C'est pour cela que les Juifs, m'ayant pris dans le temple, ont cherché à me tuer.

22 Mais, secouru de Dieu, j'ai subsisté jusqu'à aujourd'hui, portant témoignage devant les petits et les grands, et ne disant rien d'autre que ce que les prophètes et Moïse ont prédit devoir arriver,

23 Savoir que le Christ devait souffrir, et que, prémices de la résurrection des morts, il devait annoncer la lumière au peuple et aux Gentils.

24 Comme il parlait ainsi pour sa défense, Festus d'une voix forte dit: Tu as perdu le sens, Paul, ton grand savoir te met hors de sens.

25 Mais Paul dit: Je n'ai point perdu le sens, très excellent Festus; mais je dis des choses vraies et sensées.

26 Le roi les connaît; et je lui en parle avec hardiesse, parce que je suis persuadé qu'il n'en ignore rien, car elles n'ont point été faites en cachette.

27 Roi Agrippa, ne crois-tu pas aux prophètes? Je sais que tu y crois.

28 Et Agrippa dit à Paul: Tu me persuades presque d'être chrétien.

29 Paul lui dit: Plût à Dieu que non seulement toi, mais encore tous ceux qui m'écoutent aujourd'hui, vous fussiez et presque et tout à fait comme moi, à la réserve de ces liens!

30 Paul ayant dit cela, le roi, le gouverneur et Bérénice, et ceux qui étaient assis avec eux, se levèrent.

31 Et en se retirant, ils se disaient entre eux: Cet homme n'a rien fait qui soit digne de la mort ou de la prison.

32 Et Agrippa dit à Festus: Cet homme pouvait être relâché, s'il n'en eût point appelé à César.

1 Aga Agrippas ütles Paulusele: „Sul on luba enese eest rääkida!" Siis Paulus sirutas oma käe ja kostis enese eest nõnda:

2 „Ma arvan enesele õnneks, kuningas Agrippas, et ma täna sinu ees saan kosta kõigi nende kaebuste pärast, mis juudid tõstavad minu vastu,

3 seda enam, et sa tunned kõiki juutide kombeid ja vaidlusküsimusi. Sellepärast ma palun sind mind kannatlikult kuulata.

4 Minu elukorda mu noorest east alates, kuidas see mul algusest on olnud oma rahva seas Jeruusalemmas, teavad kõik juudid,

5 sest nad tunnevad mind algusest peale, kui nad aga tahavad seda tunnistada, et mina kui variser olen elanud meie jumalateenistuse kõige rangemate kommete järgi.

6 Ja nüüd ma seisan kohtu ees lootuse pärast selle tõotuse peale, mille Jumal on andnud meie esiisadele

7 ja mille täitumist meie kaksteist suguharu ööd ja päevad alati Jumalat teenides loodavad näha. Selle lootuse pärast, kuningas, tõstavad juudid kaebust minu peale!

8 Mis? Kas teil peetakse uskumatuks asjaks, et Jumal surnuid üles äratab?

9 Ka mina ise olin arvamisel, et ma pean kõikepidi vastu panema Jeesuse Naatsaretlase nimele,

10 mida ma ka tegin Jeruusalemmas. Ma panin palju pühi inimesi vangi, kui ma ülemailt preestreilt olin saanud selleks loa. Ja kui need tapeti, andsin mina oma hääle selle poolt.

11 Ja ma nuhtlesin neid sageli kõigis kogudusekodades ja sundisin neid pilkama Jumalat ning olin päris hull nende vastu neid taga kiusates ka välismaa linnadeni.

12 Ja kui ma ka neis asjus läksin Damaskusesse ülempreestrite volituse ja loaga,

13 siis ma nägin, kuningas, keskpäevaajal tee peal valgust, mis oli heledam kui päike ja paistis taevast minu ja nende ümber, kes ühes minuga teel olid.

14 Aga kui me kõik maha kukkusime, kuulsin ma üht häält mulle heebrea keeli ütlevat: Saul! Saul! Miks sa Mind taga kiusad? Sulle läheb raskeks astla vastu takka üles lüüa!

15 Mina aga ütlesin: kes Sa oled, Issand? Issand ütles: Mina olen Jeesus, Keda sa taga kiusad!

16 Tõuse siis nüüd üles ja seisa oma jalgel, sest Ma olen sulle ilmunud selleks, et Ma sind seaksin Oma sulaseks ja selle tunnistajaks, kuidas Ma veel sulle ilmun ning

17 päästan sind su rahva ja paganate käest, kelle juurde Ma sind nüüd läkitan

18 avama nende silmi, et nad pimedusest pöörduksid valguse poole ja saatana võimuse alt Jumala poole ning saaksid pattude andeksandmist ja osa nende seas, kes on pühitsetud usu läbi Minusse!

19 Sellepärast, kuningas Agrippas, ei olnud ma kuulmatu taevase nägemuse vastu,

20 vaid jutlustasin esiti neile, kes elavad Damaskuses, ja siis neile, kes elavad Jeruusalemmas ja kogu Judeamaal, ja paganaile, et nad meelt parandaksid ja pöörduksid Jumala poole ning teeksid õigeid meeleparanduse tegusid.

21 Selle asja pärast on juudid mind kinni võtnud pühakojas ja on püüdnud mind tappa.

22 Aga et ma tänapäevani olen Jumalalt abi saanud, siis ma seisan veel siin ja tunnistan nii väikestele kui suurtele ega ütle muud midagi kui seda, mis prohvetid ja Mooses on rääkinud tulevasist asjust,

23 et Kristus pidi kannatama ja esimesena surnuist üles tõusma ning kuulutama valgust niihästi juutidele kui paganaile!"

24 Aga kui ta nõnda enese eest kostis, ütles Festus suure häälega: „Paulus, sa jampsid! Suur kirjatarkus paneb sind jampsima!"

25 Aga Paulus ütles: „Auline Festus, ma ei jampsi mitte, vaid ma räägin tõelisi ja mõistlikke sõnu!

26 Sest kuningas teab neid asju küll ja temale mina räägin ka julgesti, sest ma ei arva midagi temale teadmata olevat neist asjust; ei ole ju need nurgas sündinud.

27 Kas sina, kuningas Agrippas, usud prohveteid? Ma tean, et sa usud!"

28 Aga Agrippas ütles Paulusele: „Ei puudu palju, sa meelitad mind, et ma saaksin kristlaseks!"

29 Aga Paulus ütles: „Ma sooviksin küll Jumalalt, olgu piskus või paljus, et mitte ainult sina, vaid ka kõik, kes mind täna kuulete, saaksite niisuguseiks nagu mina olen, aga ilma nende köidikuteta!"

30 Siis tõusid üles kuningas ja maavalitseja ja Berniike ning need, kes nendega istusid,

31 ja läksid kõrvale ning rääkisid isekeskis ja ütlesid: „See inimene ei tee midagi, mis oleks surma ja köidikute väärt!"

32 Siis Agrippas ütles Festusele: „Selle inimese oleks võinud lahti lasta, kui ta mitte ei oleks nõudnud keisri kohut!"