1 Y HABIA un varón en Cesarea llamado Cornelio, centurión de la compañía que se llamaba la Italiana,

2 Pío y temeroso de Dios con toda su casa, y que hacía muchas limosnas al pueblo, y oraba á Dios siempre.

3 Este vió en visión manifiestamente, como á la hora nona del día, que un ángel de Dios entraba á él, y le decía: Cornelio.

4 Y él, puestos en él los ojos, espantado, dijo: ¿Qué es, Señor? Y díjole: Tus oraciones y tus limosnas han subido en memoria á la presencia de Dios.

5 Envía pues ahora hombres á Joppe, y haz venir á un Simón, que tiene por sobrenombre Pedro.

6 Este posa en casa de un Simón, curtidor, que tiene su casa junto á la mar: él te dirá lo que te conviene hacer.

7 E ido el ángel que hablaba con Cornelio, llamó dos de sus criados, y un devoto soldado de los que le asistían;

8 A los cuales, después de habérselo contado todo, los envió á Joppe.

9 Y al día siguiente, yendo ellos su camino, y llegando cerca de la ciudad, Pedro subió á la azotea á orar, cerca de la hora de sexta;

10 Y aconteció que le vino una grande hambre, y quiso comer; pero mientras disponían, sobrevínole un éxtasis;

11 Y vió el cielo abierto, y que descendía un vaso, como un gran lienzo, que atado de los cuatro cabos era bajado á la tierra;

12 En el cual había de todos los animales cuadrúpedos de la tierra, y reptiles, y aves del cielo.

13 Y le vino una voz: Levántate, Pedro, mata y come.

14 Entonces Pedro dijo: Señor, no; porque ninguna cosa común é inmunda he comido jamás.

15 Y volvió la voz hacia él la segunda vez: Lo que Dios limpió, no lo llames tú común.

16 Y esto fué hecho por tres veces; y el vaso volvió á ser recogido en el cielo.

17 Y estando Pedro dudando dentro de sí qué sería la visión que había visto, he aquí, los hombres que habían sido enviados por Cornelio, que, preguntando por la casa de Simón, llegaron á la puerta.

18 Y llamando, preguntaron si un Simón que tenía por sobrenombre Pedro, posaba allí.

19 Y estando Pedro pensando en la visión, le dijo el Espíritu: He aquí, tres hombres te buscan.

20 Levántate, pues, y desciende, y no dudes ir con ellos; porque yo los he enviado.

21 Entonces Pedro, descendiendo á los hombres que eran enviados por Cornelio, dijo: He aquí, yo soy el que buscáis: ¿cuál es la causa por la que habéis venido?

22 Y ellos dijeron: Cornelio, el centurión, varón justo y temeroso de Dios, y que tiene testimonio de toda la nación de los Judíos, ha recibido respuesta por un santo ángel, de hacerte venir á su casa, y oir de ti palabras.

23 Entonces metiéndolos dentro, los hospedó. Y al día siguiente, levantándose, se fué con ellos; y le acompañaron algunos de los hermanos de Joppe.

24 Y al otro día entraron en Cesarea. Y Cornelio los estaba esperando, habiendo llamado á sus parientes y los amigos más familiares.

25 Y como Pedro entró, salió Cornelio á recibirle; y derribándose á sus pies, adoró.

26 Mas Pedro le levantó, diciendo: Levántate; yo mismo también soy hombre.

27 Y hablando con él, entró, y halló á muchos que se habían juntado.

28 Y les dijo: Vosotros sabéis que es abominable á un varón Judío juntarse ó llegarse á extranjero; mas me ha mostrado Dios que á ningún hombre llame común ó inmundo;

29 Por lo cual, llamado, he venido sin dudar. Así que pregunto: ¿por qué causa me habéis hecho venir?

30 Entonces Cornelio dijo: Cuatro días ha que á esta hora yo estaba ayuno; y á la hora de nona estando orando en mi casa, he aquí un varón se puso delante de mí en vestido resplandeciente.

31 Y dijo: Cornelio, tu oración es oída, y tus limosnas han venido en memoria en la presencia de Dios.

32 Envía pues á Joppe, y haz venir á un Simón, que tiene por sobrenombre Pedro; éste posa en casa de Simón, curtidor, junto á la mar; el cual venido, te hablará.

33 Así que, luego envié á ti; y tú has hecho bien en venir. Ahora pues, todos nosotros estamos aquí en la presencia de Dios, para oir todo lo que Dios te ha mandado.

34 Entonces Pedro, abriendo su boca, dijo: Por verdad hallo que Dios no hace acepción de personas;

35 Sino que de cualquiera nación que le teme y obra justicia, se agrada.

36 Envió palabra Dios á los hijos de Israel, anunciando la paz por Jesucristo; éste es el Señor de todos.

37 Vosotros sabéis lo que fué divulgado por toda Judea; comenzando desde Galilea después del bautismo que Juan predicó,

38 Cuanto á Jesús de Nazaret; cómo le ungió Dios de Espíritu Santo y de potencia; el cual anduvo haciendo bienes, y sanando á todos los oprimidos del diablo; porque Dios era con él.

39 Y nosotros somos testigos de todas las cosas que hizo en la tierra de Judea, y en Jerusalem; al cual mataron colgándole en un madero.

40 A éste levantó Dios al tercer día, é hizo que apareciese manifiesto,

41 No á todo el pueblo, sino á los testigos que Dios antes había ordenado, es á saber, á nosotros que comimos y bebimos con él, después que resucitó de los muertos.

42 Y nos mandó que predicásemos al pueblo, y testificásemos que él es el que Dios ha puesto por Juez de vivos y muertos.

43 A éste dan testimonio todos los profetas, de que todos los que en él creyeren, recibirán perdón de pecados por su nombre.

44 Estando aún hablando Pedro estas palabras, el Espíritu Santo cayó sobre todos los que oían el sermón.

45 Y se espantaron los fieles que eran de la circuncisión, que habían venido con Pedro, de que también sobre los Gentiles se derramase el don del Espíritu Santo.

46 Porque los oían que hablaban en lenguas, y que magnificaban á Dios.

47 Entonces respondió Pedro: ¿Puede alguno impedir el agua, para que no sean bautizados éstos que han recibido el Espíritu Santo también como nosotros?

48 Y les mandó bautizar en el nombre del Señor Jesús. Entonces le rogaron que se quedase por algunos días.

1 Kaisarea linnas oli üks mees, Korneelius nimi, selle väesalga pealik, mida kutsuti Itaalia väesalgaks.

2 Tema oli vaga ja jumalakartlik kogu oma perega ja jagas rahvale palju ande ning palus alati Jumalat.

3 See nägi nägemuses selgesti, arvata üheksandal päevatunnil, et Jumala Ingel tuli sisse tema juurde ning ütles talle: „Korneelius!"

4 Tema aga vaatas Inglile otsa, lõi kartma ning ütles: „Isand, mis on?" See ütles talle: „Sinu palved ja su annid on tõusnud Jumala ette sind meelde tuletama.

5 Läkita nüüd mehi Joppesse ja lase kutsuda Siimon, kelle lisanimi on Peetrus;

6 tema asub nahkur Siimona juures, kelle maja on mererannas!"

7 Kui siis Ingel oli ära läinud, kes Korneeliusega rääkis, kutsus ta kaks oma perest ja ühe vaga sõjamehe neist, kes alati ta juures olid,

8 rääkis neile kõik ära ning läkitas nad Joppesse.

9 Aga järgmisel päeval, kui nad teel olles lähenesid linnale, läks Peetrus katusele palvetama kuuendal tunnil.

10 Ja temale tuli nälg ning ta tahtis süüa. Aga kui talle rooga valmistati, jäi ta otsekui enesest ära

11 ning nägi taeva avatud olevat ja enese juurde alla tulevat anuma, otsekui suure linase riide, mida nelja nurka pidi alla lasti.

12 Selle sees oli kõiksugu neljajalgseid ja roomajaid maa elajaid ja taeva linde.

13 Ja temale ütles hääl: „Tõuse, Peetrus, verista ja söö!"

14 Aga Peetrus ütles: „Ei ilmaski, Issand, sest ma pole veel söönud seda, mis on keelatud ja roojane!"

15 Ja hääl ütles taas teist korda temale: „Mis Jumal on puhastanud, seda sina ära arva keelatuks!"

16 Ja see sündis kolm korda, ja astja võeti jälle üles taevasse.

17 Aga kui Peetrus oli iseeneses kahevahel, mis tema nähtud nägemus küll võiks tähendada, vaata, siis olid mehed, keda Korneelius oli läkitanud, küsitledes leidnud Siimona maja ja seisid värava taga.

18 Nad hüüdsid ning küsisid, kas Siimon, kelle lisanimi on Peetrus, on seal võõrsil.

19 Ent kui Peetrus alles oma meeles mõtles nägemusele, ütles Vaim temale: „Vaata, kolm meest otsivad sind!

20 Aga tõuse üles ja astu alla ning mine nendega ilma kaksipidi mõtlemata, sest Mina olen nad läkitanud!"

21 Siis Peetrus tuli alla meeste juurde ning ütles: „Vaata, mina olen see, keda te otsite! Mis asja pärast te olete tulnud?"

22 Nemad vastasid: „Pealik Korneelius, õige ja jumalakartlik mees, kellel on hea tunnistus kogu juuda rahvalt, on pühalt Inglilt saanud sõna, et ta sind peab kutsuma oma kotta ja kuulama sinu kõnet!"

23 Siis ta kutsus nad sisse ja pidas neid külalistena. Aga järgmisel päeval läks Peetrus nendega ära ja mõned vennad, kes Joppest olid, läksid ühes temaga.

24 Järgmisel päeval nad saabusid Kaisareasse. Ja Korneelius ootas neid ja kutsus kokku oma sulased ja parimad sõbrad.

25 Ja kui Peetrus oli sisse astunud, läks Korneelius talle vastu ning heitis tema jalge ette maha ja kummardas.

26 Aga Peetrus tõstis ta üles ja ütles: „Tõuse üles, ka mina ise olen inimene!"

27 Ja kui ta temaga oli kõnelnud, läks ta sisse ja leidis eest suure hulga inimesi

28 ning ütles neile: „Te teate, et juuda mehel ei ole luba sõbrustada muulasega või minna tema juurde, aga Jumal on mulle näidanud, et ühtki inimest ei tohi pidada halvaks ega rüvedaks.

29 Sellepärast olen ma ka tõrkumata tulnud, kui mind kutsuti. Siis küsin ma nüüd: mis asja pärast te olete mind kutsunud?"

30 Korneelius ütles: „Neli päeva tagasi ma olin otse selsamal üheksandal tunnil oma kojas palvetamas ja vaata, üks mees seisis minu ees hiilgavais riideis

31 ning ütles: Korneelius, sinu palvet on kuuldud ja su annid on Jumalale meelde tulnud.

32 Siis läkita nüüd Joppesse ja kutsu Siimon, keda lisanimega hüütakse Peetruseks; tema on võõrsil nahkur Siimona majas mererannas.

33 Siis ma läkitasin sedamaid sinu juurde, ja sa oled hästi teinud, et tulid. Nüüd me oleme kõik siin üheskoos Jumala ees kuulamas kõike, mis Jumal sind on käskinud!"

34 Siis Peetrus avas oma suu ning ütles: „Ma mõistan tõesti, et Jumal ei tee vahet isikute vahel,

35 vaid kõige rahva seast on see, kes teda kardab ja teeb õigust, tema meele järgi.

36 Selle sõna ta on läkitanud Iisraeli lastele, kuulutades Evangeeliumi rahust Jeesuse Kristuse läbi, Kes on kõikide Issand.

37 Te teate seda asja, mis on sündinud tervel Juudamaal alates Galileast pärast ristimist, mida Johannes kuulutas,

38 kuidas Jumal Jeesuse Naatsaretist oli võidnud Püha Vaimu ja väega ja kuidas Tema käis mööda maad ja tegi head ning parandas kõiki, kelle üle kurat oli saanud võimuse; sest Jumal oli Temaga.

39 Ja meie oleme kõigi nende asjade tunnistajad, mis Ta on teinud juutide maal ja Jeruusalemmas; ja nad poosid Tema ristipuule ning surmasid.

40 Selle on Jumal üles äratanud kolmandal päeval ja on Teda lasknud saada ilmsiks,

41 mitte kõigele rahvale, vaid Jumala ennevalitud tunnistajaile, meile, kes Temaga oleme söönud ja joonud, pärast seda kui Ta oli surnuist üles tõusnud.

42 Ja Tema on meid käskinud rahvale kuulutada ja tunnistada, et Tema on Jumala poolt seatud elavate ja surnute kohtumõistja.

43 Temast tunnistavad kõik prohvetid, et Tema nime läbi igaüks, kes usub Temasse, saab pattude andeksandmise!"

44 Kui Peetrus neid sõnu alles rääkis, langes Püha Vaim kõikide peale, kes seda sõna kuulsid.

45 Ja usklikud ümberlõigatute hulgast, niipalju kui neid ühes Peetrusega oli tulnud, ehmusid, et Püha Vaimu and valati ka paganate peale,

46 sest nad kuulsid neid võõraid keeli rääkivat ja Jumalat väga ülistavat. Siis Peetrus ütles:

47 „Kas keegi võib vett keelata, et ei ristitaks neid, kes on saanud Püha Vaimu nõnda nagu meiegi?"

48 Ja ta käskis neid ristida Issanda nimesse. Siis nad palusid teda, et ta jääks mõneks päevaks nende juurde.