1 HABIA entonces en la iglesia que estaba en Antioquía, profetas y doctores: Bernabé, y Simón el que se llamaba Niger, y Lucio Cireneo, y Manahén, que había sido criado con Herodes el tetrarca, y Saulo.

2 Ministrando pues éstos al Señor, y ayunando, dijo el Espíritu Santo: Apartadme á Bernabé y á Saulo para la obra para la cual los he llamado.

3 Entonces habiendo ayunado y orado, y puesto las manos encima de ellos, despidiéronlos.

4 Y ellos, enviados así por el Espíritu Santo, descendieron á Seleucia: y de allí navegaron á Cipro.

5 Y llegados á Salamina, anunciaban la palabra de Dios en las sinagogas de los Judíos: y tenían también á Juan en el ministerio.

6 Y habiendo atravesado toda la isla hasta Papho, hallaron un hombre mago, falso profeta, Judío, llamado Bar jesús;

7 El cual estaba con el procónsul Sergio Paulo, varón prudente. Este, llamando á Bernabé y á Saulo, deseaba oír la palabra de Dios.

8 Mas les resistía Elimas el encantador (que así se interpreta su nombre), procurando apartar de la fe al procónsul.

9 Entonces Saulo, que también es Pablo, lleno del Espíritu Santo, poniendo en él los ojos,

10 Dijo: Oh, lleno de todo engaño y de toda maldad, hijo del diablo, enemigo de toda justicia, ¿no cesarás de trastornar los caminos rectos del Señor?

11 Ahora pues, he aquí la mano del Señor es contra ti, y serás ciego, que no veas el sol por tiempo. Y luego cayeron en él obscuridad y tinieblas; y andando alrededor, buscaba quién le condujese por la mano.

12 Entonces el procónsul, viendo lo que había sido hecho, creyó, maravillado de la doctrina del Señor.

13 Y partidos de Papho, Pablo y sus compañeros arribaron á Perge de Pamphylia: entonces Juan, apartándose de ellos, se volvió á Jerusalem.

14 Y ellos pasando de Perge, llegaron á Antioquía de Pisidia, y entrando en la sinagoga un día de sábado, sentáronse.

15 Y después de la lectura de la ley y de los profetas, los príncipes de la sinagoga enviaron á ellos, diciendo: Varones hermanos, si tenéis alguna palabra de exhortación para el pueblo, hablad.

16 Entonces Pablo, levantándose, hecha señal de silencio con la mano, dice: Varones Israelitas, y los que teméis á Dios, oid:

17 El Dios del pueblo de Israel escogió á nuestros padres, y ensalzó al pueblo, siendo ellos extranjeros en la tierra de Egipto, y con brazo levantado los sacó de ella.

18 Y por tiempo como de cuarenta años soportó sus costumbres en el desierto;

19 Y destruyendo siete naciones en la tierra de Canaán, les repartió por suerte la tierra de ellas.

20 Y después, como por cuatrocientos y cincuenta años, dió les jueces hasta el profeta Samuel.

21 Y entonces demandaron rey; y les dió Dios á Saúl, hijo de Cis, varón de la tribu de Benjamín, por cuarenta años.

22 Y quitado aquél, levantóles por rey á David, el que dió también testimonio, diciendo: He hallado á David, hijo de Jessé, varón conforme á mi corazón, el cual hará todo lo que yo quiero.

23 De la simiente de éste, Dios, conforme á la promesa, levantó á Jesús por Salvador á Israel;

24 Predicando Juan delante de la faz de su venida el bautismo de arrepentimiento á todo el pueblo de Israel.

25 Mas como Juan cumpliese su carrera, dijo: ¿Quién pensáis que soy? No soy yo él; mas he aquí, viene tras mí uno, cuyo calzado de los pies no soy digno de desatar.

26 Varones hermanos, hijos del linaje de Abraham, y los que entre vosotros temen á Dios, á vosotros es enviada la palabra de esta salud.

27 Porque los que habitaban en Jerusalem, y sus príncipes, no conociendo á éste, y las voces de los profetas que se leen todos los sábados, condenándo les, las cumplieron.

28 Y sin hallar en él causa de muerte, pidieron á Pilato que le matasen.

29 Y habiendo cumplido todas las cosas que de él estaban escritas, quitándolo del madero, lo pusieron en el sepulcro.

30 Mas Dios le levantó de los muertos.

31 Y él fué visto por muchos días de los que habían subido juntamente con él de Galilea á Jerusalem, los cuales son sus testigos al pueblo.

32 Y nosotros también os anunciamos el evangelio de aquella promesa que fué hecha á los padres,

33 La cual Dios ha cumplido á los hijos de ellos, á nosotros, resucitando á Jesús: como también en el salmo segundo está escrito: Mi hijo eres tú, yo te he engendrado hoy.

34 Y que le levantó de los muertos para nunca más volver á corrupción, así lo dijo: Os daré las misericordias fieles de David.

35 Por eso dice también en otro lugar: No permitirás que tu Santo vea corrupción.

36 Porque á la verdad David, habiendo servido en su edad á la voluntad de Dios, durmió, y fué juntado con sus padres, y vió corrupción.

37 Mas aquel que Dios levantó, no vió corrupción.

38 Séaos pues notorio, varones hermanos, que por éste os es anunciada remisión de pecados,

39 Y de todo lo que por la ley de Moisés no pudisteis ser justificados, en éste es justificado todo aquel que creyere.

40 Mirad, pues, que no venga sobre vosotros lo que está dicho en los profetas;

41 Mirad, oh menospreciadores, y entonteceos, y desvaneceos; Porque yo obro una obra en vuestros días, Obra que no creeréis, si alguien os la contare.

42 Y saliendo ellos de la sinagoga de los Judíos, los Gentiles les rogaron que el sábado siguiente les hablasen estas palabras.

43 Y despedida la congregación, muchos de los Judíos y de los religiosos prosélitos siguieron á Pablo y á Bernabé; los cuales hablándoles, les persuadían que permaneciesen en la gracia de Dios.

44 Y el sábado siguiente se juntó casi toda la ciudad á oir la palabra de Dios.

45 Mas los Judíos, visto el gentío, llenáronse de celo, y se oponían á lo que Pablo decía, contradiciendo y blasfemando.

46 Entonces Pablo y Bernabé, usando de libertad, dijeron: A vosotros á la verdad era menester que se os hablase la palabra de Dios; mas pues que la desecháis, y os juzgáis indignos de la vida eterna, he aquí, nos volvemos á los Gentiles.

47 Porque así nos ha mandado el Señor, diciendo: Te he puesto para luz de los Gentiles, Para que seas salud hasta lo postrero de la tierra.

48 Y los Gentiles oyendo esto, fueron gozosos, y glorificaban la palabra del Señor: y creyeron todos los que estaban ordenados para vida eterna.

49 Y la palabra del Señor era sembrada por toda aquella provincia.

50 Mas los Judíos concitaron mujeres pías y honestas, y á los principales de la ciudad, y levantaron persecución contra Pablo y Bernabé, y los echaron de sus términos.

51 Ellos entonces sacudiendo en ellos el polvo de sus pies, vinieron á Iconio.

52 Y los discípulos estaban llenos de gozo, y del Espíritu Santo.

1 Aga Antiookias olevas koguduses oli prohveteid ja õpetajaid: Barnabas ja Siimon, keda hüüti Nigeriks, ja Luukius Küreenest ja Maanaen, kes nelivürst Heroodesega ühes oli üles kasvatatud, ja Saulus.

2 Kui need Issandat teenisid ja paastusid, ütles Püha Vaim: „Eraldage Mulle Barnabas ja Saulus tööle, milleks Mina nad olen kutsunud!"

3 Siis nad paastusid ja palusid Jumalat ja panid oma käed nende peale ja saatsid nad teele.

4 Need, Püha Vaimu poolt läkitatud, tulid nüüd Seleukiasse ja sõitsid sealt laevaga Küprosesse.

5 Ja kui nad Salamisesse olid jõudnud, kuulutasid nad Jumala sõna juutidele kogudusekodades; neil oli ka Johannes käsiliseks ühes.

6 Aga kui nad olid saare läbi käinud Paafosest saadik, kohtasid nad üht juudi nõida ja valeprohvetit, Barjeesus nimi;

7 see oli maavalitseja Sergius Pauluse juures, kes oli mõistlik mees. Tema kutsus Barnabase ja Sauluse enese juurde ja püüdis kuulda Jumala sõna.

8 Aga neile pani vastu Elümas, nõid — sest seda tähendab nimi tõlkes — püüdes maavalitsejat ära pöörata usust.

9 Kuid Saulus, keda hüütakse ka Pauluseks, täis Püha Vaimu, vaatas teravasti talle otsa

10 ning ütles: „Oh sind, kes oled täis kõike kavalust ja kõike tigedust, sa kuradi laps, sa kõige õiguse vaenlane, kas sa ei lakka kõverdamast Issanda sirgeid teid?

11 Ja nüüd, vaata, Issanda käsi tuleb sinu peale ja sa jääd pimedaks ega näe päikest tükil ajal!" Ja sedamaid langes ta peale sõgedus ning pimedus, ja ta käis ümber ja otsis talutajaid.

12 Kui maavalitseja nägi, mis sündis, uskus ta ja ehmus üliväga Issanda õpetusest.

13 Ja kui need, kes olid kaasas Paulusega, ära läksid Paafosest, saabusid nad Pergesse, Pamfüüliamaale. Seal Johannes lahkus neist ja läks tagasi Jeruusalemma.

14 Aga nemad läksid edasi Pergest ja jõudsid Pisiidia Antiookiasse ning läksid kogudusekotta hingamispäeval ja istusid maha.

15 Ja pärast seda, kui olid loetud käsk ja prohvetid, läkitasid kogudusekoja ülemad neile ütlema: „Mehed, vennad, kui teil on öelda mõni manitsussõna rahvale, siis öelge!"

16 Siis Paulus tõusis üles ja viitas käega neile ning ütles: „Iisraeli mehed ja teie, kes kardate Jumalat, kuulge!

17 Selle rahva, Iisraeli, Jumal valis ära meie esiisad ja ülendas rahva, kui nad võõrastena olid Egiptuses, ja tõi nad sealt välja kõrgele tõstetud käsivarrega,

18 ja sallis nende kombeid ligi nelikümmend aastat kõrbes

19 ja hävitas seitse rahvast Kaananimaal ja jagas nende maa neile pärandiks.

20 See kõik sündis umbes neljasaja viiekümne aasta jooksul. Pärast seda Ta andis neile kohtumõistjaid prohvet Saamueli ajani.

21 Ja selle järele nad palusid enestele kuningat. Ja Jumal andis neile Sauli, Kiisi poja, Benjamini suguharust mehe. Nii möödus nelikümmend aastat.

22 Ja kui Ta selle oli tagandanud, äratas Ta neile kuningaks Taaveti, kellest Tema ka tunnistades ütles: „Ma olen leidnud Taaveti, Jesse poja, Oma südamekohase mehe, kes teeb kõik Mu tahtmist mööda!"

23 Selle soost on Jumal äratanud Oma tõotuse järgi Jeesuse Iisraeli Päästjaks,

24 siis kui otse enne Tema ilmumist Johannes kuulutas meeleparanduse ristimist kõigele Iisraeli rahvale.

25 Ent kui Johannes oli oma elukäiku lõpetamas, ütles tema: „Mina ei ole see, kelleks te mind peate; aga vaata, pärast mind tuleb See, Kelle kinga jalast päästma ma väärt ei ole!"

26 Mehed, vennad, Aabrahami soo lapsed ja need, kes teie seast kardavad Jumalat, meile on selle pääste sõna läkitatud!

27 Sest Jeruusalemma elanikud ja nende ülemad, Jeesust mitte tundes, saatsid hukkamõistmisega täide prohvetite sõnad, mida igal hingamispäeval loetakse;

28 ja ehk nad küll ei leidnud ühtki surmasüüd, palusid nad Pilaatust, et Ta surmataks.

29 Ja kui nad olid täide saatnud kõik, mis Temast oli kirjutatud, võtsid nad Ta maha puu pealt ja panid hauda.

30 Aga Jumal äratas Tema surnuist üles!

31 Ja Tema ilmus palju päevi neile, kes Temaga olid tulnud Galileast Jeruusalemma ja kes nüüd on Ta tunnistajad rahva ees.

32 Ja me kuulutame teile selle hea sõnumi, tõotuse, mis anti meie esiisadele,

33 et Jumal selle on täitnud meile, nende lastele, äratades üles Jeesuse, nagu ka teises laulus on kirjutatud: „Sina oled Mu Poeg, täna Ma sünnitasin Sind!"

34 Et Ta Tema on surnuist üles äratanud, nii et Tal iialgi ei ole tarvis kõduneda, sellest on Ta öelnud nõnda: „Mina täidan teile need Taavetile antud pühad ja kindlad tõotused!"

35 Sellepärast Ta ütleb ka teises paigas: „Sina ei lase Oma Püha näha kõdunemist!"

36 Sest kui Taavet oma rahvapõlve ajal oli teinud Jumala tahte järgi, uinus ta magama ja pandi oma esiisade juurde ja nägi kõdunemist;

37 kuid See, Kelle Jumal üles äratas, ei näinud kõdunemist!

38 Sellepärast olgu teil nüüd teada, mehed, vennad, et teile Selle läbi kuulutatakse pattude andeksandmist,

39 ja et igaüks, kes usub, mõistetakse õigeks Tema sees kõigest sellest, millest te ei võinud õigeks saada Moosese käsuõpetuse kaudu.

40 Katsuge nüüd, et teid ei tabaks, mis on öeldud prohvetite kirjades:

41 „Vaadake, te põlgajad, ja pange imeks ja minge hukka! Sest Ma teen teie päevil teo; teo, mida te ei usuks, kui keegi teile sellest jutustaks!"

42 Kui nad siis väljusid, paluti neid järgmisel hingamispäeval neile rääkida neid sõnu.

43 Aga kui kogudusekojast oli laiali mindud, järgis palju juute ja juudiusku pöördunud jumalakartlikke Paulust ja Barnabast, kes nendega kõnelesid ja neid õhutasid jääma Jumala armusse.

44 Aga järgmisel hingamispäeval kogunes peaaegu kõik linn kuulama Jumala sõna.

45 Kui siis juudid nägid rahvahulka, said nad täis viha ja vaidlesid vastu Pauluse kõnele ning pilkasid Jumalat.

46 Aga Paulus ja Barnabas kõnelesid julgesti ning ütlesid: „Teile pidi Jumala sõna esiti räägitama; kuid et te selle enesest ära lükkate ega arva endid olevat igavest elu väärt, siis me pöördume paganate poole.

47 Sest nõnda on meid Issand käskinud: Mina olen Sind pannud valguseks paganaile, et Sa oleksid päästeks ilmamaa otsani!"

48 Kui paganad seda kuulsid, said nad rõõmsaks ja ülistasid Issanda sõna ja uskusid, nii paljud kui olid määratud igaveseks eluks.

49 Ja Issanda sõna levis üle kogu maakonna.

50 Aga juudid ässitasid jumalakartlikke kõrgema seisuse naisi ja linna ülemaid ning äratasid vaenu Pauluse ja Barnabase vastu ja ajasid nad välja oma aladelt.

51 Aga nemad puistasid oma jalgade põrmu nende peale ja tulid Ikoonioni.

52 Ja jüngrid täitusid rõõmu ja Püha Vaimuga.