1 MAS un varón llamado Ananías, con Safira su mujer, vendió una posesión,
2 Y defraudó del precio, sabiéndolo también su mujer; y trayendo una parte, púsola á los pies de los apóstoles.
3 Y dijo Pedro: Ananías, ¿por qué ha llenado Satanás tu corazón á que mintieses al Espíritu Santo, y defraudases del precio de la heredad?
4 Reteniéndola, ¿no se te quedaba á ti? y vendida, ¿no estaba en tu potestad? ¿Por qué pusiste esto en tu corazón? No has mentido á los hombres, sino á Dios.
5 Entonces Ananías, oyendo estas palabras, cayó y espiró. Y vino un gran temor sobre todos los que lo oyeron.
6 Y levantándose los mancebos, le tomaron, y sacándolo, sepultáronlo.
7 Y pasado espacio como de tres horas, sucedió que entró su mujer, no sabiendo lo que había acontecido.
8 Entonces Pedro le dijo: Dime: ¿vendisteis en tanto la heredad? Y ella dijo: Sí, en tanto.
9 Y Pedro le dijo: ¿Por qué os concertasteis para tentar al Espíritu del Señor? He aquí á la puerta los pies de los que han sepultado á tu marido, y te sacarán.
10 Y luego cayó á los pies de él, y espiró: y entrados los mancebos, la hallaron muerta; y la sacaron, y la sepultaron junto á su marido.
11 Y vino un gran temor en toda la iglesia, y en todos los que oyeron estas cosas.
12 Y por las manos de los apóstoles eran hechos muchos milagros y prodigios en el pueblo; y estaban todos unánimes en el pórtico de Salomón.
13 Y de los otros, ninguno osaba juntarse con ellos; mas el pueblo los alababa grandemente.
14 Y los que creían en el Señor se aumentaban más, gran número así de hombres como de mujeres;
15 Tanto que echaban los enfermos por las calles, y los ponían en camas y en lechos, para que viniendo Pedro, á lo menos su sombra tocase á alguno de ellos.
16 Y aun de las ciudades vecinas concurría multitud á Jerusalem, trayendo enfermos y atormentados de espíritus inmundos; los cuales todos eran curados.
17 Entonces levantándose el príncipe de los sacerdotes, y todos los que estaban con él, que es la secta de los Saduceos, se llenaron de celo;
18 Y echaron mano á los apóstoles, y pusiéronlos en la cárcel pública.
19 Mas el ángel del Señor, abriendo de noche las puertas de la cárcel, y sacándolos, dijo:
20 Id, y estando en el templo, hablad al pueblo todas las palabras de esta vida.
21 Y oído que hubieron esto, entraron de mañana en el templo, y enseñaban. Entre tanto, viniendo el príncipe de los sacerdotes, y los que eran con él, convocaron el concilio, y á todos los ancianos de los hijos de Israel, y enviaron á la cárcel para que fuesen traídos.
22 Mas como llegaron los ministros, y no los hallaron en la cárcel, volvieron, y dieron aviso,
23 Diciendo: Por cierto, la cárcel hemos hallado cerrada con toda seguridad, y los guardas que estaban delante de las puertas; mas cuando abrimos, á nadie hallamos dentro.
24 Y cuando oyeron estas palabras el pontífice y el magistrado del templo y los príncipes de los sacerdotes, dudaban en qué vendría á parar aquello.
25 Pero viniendo uno, dióles esta noticia: He aquí, los varones que echasteis en la cárcel, están en el templo, y enseñan al pueblo.
26 Entonces fué el magistrado con los ministros, y trájolos sin violencia; porque temían del pueblo ser apedreados.
27 Y como los trajeron, los presentaron en el concilio: y el príncipe de los sacerdotes les preguntó,
28 Diciendo: ¿No os denunciamos estrechamente, que no enseñaseis en este nombre? y he aquí, habéis llenado á Jerusalem de vuestra doctrina, y queréis echar sobre nosotros la sangre de este hombre.
29 Y respondiendo Pedro y los apóstoles, dijeron: Es menester obedecer á Dios antes que á los hombres.
30 El Dios de nuestros padres levantó á Jesús, al cual vosotros matasteis colgándole de un madero.
31 A éste ha Dios ensalzado con su diestra por Príncipe y Salvador, para dar á Israel arrepentimiento y remisión de pecados.
32 Y nosotros somos testigos suyos de estas cosas, y también el Espíritu Santo, el cual ha dado Dios á los que le obedecen.
33 Ellos, oyendo esto, regañaban, y consultaban matarlos.
34 Entonces levantándose en el concilio un Fariseo llamado Gamaliel, doctor de la ley, venerable á todo el pueblo, mandó que sacasen fuera un poco á los apóstoles.
35 Y les dijo: Varones Israelitas, mirad por vosotros acerca de estos hombres en lo que habéis de hacer.
36 Porque antes de estos días se levantó Teudas, diciendo que era alguien; al que se agregó un número de hombres como cuatrocientos: el cual fué matado; y todos los que le creyeron fueron dispersos, y reducidos á nada.
37 Después de éste, se levantó Judas el Galileo en los días del empadronamiento, y llevó mucho pueblo tras sí. Pereció también aquél; y todos los que consintieron con él, fueron derramados.
38 Y ahora os digo: Dejaos de estos hombres, y dejadlos; porque si este consejo ó esta obra es de los hombres, se desvanecerá:
39 Mas si es de Dios, no la podréis deshacer; no seáis tal vez hallados resistiendo á Dios.
40 Y convinieron con él: y llamando á los apóstoles, después de azotados, les intimaron que no hablasen en el nombre de Jesús, y soltáronlos.
41 Y ellos partieron de delante del concilio, gozosos de que fuesen tenidos por dignos de padecer afrenta por el Nombre.
42 Y todos los días, en el templo y por las casas, no cesaban de enseñar y predicar á Jesucristo.
1 Aga keegi mees, Ananias nimi, oma naise Safiiraga müüs oma varanduse
2 ja mees toimetas oma naise teades muist hinda kõrvale ja muist ta tõi ning pani Apostlite jalgade ette.
3 Aga Peetrus ütles: „Ananias, mispärast on saatan täitnud su südame, et sa valet rääkisid Pühale Vaimule ja kõrvale toimetasid muist põllu hinda?
4 Eks see su käes olles olnud sinu oma, ja kui see oli müüdud, eks see olnud ka siis sinu meelevallas? Mispärast oled sa seda ette võtnud oma südames? Sina ei ole valetanud inimestele, vaid Jumalale!"
5 Kui nüüd Ananias kuulis neid sõnu, langes ta maha ja heitis hinge. Ja suur kartus tuli kõikide peale, kes seda kuulsid.
6 Aga noored mehed tõusid ning koristasid ta ära ja kandsid ta välja ning matsid maha.
7 Arvata kolme tunni pärast tuli tema naine ega teadnud, mis oli sündinud.
8 Aga Peetrus küsis talt: „Ütle mulle, kas te selle hinnaga müüsite põllu?" Tema vastas: „Selle hinnaga jah!"
9 Siis ütles Peetrus talle: „Mispärast on teil üks nõu olnud kiusata Issanda Vaimu? Vaata, nende jalad, kes su mehe matsid, on ukse ees ja kannavad sindki välja!"
10 Siis langes naine kohe maha tema jalge ette ja heitis hinge. Ja kui noored mehed tulid sisse, leidsid nad ta surnud olevat ja kandsid ta välja ning matsid ta tema mehe kõrvale.
11 Ja suur kartus tuli kõige koguduse peale ja kõikide peale, kes seda kuulsid.
12 Aga palju tunnustähti ja imesid sündis rahva seas Apostlite käte läbi. Ja nad olid kõik koos ühel meelel Saalomoni võlvitud hoones.
13 Muudest inimestest aga ei julgenud ükski liituda nende hulka, rahvas aga pidas neist suurt lugu.
14 Seda enam aga lisandus neid, kes uskusid Issandasse, nii mehi kui naisi suurel hulgal!
15 Kandsid ju inimesed haigeid tänavailegi ja asetasid neid vooditesse ja raamidele, et kui Peetrus tuleb, tema vari langeks mõne peale nendest.
16 Ka tuli rahvast kokku Jeruusalemma ümberkaudseist linnadest, tuues haigeid ja rüvedaist vaimudest vaevatuid, ja need kõik said terveks.
17 Aga ülempreester tõusis ning kõik ta kaaslased, saduseride lahk, ning said täis viha,
18 ja pistsid oma käed Apostlite külge ning panid nad üldisesse vanglasse.
19 Aga Issanda Ingel tegi öösel vangihoone uksed lahti ja viis nad välja ning ütles:
20 „Minge, esinege ning rääkige rahvale pühakojas kõik selle elu sõnad!"
21 Kui nad seda olid kuulnud, läksid nad koidu ajal pühakotta ja õpetasid. Aga ülempreester ja tema kaaslased tulid ja kutsusid kokku Suurkohtu ja kõik Iisraeli laste vanematekogu ja läkitasid sulased vangitorni neid tooma.
22 Kui nüüd sulased kohale jõudsid, ei leidnud nad neid vangihoonest. Nad tulid tagasi ja andsid seda teada,
23 öeldes: „Vangla me leidsime küll hästi hoolsasti lukustatud olevat ja hoidjad väljas uste ees seisvat, aga kui me avasime, ei leidnud me kedagi seest!"
24 Kui pühakoja pealik ja ülempreestrid neid sõnumeid kuulsid, jäid nad kahevahele, mis sellest arvata.
25 Siis tuli keegi ja jutustas neile: „Vaata, mehed, keda te panite vanglasse, seisavad pühakojas ja õpetavad rahvast!"
26 Siis läks pealik sulastega ja tõi nad ära; aga mitte vägisi, sest nad kartsid, et rahvas nad kividega surnuks viskab.
27 Ja nad tõid ning seadsid nad Suurkohtu ette. Ja ülempreester küsis neilt ning ütles:
28 „Kas me teid ei ole kõvasti keelanud õpetamast selle nimel? Ja vaata, te olete Jeruusalemma täitnud oma õpetusega ja tahate Selle inimese vere saata meie peale!"
29 Aga Peetrus ja teised Apostlid kostsid ning ütlesid: „Jumala sõna tuleb rohkem kuulda kui inimeste sõna.
30 Meie esiisade Jumal on üles äratanud Jeesuse, Kelle te olete poonud puu külge ning surmanud.
31 Tema on Jumal Oma parema käega tõstnud Juhiks ja Õnnistegijaks, andma Iisraelile meeleparandust ja pattude andeksandmist.
32 Ja meie oleme kõigi nende asjade tunnistajad ja samuti Püha Vaim, Keda Jumal on andnud neile, kes võtavad kuulda Tema sõna!"
33 Aga kui nad seda kuulsid, käis see nende südamest läbi, ja nad võtsid nõuks nemad ära tappa.
34 Kuid Suurkohtus tõusis üles üks variser, Gamaaliel nimi, käsuõpetaja, keda kõik rahvas austas, ja käskis mehed välja viia natukeseks ajaks,
35 ja ütles siis koosolijaile: „Iisraeli mehed, olge ettevaatlikud sellega, mida te nende inimestega mõtlete teha.
36 Sest mitte ammu tagasi tõusis Teudas ning ütles enese midagi olevat, ja temaga liitus arvult ligi nelisada meest; tema tapeti ja kõik, kes nõustusid temaga, hajutati ja hävisid.
37 Pärast teda astus üles galilealane Juudas rahvalugemise päevil ja ahvatles rahva enese järele; ka tema sai hukka ja kõik, kes heitsid tema nõusse, hajutati.
38 Ja nüüd ma ütlen teile: jätke need inimesed rahule ja laske nad minna! Sest kui see nõu ja töö on inimestest, siis läheb see tühja,
39 aga kui see on Jumalast, siis te ei või seda tühjaks teha, et te kuidagi ei osutuks jumalavastasteks!" Ja nad võtsid kuulda tema nõu.
40 Ja kui Apostlid olid sisse kutsutud, peksid nad neid ja keelasid neid rääkimast Jeesuse nimel ja lasksid nad minna.
41 Aga nemad läksid Suurkohtu eest minema, rõõmsad sellest, et neid oli väärt arvatud kannatama teotust Selle nime pärast.
42 Ja nad ei lakanud iga päev pühakojas ja kodasid mööda õpetamast Evangeeliumi Kristusest Jeesusest.