1 After the uproar had ceased, Paul sent for the disciples, took leave of them, and departed to go into Macedonia. 2 When he had gone through those parts and had encouraged them with many words, he came into Greece. 3 When he had spent three months there, and a plot was made against him by Jews as he was about to set sail for Syria, he determined to return through Macedonia. 4 These accompanied him as far as Asia: Sopater of Beroea, Aristarchus and Secundus of the Thessalonians, Gaius of Derbe, Timothy, and Tychicus and Trophimus of Asia. 5 But these had gone ahead, and were waiting for us at Troas. 6 We sailed away from Philippi after the days of Unleavened Bread, and came to them at Troas in five days, where we stayed seven days.

7 On the first day of the week, when the disciples were gathered together to break bread, Paul talked with them, intending to depart on the next day; and continued his speech until midnight. 8 There were many lights in the upper room where we were gathered together. 9 A certain young man named Eutychus sat in the window, weighed down with deep sleep. As Paul spoke still longer, being weighed down by his sleep, he fell down from the third floor and was taken up dead. 10 Paul went down and fell upon him, and embracing him said, "Don’t be troubled, for his life is in him."

11 When he had gone up, had broken bread and eaten, and had talked with them a long while, even until break of day, he departed. 12 They brought the boy in alive, and were greatly comforted.

13 But we, going ahead to the ship, set sail for Assos, intending to take Paul aboard there; for he had so arranged, intending himself to go by land. 14 When he met us at Assos, we took him aboard and came to Mitylene. 15 Sailing from there, we came the following day opposite Chios. The next day we touched at Samos and stayed at Trogyllium, and the day after we came to Miletus. 16 For Paul had determined to sail past Ephesus, that he might not have to spend time in Asia; for he was hastening, if it were possible for him, to be in Jerusalem on the day of Pentecost.

17 From Miletus he sent to Ephesus and called to himself the elders of the assembly. 18 When they had come to him, he said to them, "You yourselves know, from the first day that I set foot in Asia, how I was with you all the time, 19 serving the Lord with all humility, with many tears, and with trials which happened to me by the plots of the Jews; 20 how I didn’t shrink from declaring to you anything that was profitable, teaching you publicly and from house to house, 21 testifying both to Jews and to Greeks repentance toward God and faith toward our Lord Jesus. 22 Now, behold, I go bound by the Spirit to Jerusalem, not knowing what will happen to me there; 23 except that the Holy Spirit testifies in every city, saying that bonds and afflictions wait for me. 24 But these things don’t count; nor do I hold my life dear to myself, so that I may finish my race with joy, and the ministry which I received from the Lord Jesus, to fully testify to the Good News of the grace of God.

25 "Now, behold, I know that you all, among whom I went about preaching God’s Kingdom, will see my face no more. 26 Therefore I testify to you today that I am clean from the blood of all men, 27 for I didn’t shrink from declaring to you the whole counsel of God. 28 Take heed, therefore, to yourselves and to all the flock, in which the Holy Spirit has made you overseers, to shepherd the assembly of the Lord and God which he purchased with his own blood. 29 For I know that after my departure, vicious wolves will enter in among you, not sparing the flock. 30 Men will arise from among your own selves, speaking perverse things, to draw away the disciples after them. 31 Therefore watch, remembering that for a period of three years I didn’t cease to admonish everyone night and day with tears. 32 Now, brothers, I entrust you to God and to the word of his grace, which is able to build up and to give you the inheritance among all those who are sanctified. 33 I coveted no one’s silver, gold, or clothing. 34 You yourselves know that these hands served my necessities, and those who were with me. 35 In all things I gave you an example, that so laboring you ought to help the weak, and to remember the words of the Lord Jesus, that he himself said, ‘It is more blessed to give than to receive.’"

36 When he had spoken these things, he knelt down and prayed with them all. 37 They all wept freely, and fell on Paul’s neck and kissed him, 38 sorrowing most of all because of the word which he had spoken, that they should see his face no more. Then they accompanied him to the ship.

1 Kui kära oli vaigistatud, kutsus Paulus jüngrid enese juurde, jättis nad jumalaga ja läks teele Makedooniasse.

2 Ja kui ta need maakohad oli läbi käinud ja seal palju manitsussõnu rääkinud, tuli ta Kreekamaale.

3 Seal ta viibis kolm kuud. Kui ta siis mõtles mereteed minna Süüriasse ja juudid salanõu pidasid ta vastu, võttis ta nõuks tagasi matkata Makedoonia kaudu.

4 Teda saatsid beroialane Soopatros, Pürrose poeg, tessalooniklastest Aristarhos ja Sekundus, ja derbelane Gaajus, ja Timoteos, ja aasialased Tühhikos ja Trofimos.

5 Need läksid ära eele ja ootasid meid Troas.

6 Meie aga läksime laevaga pärast hapnemata leibade päevi Filipist teele ja saabusime nende juurde Troasse viiendal päeval, ja jäime sinna seitsmeks päevaks.

7 Aga kui me esimesel nädalapäeval olime kokku tulnud leiba murdma, siis Paulus, kes tahtis teisel päeval ära minna, kõneles nendega ja jätkas oma kõnet keskööni.

8 Ent mitu lampi põles ülemises toas, kus me koos olime.

9 Aga üks noor mees, Eutühhos nimi, istus aknal; ja kui Paulus kauemini kõneles, tuli raske uni tema peale ja ta kukkus magades kolmandalt korralt alla ja tõsteti üles surnuna.

10 Aga Paulus läks alla ja heitis tema peale, haaras ta ümbert kinni ning ütles: „Ärge hädaldage, sest tal on hing veel sees!"

11 Siis ta läks üles ja murdis leiba ja sõi ja kõneles kaua kuni koiduni ja läks siis teele.

12 Aga noor mees viidi minema elusana ja oldi suuresti trööstitud.

13 Me läksime eele laeva ja sõitsime Assosesse, kus mõtlesime oodata Paulust laeva, sest nõnda oli ta käskinud, ette võttes ise jala tulla.

14 Kui ta nüüd Assoses meiega kokku sai, võtsime ta laeva ja tulime Mitüleenesse.

15 Sealt me purjetasime edasi ja jõudsime järgmisel päeval Kiose saare kohta ja peatusime teisel päeval Saamoses ja saabusime järgmisel päeval Mileetosesse.

16 Sest Paulusel oli nõu Efesosest mööda sõita, et mitte aega viita Aasias. Tõttas ta ju, et kui vähegi võimalik, Nelipühapäevaks jõuda Jeruusalemma.

17 Aga Mileetosest ta läkitas sõna Efesosse ja kutsus koguduse vanemad enese juurde.

18 Ja kui nad tema juurde tulid, ütles ta neile: „Te teate, kuidas ma esimesest päevast, kui ma tulin Aasiasse, kõige selle aja olin teie juures,

19 teenides Issandat kõige alanduse ja pisarate ja kiusatustega, mis mind tabasid juutide salanõu tõttu;

20 kuidas ma teie eest ei pidanud salajas midagi, mis teile tarvis oli, et oleksin selle jätnud teile kuulutamata ega oleks teid õpetanud avalikult ja kodasid mööda

21 ja tunnistanud nii juutidele kui kreeklastele pöördumist Jumala poole ja usku meie Issandasse Jeesusesse.

22 Ja nüüd, vaata, ma lähen vaimus seotuna Jeruusalemma ega tea, mis mind seal võib tabada;

23 kuid seda ma tean, et Püha Vaim igas linnas mulle tunnistab ning ütleb, et köidikud ja viletsused ootavad mind.

24 Ometi ma ei hooli sellest midagi ega pea ka oma elu kalliks, kui ma aga lõpetan oma elukorra ja ametikohused, mis ma olen saanud Issanda Jeesuse käest, et tunnistada Jumala armu Evangeeliumi.

25 Ja nüüd, vaata, ma tean, et te iialgi enam ei saa minu silmi näha, te kõik, kelle keskel ma olen käinud ja kuulutanud Jumala Riiki.

26 Sellepärast tunnistan ma teile tänasel päeval, et ma olen puhas kõikide verest;

27 sest ma pole midagi teie eest salanud Jumala tahtest, et ma teile seda tervelt ei oleks kuulutanud.

28 Sellepärast pange tähele iseendid ja kõike karja, kellele Püha Vaim on pannud teid ülevaatajaiks karjastena hoidma Jumala kogudust, mille Ta on omandanud Iseenese vere läbi.

29 Ma tean seda, et pärast minu äraminekut tulevad teie sekka hirmsad hundid, kes karjale armu ei anna;

30 ja teie eneste seast tõusevad mehed, kes kõnelevad pööraseid asju, et vedada jüngreid eneste järele.

31 Sellepärast valvake ja mõelge sellele, et ma kolm aastat ööd ja päevad ei ole lakanud silmaveega manitsemast igaüht teie seast.

32 Ja nüüd ma annan teid, vennad, Jumala ja Tema armusõna hooleks, Kes on vägev teid üles ehitama ja andma teile pärandi kõikide seas, Kes on pühitsetud.

33 Hõbedat ega kulda ega riietust ei ole ma ihaldanud.

34 Te teate ise, et need mu käed on teinud tööd minu ja mu kaaslaste vajaduste rahuldamiseks.

35 Mina olen teile kõigiti näidanud, et nõnda tööd tehes tuleb hoolt kanda nõrkade eest ja meeles pidada Issanda Jeesuse sõnu, mis Ta on öelnud: õndsam on anda kui võtta!"

36 Ja kui ta seda oli öelnud, langes ta põlvili ja palvetas ühes nende kõikidega.

37 Siis puhkesid kõik valjusti nutma ja hakkasid Paulusel ümber kaela ja andsid temale suud.

38 Kõige rohkem kurvastas neid sõna, mis ta oli öelnud, et nad enam ei saavat näha tema palet. Siis nad saatsid ta laeva.