1 For you yourselves know, brothers, our visit to you wasn’t in vain, 2 but having suffered before and been shamefully treated, as you know, at Philippi, we grew bold in our God to tell you the Good News of God in much conflict. 3 For our exhortation is not of error, nor of uncleanness, nor in deception. 4 But even as we have been approved by God to be entrusted with the Good News, so we speak—not as pleasing men, but God, who tests our hearts. 5 For neither were we at any time found using words of flattery, as you know, nor a cloak of covetousness (God is witness), 6 nor seeking glory from men (neither from you nor from others), when we might have claimed authority as apostles of Christ. 7 But we were gentle among you, like a nursing mother cherishes her own children.

8 Even so, affectionately longing for you, we were well pleased to impart to you not the Good News of God only, but also our own souls, because you had become very dear to us. 9 For you remember, brothers, our labor and travail; for working night and day, that we might not burden any of you, we preached to you the Good News of God. 10 You are witnesses with God how holy, righteously, and blamelessly we behaved ourselves toward you who believe. 11 As you know, we exhorted, comforted, and implored every one of you, as a father does his own children, 12 to the end that you should walk worthily of God, who calls you into his own Kingdom and glory.

13 For this cause we also thank God without ceasing that when you received from us the word of the message of God, you accepted it not as the word of men, but as it is in truth, God’s word, which also works in you who believe. 14 For you, brothers, became imitators of the assemblies of God which are in Judea in Christ Jesus; for you also suffered the same things from your own countrymen, even as they did from the Jews 15 who killed both the Lord Jesus and their own prophets, and drove us out, and don’t please God, and are contrary to all men, 16 forbidding us to speak to the Gentiles that they may be saved, to fill up their sins always. But wrath has come on them to the uttermost.

17 But we, brothers, being bereaved of you for a short season in presence, not in heart, tried even harder to see your face with great desire, 18 because we wanted to come to you—indeed, I, Paul, once and again—but Satan hindered us. 19 For what is our hope, or joy, or crown of rejoicing? Isn’t it even you, before our Lord Jesus*2:19 TR adds "Christ" at his coming? 20 For you are our glory and our joy.

1 Te teate hästi, vennad ja õed, et meie külaskäik teie juurde ei olnud tulemusteta. 2 Kuigi, nagu te teate, me olime eelnevalt kannatanud ja meid teotati Filippis, andis Jumal meile siiski julguse kuulutada tema evangeeliumi rohkele vastuseisule vaatamata. 3 Kutse, mille me esitasime, ei ole ajendatud eksitusest või räpasest tagamõttest. Samuti ei püüa me teid kavalusega võita. 4 Vastupidi, me kuulutame kui need, kelle Jumal on heaks kiitnud ja kellele ta on oma evangeeliumi usaldanud. Me ei püüa meeldida inimestele, vaid Jumalale, kes uurib läbi meie südamed. 5 Te teate, et me ei ole kunagi tulnud meelitavate sõnade ega varjatud ahnusega: Jumal on meie tunnistajaks. 6 Me ei otsi kiitust inimestelt, ei teilt ega kelleltki teiselt, 7 ehkki me võiksime Kristuse apostlitena rõhutada oma tähtsust. Selle asemel olime leebed teie keskel.

Nii nagu imetav ema kannab hoolt oma laste eest, 8 nii hoolitsesime meiegi teie eest. Kuna me armastasime teid nii väga, oli meil hea meel jagada teiega mitte ainult Jumala evangeeliumi, vaid ka meie elu. 9 Te ju mäletate, vennad ja õed, meie vaeva ja raskusi! Me töötasime ööd ja päevad, et teid mitte koormata samal ajal, kui me Jumala evangeeliumi kuulutasime. 10 Teie ise koos Jumalaga olete tunnistajaks, kui pühad, õiglased ja laitmatud me olime usklike hulgas. 11 Sest te teate, et me käitusime igaühega teie hulgast nii, nagu isa käitub omaenda lastega, 12 julgustades, lohutades ja innustades teid elama Jumala vääriliselt, kes teid kutsub oma Kuningriiki ja kirkusse.

13 Ja seepärast me täname alatasa Jumalat, et kui te meie käest kuulsite Jumala sõna, ei võtnud te seda vastu inimliku sõnana, vaid sellena, mis see tõesti on, Jumala sõnana, mis tegutseb ka teis, kes te usute. 14 Sest teie, vennad ja õed, olete saanud sarnaseks nende Jumala kogudustega Juudamaal, mis on Jeesuses Kristuses: sest ka teie olete saanud kannatada oma inimeste poolt, nii nagu need kogudused juutide poolt. 15 Nad tapsid ka Issanda Jeesuse ning prohvetid ja ajasid ka meid minema. Nad ei ole Jumalale meelepärased ja on vaenulikud kõigi inimeste vastu, 16 takistades meid kõnelemast rahvastele nende päästmiseks. Nii täidavad nad igati oma pattude mõõtu. Ent Jumala viha on tulnud nende peale täie jõuga.

17 Meie aga, vennad ja õed, olles küll lühikeseks ajaks teist eraldatud (ihulikult, mitte aga südameis), oleme sügavas igatsuses teinud kõik, et teid jälle näha. 18 Me oleme tahtnud tulla teie juurde – vähemalt mina, Paulus, ikka ja jälle –, aga saatan on meid takistanud. 19 Sest kes siis veel, kui mitte teie, olete meie lootus, meie rõõm ja meie võidupärg Issanda Jeesuse ees tema tagasitulekul? 20 Teie olete meie kirkus ja rõõm!