1 Therefore leaving the teaching of the first principles of Christ, let’s press on to perfection—not laying again a foundation of repentance from dead works, of faith toward God, 2 of the teaching of baptisms, of laying on of hands, of resurrection of the dead, and of eternal judgment. 3 This will we do, if God permits. 4 For concerning those who were once enlightened and tasted of the heavenly gift, and were made partakers of the Holy Spirit, 5 and tasted the good word of God and the powers of the age to come, 6 and then fell away, it is impossible to renew them again to repentance; seeing they crucify the Son of God for themselves again, and put him to open shame. 7 For the land which has drunk the rain that comes often on it and produces a crop suitable for them for whose sake it is also tilled, receives blessing from God; 8 but if it bears thorns and thistles, it is rejected and near being cursed, whose end is to be burned.

9 But, beloved, we are persuaded of better things for you, and things that accompany salvation, even though we speak like this. 10 For God is not unrighteous, so as to forget your work and the labor of love which you showed toward his name, in that you served the saints, and still do serve them. 11 We desire that each one of you may show the same diligence to the fullness of hope even to the end, 12 that you won’t be sluggish, but imitators of those who through faith and perseverance inherited the promises.

13 For when God made a promise to Abraham, since he could swear by no one greater, he swore by himself, 14 saying, "Surely blessing I will bless you, and multiplying I will multiply you."✝6:14 Genesis 22:17 15 Thus, having patiently endured, he obtained the promise. 16 For men indeed swear by a greater one, and in every dispute of theirs the oath is final for confirmation. 17 In this way God, being determined to show more abundantly to the heirs of the promise the immutability of his counsel, interposed with an oath, 18 that by two immutable things, in which it is impossible for God to lie, we may have a strong encouragement, who have fled for refuge to take hold of the hope set before us. 19 This hope we have as an anchor of the soul, a hope both sure and steadfast and entering into that which is within the veil, 20 where as a forerunner Jesus entered for us, having become a high priest forever after the order of Melchizedek.

1 Seepärast jätkem selja taha algõpetus Kristusest ja mingem edasi täiuse poole! Meil on alus, mida pole vaja uuesti rajada: ärapöördumine surnud tegudest ja usk Jumalasse, 2 õpetus ristimistest ja käte pealepanemisest, surnute ülestõusmisest ja igavesest kohtumõistmisest. 3 Ja seda me teeme, kui Jumal lubab.

4 Sest on võimatu neid, kes kord on olnud valgustatud, kes on maitsnud taevaseid ande, saanud osa Pühast Vaimust, 5 kogenud Jumala sõna headust ja tulevase ajastu väge 6 ning siiski usust taganenud, tuua taas patukahetsusele. Iseendi kahjuks löövad nad Jumala Poja ikka ja jälle risti ja häbistavad teda avalikult! 7 Sest maa, mis joob tihti talle langevat vihma ja kasvatab kasulikke taimi oma harijaile, saab õnnistuse Jumalalt. 8 Aga see maa, mis kasvatab kibuvitsu ja ohakaid, on kasutu ja lähedal needusele. Lõpuks see põletatakse.

9 Teie puhul, armsad, isegi kui me niimoodi räägime, oleme me veendunud paremas – asjades, mis puudutavad päästmist. 10 Jumal ei ole ju ebaõiglane, et ta unustaks teie töö ja armastuse, mida te olete osutanud temale, kui te teenite tema rahvast ja teenite jätkuvalt. 11 Kuid me ihkame, et igaüks teist näitaks üles samasugust innukust, nõnda et teie lootus oleks täiesti kindel kuni lõpuni. 12 Me ei taha, et te muutuksite laisaks, vaid võtaksite eeskujuks neid, kes usu ja pika meele tõttu pärivad selle, mida Jumal on tõotanud.

13 Kui Jumal Aabrahamile andis tõotuse, vandus ta iseenese nimel, sest temast ei olnud kedagi kõrgemat, kelle nimel vanduda. 14 Ta ütles: „Jah, tõesti ma õnnistan sind ja annan sulle palju järglasi!"

15 Ja nii Aabraham ootas kannatlikult ja sai kätte, mis talle oli tõotatud.

16 Inimesed vannuvad endast kõrgema nimel. Ja vanne kinnitab selle, mis on öeldud, ning lõpetab kogu vaidluse. 17 Kuna Jumal soovis tõotuse pärijatele veel selgemini näidata oma eesmärgi muutumatust, kinnitas ta seda vandega. 18 Kahe muutumatu asja läbi, mille kohta on võimatu Jumalal valetada, leiame meie varjupaiga, et hoida kinni meie ees olevast lootusest. 19 See lootus on meie hinge ankur, kõikumatu ja kindel, mis ulatub pühamu eesriide taha, 20 kuhu eeljooksjana meie heaks on läinud sisse Jeesus, kes sai igaveseks ajaks ülempreestriks Melkisedeki korra järgi.