1 Tenho-vos dito estas coisas para que vos não escandalizeis. 2 Expulsar-vos-ão das sinagogas; vem mesmo a hora em que qualquer que vos matar cuidará fazer um serviço a Deus. 3 E isto vos farão, porque não conheceram ao Pai nem a mim. 4 Mas tenho-vos dito isto, a fim de que, quando chegar aquela hora, vos lembreis de que já vo-lo tinha dito. E eu não vos disse isto desde o princípio, porque estava convosco.

5 E agora vou para aquele que me enviou; e nenhum de vós me pergunta: Para onde vais? 6 Antes, porque isto vos tenho dito, o vosso coração se encheu de tristeza. 7 Todavia digo-vos a verdade, que vos convém que eu vá; porque, se eu não for, o Consolador não virá a vós; mas, quando eu for, vo-lo enviarei. 8 E, quando ele vier, convencerá o mundo do pecado, e da justiça e do juízo. 9 Do pecado, porque não creem em mim; 10 Da justiça, porque vou para meu Pai, e não me vereis mais; 11 E do juízo, porque já o príncipe deste mundo está julgado.

12 Ainda tenho muito que vos dizer, mas vós não o podeis suportar agora. 13 Mas, quando vier aquele, o Espírito de verdade, ele vos guiará em toda a verdade; porque não falará de si mesmo, mas dirá tudo o que tiver ouvido, e vos anunciará o que há de vir. 14 Ele me glorificará, porque há de receber do que é meu, e vo-lo há de anunciar. 15 Tudo quanto o Pai tem é meu; por isso vos disse que há de receber do que é meu e vo-lo há de anunciar.

16 Um pouco, e não me vereis; e outra vez um pouco, e ver-me-eis; porquanto vou para o Pai.

17 Então alguns dos seus discípulos disseram uns aos outros: Que é isto que nos diz? Um pouco, e não me vereis; e outra vez um pouco, e ver-me-eis; e: Porquanto vou para o Pai?

18 Diziam, pois: Que quer dizer isto: Um pouco? Não sabemos o que diz.

19 Conheceu, pois, Jesus que o queriam interrogar, e disse-lhes: Indagais entre vós acerca disto que disse: Um pouco, e não me vereis, e outra vez um pouco, e ver-me-eis?

20 Na verdade, na verdade vos digo que vós chorareis e vos lamentareis, e o mundo se alegrará, e vós estareis tristes, mas a vossa tristeza se converterá em alegria. 21 A mulher, quando está para dar à luz, sente tristeza, porque é chegada a sua hora; mas, depois de ter dado à luz a criança, já não se lembra da aflição, pelo prazer de haver nascido um homem no mundo. 22 Assim também vós agora, na verdade, tendes tristeza; mas outra vez vos verei, e o vosso coração se alegrará, e a vossa alegria ninguém vo-la tirará.

23 E naquele dia nada me perguntareis. Na verdade, na verdade vos digo que tudo quanto pedirdes a meu Pai, em meu nome, ele vo-lo há de dar. 24 Até agora nada pedistes em meu nome; pedi, e recebereis, para que o vosso gozo se cumpra.

25 Disse-vos isto por parábolas; chega, porém, a hora em que não vos falarei mais por parábolas, mas abertamente vos falarei acerca do Pai. 26 Naquele dia pedireis em meu nome, e não vos digo que eu rogarei por vós ao Pai; 27 Pois o mesmo Pai vos ama, visto como vós me amastes, e crestes que saí de Deus. 28 Saí do Pai, e vim ao mundo; outra vez deixo o mundo, e vou para o Pai.

29 Disseram-lhe os seus discípulos: Eis que agora falas abertamente, e não dizes parábola alguma.

30 Agora conhecemos que sabes tudo, e não precisas de que alguém te interrogue. Por isso cremos que saíste de Deus.

31 Respondeu-lhes Jesus: Credes agora?

32 Eis que chega a hora, e já se aproxima, em que vós sereis dispersos cada um para sua parte, e me deixareis só; mas não estou só, porque o Pai está comigo. 33 Tenho-vos dito isto, para que em mim tenhais paz; no mundo tereis aflições, mas tende bom ânimo, eu venci o mundo.

1 Seda kõike olen ma rääkinud selleks, et te ära ei langeks. 2 Nad viskavad teid sünagoogist välja ja tuleb aeg, mil igaüks, kes teid tapab, arvab, et täidab sellega oma kohust Jumala ees. 3 Ja seda nad teevad, kuna nad ei tunne minu Isa ega mind. 4 Ma olen seda rääkinud selleks, et kui saabub aeg, tuleb teile meelde, et ma olen teid nende eest hoiatanud. Ma ei rääkinud seda teile alguses, sest ma olin ise koos teiega, 5 vaid nüüd, kui ma lähen tema juurde, kes mind saatis. Ja keegi teist ei küsi minu käest: „Kuhu sa lähed?" 6 Te olete kurbusega täidetud, sest ma olen neid asju rääkinud. 7 Aga tõesti ma ütlen teile, teile on hea, et ma lahkun. Sest kui ma ei lahkuks, ei tuleks Abistaja teie juurde. Aga kui ma ära lähen, siis ma saadan tema teie juurde. 8 Kui ta tuleb, siis ta tõestab, et maailm on ekslik patu, õiguse ja kohtumõistmise suhtes: 9 patu suhtes, sest inimesed ei usu minusse; 10 õiguse suhtes, sest ma lähen Isa juurde, kus te mind enam ei näe; 11 ja kohtumõistmise suhtes, sest selle maailma valitseja on nüüd süüdi mõistetud.

12 Mul on teile veel palju öelda, rohkem kui te praegu suudate välja kannatada. 13 Aga kui tuleb Tõe Vaim, siis tema juhib teid kogu tõe sisse. Sest tema ei räägi iseenesest, vaid ta räägib, mida kuuleb, ja ta kuulutab teile tulevasi asju. 14 Tema austab mind, sest ta saab minu käest, mida teile kuulutab. 15 Kõik, mis kuulub Isale, on minu oma. Seepärast ma ütlesingi, et ta saab minu käest ja kuulutab teile."

16 Jeesus rääkis edasi ja ütles: „Veel natuke aega, ja te ei näe mind enam, ja taas natuke aega, ja te näete mind jälle."

17 Siis küsisid jüngrid üksteiselt: „Mida ta mõtleb sellega, et veel natuke aega, ja me ei näe teda enam, ja siis varsti näeme teda jälle, ning et ta läheb Isa juurde?" 18 Nad ütlesid: „Mida tähendab see „natuke aega"? Me ei mõista, millest ta räägib."

19 Jeesus sai aru, et nad tahtsid seda temalt küsida, ning ütles neile: „Kas te arutate omavahel mu sõnade üle „Veel natuke aega, ja te ei näe mind enam, ja taas natuke aega, ja te näete mind jälle"? 20 Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, te nutate ja leinate, aga maailm rõõmustab. Teie leinate, kuid teie lein pöördub rõõmuks. 21 Sünnitusel tunneb naine valu, sest ta aeg on kätte jõudnud, aga kui laps on sündinud, ei mõtle ta enam oma vaevale, vaid rõõmustab lapse ilmaletulekust. 22 Nii on ka teiega. Teil tuleb kannatada valu, aga kui ma näen teid jälle, on teie süda rõõmus ja seda rõõmu ei võta teilt keegi ära. 23 Sel päeval ei küsi te minult enam midagi. Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, mida iganes te Isalt palute minu nimel, seda ta annab teile. 24 Seni ei ole te midagi palunud minu nimel – paluge, ja te saate, et teie rõõm võiks olla täielik!

25 Seda kõike olen ma teile rääkinud kujundlikult. Tuleb aeg, mil ma ei räägi teiega enam sel viisil, vaid kuulutan teile oma Isast otse. 26 Sel päeval te palute minu nimel. Ma ei ütle teile, et mina palun Isa teie pärast. 27 Isa ise armastab teid, sest te olete armastanud mind ja uskunud, et mina olen tulnud Jumala juurest. 28 Ma tulin Isa Juurest ja tulin maailma. Nüüd olen ma maailmast lahkumas ja lähen tagasi Isa juurde."

29 Seepeale ütlesid jüngrid: „Nüüd räägid sa tõesti otse ega ütle midagi kujundlikult. 30 Nüüd me saame aru, et sina tead kõike ja meil pole vaja sulle küsimusi esitada. Seetõttu me usume, et sa tulid Jumala juurest."

31 „Kas te nüüd usute?" küsis Jeesus. 32 „Kätte on jõudmas tund – ja see ongi juba käes –, et teid pillutatakse igaüks ise kohta. Te jätate mu üksi. Aga mina ei ole üksi, sest Isa on koos minuga.

33 Seda ma olen teile rääkinud, et teil oleks rahu minus. Maailmas on teil viletsust, aga olge julged: mina olen maailma ära võitnud!"