1 E começou a falar-lhes por parábolas: Um homem plantou uma vinha, e cercou-a de um valado, e fundou nela um lagar, e edificou uma torre, e arrendou-a a uns lavradores, e partiu para fora da terra.
2 E, chegado o tempo, mandou um servo aos lavradores para que recebesse, dos lavradores, do fruto da vinha. 3 Mas estes, apoderando-se dele, o feriram e o mandaram embora vazio. 4 E tornou a enviar-lhes outro servo; e eles, apedrejando-o, o feriram na cabeça, e o mandaram embora, tendo-o afrontado. 5 E tornou a enviar-lhes outro, e a este mataram; e a outros muitos, dos quais a uns feriram e a outros mataram.
6 Tendo ele, pois, ainda um seu filho amado, enviou-o também a estes por derradeiro, dizendo: Ao menos terão respeito ao meu filho. 7 Mas aqueles lavradores disseram entre si: Este é o herdeiro; vamos, matemo-lo, e a herança será nossa. 8 E, pegando dele, o mataram, e o lançaram fora da vinha.
9 Que fará, pois, o senhor da vinha? Virá, e destruirá os lavradores, e dará a vinha a outros. 10 Ainda não lestes esta Escritura: A pedra, que os edificadores rejeitaram, esta foi posta por cabeça de esquina;
11 Isto foi feito pelo Senhor e é coisa maravilhosa aos nossos olhos?
12 E buscavam prendê-lo, mas temiam a multidão; porque entendiam que contra eles dizia esta parábola; e, deixando-o, foram-se.
13 E enviaram-lhe alguns dos fariseus e dos herodianos, para que o apanhassem nalguma palavra. 14 E, chegando eles, disseram-lhe: Mestre, sabemos que és homem de verdade, e de ninguém se te dá, porque não olhas à aparência dos homens, antes com verdade ensinas o caminho de Deus; é lícito dar o tributo a César, ou não? Daremos, ou não daremos?
15 Então ele, conhecendo a sua hipocrisia, disse-lhes: Por que me tentais? Trazei-me uma moeda, para que a veja.
16 E eles lha trouxeram. E disse-lhes: De quem é esta imagem e inscrição? E eles lhe disseram: De César.
17 E Jesus, respondendo, disse-lhes: Dai pois a César o que é de César, e a Deus o que é de Deus. E maravilharam-se dele.
18 Então os saduceus, que dizem que não há ressurreição, aproximaram-se dele, e perguntaram-lhe, dizendo:
19 Mestre, Moisés nos escreveu que, se morresse o irmão de alguém, e deixasse a mulher e não deixasse filhos, seu irmão tomasse a mulher dele, e suscitasse descendência a seu irmão. 20 Ora, havia sete irmãos, e o primeiro tomou a mulher, e morreu sem deixar descendência; 21 E o segundo também a tomou e morreu, e nem este deixou descendência; e o terceiro da mesma maneira. 22 E tomaram-na os sete, sem, contudo, terem deixado descendência. Finalmente, depois de todos, morreu também a mulher. 23 Na ressurreição, pois, quando ressuscitarem, de qual destes será a mulher? Porque os sete a tiveram por mulher.
24 E Jesus, respondendo, disse-lhes: Porventura não errais vós em razão de não saberdes as Escrituras nem o poder de Deus?
25 Porquanto, quando ressuscitarem dentre os mortos, nem casarão, nem se darão em casamento, mas serão como os anjos que estão nos céus. 26 E, acerca dos mortos que houverem de ressuscitar, não tendes lido no livro de Moisés como Deus lhe falou na sarça, dizendo: Eu sou o Deus de Abraão, e o Deus de Isaque, e o Deus de Jacó? 27 Ele não é o Deus de mortos, mas Deus de vivos. Por isso vós errais muito.
28 E aproximando-se um dos escribas que os tinha ouvido disputar, sabendo que lhes tinha respondido bem, perguntou-lhe: Qual é o primeiro de todos os mandamentos?
29 E Jesus respondeu-lhe: O primeiro de todos os mandamentos é: Ouve, Israel, o Senhor nosso Deus é o único Senhor.
30 Amarás, pois, ao Senhor teu Deus de todo o teu coração, e de toda a tua alma, e de todo o teu entendimento, e de todas as tuas forças; este é o primeiro mandamento. 31 E o segundo, semelhante a este, é: Amarás o teu próximo como a ti mesmo. Não há outro mandamento maior do que estes.
32 E o escriba lhe disse: Muito bem, Mestre, e com verdade disseste que há um só Deus, e que não há outro além dele;
33 E que amá-lo de todo o coração, e de todo o entendimento, e de toda a alma, e de todas as forças, e amar o próximo como a si mesmo, é mais do que todos os holocaustos e sacrifícios.
34 E Jesus, vendo que havia respondido sabiamente, disse-lhe: Não estás longe do reino de Deus. E já ninguém ousava perguntar-lhe mais nada.
35 E, falando Jesus, dizia, ensinando no templo: Como dizem os escribas que o Cristo é filho de Davi?
36 Porque o próprio Davi disse pelo Espírito Santo: O Senhor disse ao meu Senhor: Assenta-te à minha direita até que eu ponha os teus inimigos por escabelo dos teus pés.
37 Pois, se Davi mesmo lhe chama Senhor, como é logo seu filho? E a grande multidão o ouvia de boa vontade.
38 E dizia-lhes em sua doutrina: Guardai-vos dos escribas, que gostam de andar com vestes compridas, e das saudações nas praças,
39 E das primeiras cadeiras nas sinagogas, e dos primeiros assentos nas ceias; 40 Que devoram as casas das viúvas, e isso com pretexto de largas orações. Estes receberão mais grave condenação.
41 E, estando Jesus assentado defronte da arca do tesouro, observava a maneira como a multidão lançava o dinheiro na arca do tesouro; e muitos ricos deitavam muito. 42 Vindo, porém, uma pobre viúva, deitou duas pequenas moedas, que valiam meio centavo. 43 E, chamando os seus discípulos, disse-lhes: Em verdade vos digo que esta pobre viúva deitou mais do que todos os que deitaram na arca do tesouro;
44 Porque todos ali deitaram do que lhes sobejava, mas esta, da sua pobreza, deitou tudo o que tinha, todo o seu sustento.
Almeida Corrigida Fiel | acf ©️ 1994, 1995, 2007, 2011 Sociedade Bíblica Trinitariana do Brasil (SBTB). Todos os direitos reservados. Texto bíblico utilizado com autorização. Saiba mais sobre a SBTB. A Missão da SBTB é: Uma cópia da Bíblia Fiel ®️ para cada pessoa. Ajude-nos a cumprir nossa Missão!
1 Siis Jeesus hakkas neile tähendamissõnadega rääkima: „Üks mees istutas viinamäe, piiras aiaga, õõnestas kaljusse surutõrre ja ehitas valvetorni. Ta andis viinamäe rentnike kätte ja reisis ära. 2 Viljakoristamise ajal läkitas ta sulase rentnike juurde, et see võtaks nende käest vastu tema osa viinamäe saagist. 3 Kuid rentnikud võtsid sulase kinni, peksid teda ning saatsid minema tühjade kätega. 4 Siis isand läkitas nende juurde teise sulase. Seda nad lõid pähe ja teotasid teda. 5 Ta läkitas järgmise ja selle nad tapsid. Ja nii oli paljude teistega, mõnda nad peksid ja mõne tapsid.
6 Üks oli tal veel, tema armas poeg. Lõpuks ta läkitas nende juurde poja, mõeldes: „Minu poega nad austavad!"
7 Kuid rentnikud rääkisid omavahel: „Tema ongi see pärija! Lähme, tapame ta ära, siis pärand saab meile!" 8 Nad võtsid ta kinni, tapsid ta ära ja viskasid viinamäelt välja.
9 Mida teeb nüüd viinamäe isand? Ta tuleb ja hukkab need rentnikud ja annab viinamäe teiste kätte. 10 Kas te pole lugenud seda kirjakohta:
„Kivi, mille ehitajad pidasid kõlbmatuks,
on saanud nurgakiviks.
11 See tuli Issandalt
ja on imeline meie silmis." "
12 Siis ülempreestrid, kirjatundjad ja vanemad otsisid võimalust teda kinni võtta, sest nad teadsid, et Jeesus oli selle tähendamissõna rääkinud nende kohta. Aga kuna nad kartsid rahvast, jätsid nad ta rahule ja läksid minema.
13 Hiljem saadeti Jeesuse juurde mõned variserid ja heroodeslased, et teda tema sõnadest püüda. 14 Nad tulid ja ütlesid talle: „Õpetaja, me teame, et sa oled aus mees. Teised ei saa sind mõjutada, sest sulle pole oluline, kes nad on. Sa õpetad Jumala teed kooskõlas tõega. Kas on õige maksta keisrile impeeriumi maksu? 15 Kas peame maksma või ei pea?"
Aga Jeesus, teades nende silmakirjalikkust, ütles neile: „Miks te mind kiusate? Tooge mulle teenar näha!" 16 Nad tõidki ja ta küsis neilt: „Kelle pilt ja nimi siin on?"
„Keisri," vastasid nad talle.
17 Jeesus ütles neile: „Andke siis keisrile, mis kuulub keisrile, ja Jumalale, mis kuulub Jumalale!"
Ja nad imestasid tema üle.
18 Jeesuse juurde tulid saduserid, kes eitavad surnuist ülestõusmist, ja küsisid: 19 „Õpetaja, Mooses on meile kirjutanud, et kui mehe vend sureb ja maha jääb naine, aga ei jää last, siis peab see mees abielluma lesega ja oma vennale järglasi kasvatama. 20 Oli seitse venda. Vanim võttis naise ja surres ei jätnud last järele. 21 Siis teine abiellus lesega ja temagi suri last jätmata, samuti kolmas. 22 Need seitse võtsid ta naiseks ja ükski neist ei jätnud järele last. Kõige viimasena suri ka naine. 23 Kui nad ülestõusmisel surnuist üles tõusevad, siis kelle naine ta nende seast on? Ta on ju olnud abielus seitsmega."
24 Jeesus vastas neile: „Kas te mitte ei eksi, sellepärast et te ei tunne Pühakirja ega Jumala väge? 25 Kui surnud üles tõusevad, siis nad ei võta naisi ega lähe mehele, vaid on nagu inglid taevas. 26 Aga mis puutub surnute ülestõusmisse, kas te ei ole lugenud Moosese raamatust kibuvitsapõõsa loost, kuidas Jumal ütles Moosesele: „Mina olen Aabrahami Jumal, Iisaki Jumal ja Jaakobi Jumal." 27 Jumal ei ole surnute, vaid elavate Jumal. Te eksite rängalt!"
28 Üks kirjatundjatest tuli ja kuulis neid vaidlemas. Mõistes, et Jeesus oli neile hästi vastanud, küsis ta: „Milline on kõige tähtsam käsk?"
29 Jeesus vastas: „Kõige tähtsam on: „Kuule, Iisrael, Issand, meie Jumal, on üks Issand. 30 Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamest ja kogu oma hingest ja kogu oma mõistusest ja kogu oma jõust!" 31 Teine on see: „Armasta oma ligimest nagu iseennast!" Neist suuremat käsku ei ole."
32 „Hästi öeldud, Õpetaja," vastas see mees. „Sul on õigus, kui sa ütled, et Jumal on Üks ja ei ole teist peale tema. 33 Ja armastada teda kogu oma südamest ja kogu oma mõistmisest ja kogu oma jõust ning armastada ligimest nagu iseennast on palju tähtsam kui kõik põletusohvrid ja muud ohvrid."
34 Ja Jeesus, nähes, et kirjatundja vastas arukalt, ütles talle: „Sa ei ole kaugel Jumala riigist." Ja keegi ei julgenud Jeesuselt enam midagi küsida.
35 Templis õpetades küsis Jeesus: „Miks kirjatundjad ütlevad, et Messias on Taaveti poeg? 36 Taavet ise ütles Pühas Vaimus rääkides:
„Issand ütles minu Issandale:
„Istu mu paremale käele,
kuni ma panen sinu vaenlased
su jalge alla." "
37 Taavet ise nimetab teda Issandaks. Kuidas siis Messias saab olla Taaveti poeg?"
Ja suur rahvahulk kuulas Jeesust meeleldi.
38 Ja ta ütles neid õpetades: „Hoiduge kirjatundjate eest! Neile meeldib ringi jalutada pikkades kuubedes ja saada aupaklikke tervitusi turuplatsidel, 39 sünagoogides on neil kõige tähtsamad istekohad ja pidulaudades aukohad. 40 Nad neelavad alla lesknaiste majad ja silmakirjaks peavad pikki palveid. Nad saavad seda rängema karistuse."
41 Ohvrirahakirstu vastas istudes vaatas Jeesus, kuidas rahvas paneb sinna raha. Mitmed rikkad andsid palju. 42 Siis tuli üks vaene lesknaine ja pani kaks leptonit, see on ühe veeringu. 43 Jeesus kutsus oma jüngrid enese juurde ja ütles neile: „Tõesti, ma ütlen teile, see vaene lesknaine pani rohkem kui ükski teine. 44 Sest nemad panid oma küllusest, tema pani aga oma vaesusest kõik, mis tal oli, kogu oma elatise."