1 E chegaram ao outro lado do mar, à província dos gadarenos. 2 E, saindo ele do barco, lhe saiu logo ao seu encontro, dos sepulcros, um homem com espírito imundo; 3 O qual tinha a sua morada nos sepulcros, e nem ainda com cadeias o podia alguém prender; 4 Porque, tendo sido muitas vezes preso com grilhões e cadeias, as cadeias foram por ele feitas em pedaços, e os grilhões em migalhas, e ninguém o podia amansar. 5 E andava sempre, de dia e de noite, clamando pelos montes, e pelos sepulcros, e ferindo-se com pedras. 6 E, quando viu Jesus ao longe, correu e adorou-o. 7 E, clamando com grande voz, disse: Que tenho eu contigo, Jesus, Filho do Deus Altíssimo? Conjuro-te por Deus que não me atormentes.
8 (Porque lhe dizia: Sai deste homem, espírito imundo.)
9 E perguntou-lhe: Qual é o teu nome? E lhe respondeu, dizendo: Legião é o meu nome, porque somos muitos.
10 E rogava-lhe muito que os não enviasse para fora daquela província.
11 E andava ali pastando no monte uma grande manada de porcos. 12 E todos aqueles demônios lhe rogaram, dizendo: Manda-nos para aqueles porcos, para que entremos neles.
13 E Jesus logo lho permitiu. E, saindo aqueles espíritos imundos, entraram nos porcos; e a manada se precipitou por um despenhadeiro no mar (eram quase dois mil), e afogaram-se no mar. 14 E os que apascentavam os porcos fugiram, e o anunciaram na cidade e nos campos; e saíram a ver o que era aquilo que tinha acontecido.
15 E foram ter com Jesus, e viram o endemoninhado, o que tivera a legião, assentado, vestido e em perfeito juízo, e temeram. 16 E os que aquilo tinham visto contaram-lhes o que acontecera ao endemoninhado, e acerca dos porcos. 17 E começaram a rogar-lhe que saísse dos seus termos.
18 E, entrando ele no barco, rogava-lhe o que fora endemoninhado que o deixasse estar com ele. 19 Jesus, porém, não lho permitiu, mas disse-lhe: Vai para tua casa, para os teus, e anuncia-lhes quão grandes coisas o Senhor te fez, e como teve misericórdia de ti.
20 E ele foi, e começou a anunciar em Decápolis quão grandes coisas Jesus lhe fizera; e todos se maravilharam.
21 E, passando Jesus outra vez num barco para o outro lado, ajuntou-se a ele uma grande multidão; e ele estava junto do mar. 22 E eis que chegou um dos principais da sinagoga, por nome Jairo, e, vendo-o, prostrou-se aos seus pés, 23 E rogava-lhe muito, dizendo: Minha filha está à morte; rogo-te que venhas e lhe imponhas as mãos, para que sare, e viva.
24 E foi com ele, e seguia-o uma grande multidão, que o apertava.
25 E certa mulher que, havia doze anos, tinha um fluxo de sangue, 26 E que havia padecido muito com muitos médicos, e despendido tudo quanto tinha, nada lhe aproveitando isso, antes indo a pior; 27 Ouvindo falar de Jesus, veio por detrás, entre a multidão, e tocou na sua veste. 28 Porque dizia: Se tão somente tocar nas suas vestes, sararei. 29 E logo se lhe secou a fonte do seu sangue; e sentiu no seu corpo estar já curada daquele mal. 30 E logo Jesus, conhecendo que poder de si mesmo saíra, voltou-se para a multidão, e disse: Quem tocou nas minhas vestes?
31 E disseram-lhe os seus discípulos: Vês que a multidão te aperta, e dizes: Quem me tocou?
32 E ele olhava em redor, para ver a que isto fizera. 33 Então a mulher, que sabia o que lhe tinha acontecido, temendo e tremendo, aproximou-se, e prostrou-se diante dele, e disse-lhe toda a verdade. 34 E ele lhe disse: Filha, a tua fé te salvou; vai em paz, e sê curada deste teu mal.
35 Estando ele ainda falando, chegaram alguns do principal da sinagoga, a quem disseram: A tua filha está morta; para que enfadas mais o Mestre?
36 E Jesus, tendo ouvido estas palavras, disse ao principal da sinagoga: Não temas, crê somente.
37 E não permitiu que alguém o seguisse, a não ser Pedro, Tiago, e João, irmão de Tiago. 38 E, tendo chegado à casa do principal da sinagoga, viu o alvoroço, e os que choravam muito e pranteavam. 39 E, entrando, disse-lhes: Por que vos alvoroçais e chorais? A menina não está morta, mas dorme.
40 E riam-se dele; porém ele, tendo-os feito sair, tomou consigo o pai e a mãe da menina, e os que com ele estavam, e entrou onde a menina estava deitada. 41 E, tomando a mão da menina, disse-lhe: Talita cumi; que, traduzido, é: Menina, a ti te digo, levanta-te.
42 E logo a menina se levantou, e andava, pois já tinha doze anos; e assombraram-se com grande espanto. 43 E mandou-lhes expressamente que ninguém o soubesse; e disse que lhe dessem de comer.
Almeida Corrigida Fiel | acf ©️ 1994, 1995, 2007, 2011 Sociedade Bíblica Trinitariana do Brasil (SBTB). Todos os direitos reservados. Texto bíblico utilizado com autorização. Saiba mais sobre a SBTB. A Missão da SBTB é: Uma cópia da Bíblia Fiel ®️ para cada pessoa. Ajude-nos a cumprir nossa Missão!
1 Nad jõudsid järve vastaskaldale gerasalaste maale. 2 Kui Jeesus paadist välja astus, tuli tema juurde hauakoobastest tulnud rüveda vaimuga mees. 3 See mees elas haudades ja keegi ei olnud suutnud teda isegi ahelatega kinni hoida. 4 Teda oli korduvalt käsist ja jalust aheldatud, kuid ta oli katki rebinud ahelad ja purustanud jalarauad. Keegi ei olnud suutnud teda kinni hoida. 5 Ööl ja päeval viibis ta hauakoobastes ja mägedes, röökis ning tagus end kividega.
6 Kui mees märkas kaugelt Jeesust, jooksis ta ja langes põlvili ta ette maha. 7 Ta kisendas valju häälega: „Mida sa minust tahad, Jeesus, Kõigekõrgema Jumala Poeg? Jumala nimel, ära piina mind!" 8 Sest Jeesus oli öelnud temale: „Rüve vaim, mine temast välja!"
9 „Mis su nimi on?" küsis Jeesus temalt.
„Mu nimi on Leegion, sest meid on palju," vastas ta 10 ja anus väga, et Jeesus neid ära ei ajaks sellelt maalt.
11 Seal lähedal oli mäeveerul suur seakari söömas. 12 Rüvedad vaimud anusid Jeesust: „Saada meid sigadesse, luba, et me läheksime neisse!" 13 Ta andis neile loa ning rüvedad vaimud lahkusid mehest ja läksid sigadesse. Seakari, kokku umbes kaks tuhat looma, tormas järsakust alla järve ja uppus.
14 Ja seakarjused põgenesid ning rääkisid sellest linnas ja maal ning inimesed tulid vaatama, mis oli juhtunud. 15 Kui nad tulid Jeesuse juurde ja nägid kurjast vaimust vaevatud meest, kelles oli olnud terve Leegion, istumas seal riietatuna ja täie mõistuse juures, valdas neid hirm. 16 Pealtnägijad kirjeldasid, mis oli juhtunud kurjast vaimust vaevatud mehe ja sigadega, 17 ja inimesed hakkasid paluma Jeesust, et ta nende piirkonnast lahkuks.
18 Ja kui Jeesus oli paati astumas, palus mees, kes oli olnud kurjast vaimust vaevatud, luba minna koos temaga. 19 Ent Jeesus ei lubanud, vaid ütles: „Mine koju omade juurde ja tunnista neile, mida Issand on sinu heaks teinud ja kuidas ta sinu peale on halastanud." 20 Mees läks ära ja hakkas Dekapolises kuulutama, mida Jeesus oli talle teinud. Ja kõik panid seda imeks.
21 Ja kui Jeesus oli sõitnud paadiga taas vastaskaldale, kogunes suur rahvahulk tema ümber, kui ta alles oli järve ääres. 22 Siis tuli Jairus, üks sünagoogi ülemaist, ja langes Jeesuse ette maha. 23 Ta palus teda tungivalt: „Mu tütreke on suremas! Tule ometi ja pane käed tema peale, et ta saaks terveks ja jääks ellu!" 24 Ja Jeesus läks temaga.
Suur rahvahulk käis tema järel ja tungles tema ümber. 25 Nende hulgas oli kaksteist aastat verejooksu käes kannatanud naine, 26 kes oli palju pidanud vaevlema arstide käes ja ära kulutanud kogu oma vara, kuid polnud saanud abi, vaid haigus oli läinud aina hullemaks. 27 See naine oli kuulnud lugusid Jeesusest ning tuli nüüd rahvahulga seas Jeesuse selja taha ja puudutas tema kuube, 28 sest ta arvas: „Kui ma saaksin kasvõi tema rõivaid puudutada, siis ma paraneksin!" 29 Kohe lakkaski verejooks ning ta tundis oma ihus, et ta oli vabastatud kannatustest.
30 Samal hetkel tundis Jeesus, kuidas vägi temast väljus, ta pööras rahvahulga seas ümber ja küsis: „Kes puudutas mu kuube?"
31 Ta jüngrid ütlesid talle: „Sa näed ju, milline tunglemine on su ümber, ja küsid veel: „Kes mind puudutas?" "
32 Ent Jeesus vaatas ringi, et näha, kes seda oli teinud. 33 Naine, mõistes, mis talle oli sündinud, tuli kartlikult värisedes ning langes Jeesuse jalge ette maha ja rääkis talle kogu tõe. 34 Jeesus lausus talle: „Tütar, sinu usk on sind terveks teinud, mine rahus ja ole vaba oma kannatustest!"
35 Kui Jeesus alles rääkis, tuldi sünagoogi ülema kodust ja öeldi: „Su tütar on surnud, ära enam ilmaaegu Õpetajat tülita!" 36 Ent Jeesus ei hoolinud nende jutust, vaid ütles sünagoogi ülemale: „Ära karda, usu vaid!"
37 Ta ei lubanud kedagi enesega kaasa tulla peale Peetruse, Jaakobuse ja tema venna Johannese. 38 Kui nad saabusid sünagoogi ülema majja, nägi Jeesus käratsemist ja valjult nutvaid ja halisevaid inimesi. 39 Ta astus sisse ja küsis neilt: „Miks te käratsete ja nutate? Laps ei ole surnud, vaid magab!" 40 Ja nad naersid tema üle.
Aga kui ta oli nad kõik välja saatnud, võttis ta kaasa lapse isa ja ema ja oma kaaslased ja astus lapse juurde. 41 Ta võttis kinni lapse käest ja ütles talle: „Talitaa kuum!" See tähendab „Tüdruk, tõuse üles!" 42 Ja tüdruk tõusis otsekohe püsti ja kõndis ringi; ta oli juba kaheteistkümneaastane. Ja neid kõiki valdas tohutu hämmastus. 43 Aga Jeesus keelas neid karmilt sellest rääkimast, ja käskis anda tüdrukule süüa.