1 E outra vez começou a ensinar junto do mar, e ajuntou-se a ele grande multidão, de sorte que ele entrou e assentou-se num barco, sobre o mar; e toda a multidão estava em terra junto do mar. 2 E ensinava-lhes muitas coisas por parábolas, e lhes dizia na sua doutrina:

3 Ouvi: Eis que saiu o semeador a semear. 4 E aconteceu que semeando ele, uma parte da semente caiu junto do caminho, e vieram as aves do céu, e a comeram; 5 E outra caiu sobre pedregais, onde não havia muita terra, e nasceu logo, porque não tinha terra profunda; 6 Mas, saindo o sol, queimou-se; e, porque não tinha raiz, secou-se. 7 E outra caiu entre espinhos e, crescendo os espinhos, a sufocaram e não deu fruto. 8 E outra caiu em boa terra e deu fruto, que vingou e cresceu; e um produziu trinta, outro sessenta, e outro cem.

9 E disse-lhes: Quem tem ouvidos para ouvir, ouça.

10 E, quando se achou só, os que estavam junto dele com os doze interrogaram-no acerca da parábola. 11 E ele disse-lhes: A vós vos é dado saber os mistérios do reino de Deus, mas aos que estão de fora todas estas coisas se dizem por parábolas,

12 Para que, vendo, vejam, e não percebam; e, ouvindo, ouçam, e não entendam; para que não se convertam, e lhes sejam perdoados os pecados.

13 E disse-lhes: Não percebeis esta parábola? Como, pois, entendereis todas as parábolas?

14 O que semeia, semeia a palavra; 15 E, os que estão junto do caminho são aqueles em quem a palavra é semeada; mas, tendo-a eles ouvido, vem logo Satanás e tira a palavra que foi semeada nos seus corações. 16 E da mesma forma os que recebem a semente sobre pedregais; os quais, ouvindo a palavra, logo com prazer a recebem; 17 Mas não têm raiz em si mesmos, antes são temporários; depois, sobrevindo tribulação ou perseguição, por causa da palavra, logo se escandalizam. 18 E outros são os que recebem a semente entre espinhos, os quais ouvem a palavra; 19 Mas os cuidados deste mundo, e os enganos das riquezas e as ambições de outras coisas, entrando, sufocam a palavra, e fica infrutífera. 20 E estes são os que foram semeados em boa terra, todos que ouvem a palavra e a recebem, e dão fruto, um trinta, e outro sessenta, e outro cem.

21 E disse-lhes: Vem porventura a candeia para se meter debaixo do alqueire, ou debaixo da cama? Não vem antes para se colocar no velador?

22 Porque nada há encoberto que não haja de ser manifesto; e nada se faz para ficar oculto, mas para ser descoberto. 23 Se alguém tem ouvidos para ouvir, ouça.

24 E disse-lhes: Atendei ao que ides ouvir. Com a medida com que medirdes vos medirão a vós, e ser-vos-á ainda acrescentada a vós que ouvis.

25 Porque ao que tem, ser-lhe-á dado; e, ao que não tem, até o que tem lhe será tirado.

26 E dizia: O reino de Deus é assim como se um homem lançasse semente à terra.

27 E dormisse, e se levantasse de noite ou de dia, e a semente brotasse e crescesse, não sabendo ele como. 28 Porque a terra por si mesma frutifica, primeiro a erva, depois a espiga, por último o grão cheio na espiga. 29 E, quando já o fruto se mostra, mete-se-lhe logo a foice, porque está chegada a ceifa.

30 E dizia: A que assemelharemos o reino de Deus? Ou com que parábola o representaremos?

31 É como um grão de mostarda, que, quando se semeia na terra, é a menor de todas as sementes que há na terra; 32 Mas, tendo sido semeado, cresce; e faz-se a maior de todas as hortaliças, e cria grandes ramos, de tal maneira que as aves do céu podem aninhar-se debaixo da sua sombra.

33 E com muitas parábolas tais lhes dirigia a palavra, segundo o que podiam compreender. 34 E sem parábolas nunca lhes falava; porém, tudo declarava em particular aos seus discípulos.

35 E, naquele dia, sendo já tarde, disse-lhes: Passemos para o outro lado.

36 E eles, deixando a multidão, o levaram consigo, assim como estava, no barco; e havia também com ele outros barquinhos. 37 E levantou-se grande temporal de vento, e subiam as ondas por cima do barco, de maneira que já se enchia. 38 E ele estava na popa, dormindo sobre uma almofada, e despertaram-no, dizendo-lhe: Mestre, não se te dá que pereçamos?

39 E ele, despertando, repreendeu o vento, e disse ao mar: Cala-te, aquieta-te. E o vento se aquietou, e houve grande bonança.

40 E disse-lhes: Por que estais tão temerosos? Como não tendes fé?

41 E sentiram um grande temor, e diziam uns aos outros: Mas quem é este, que até o vento e o mar lhe obedecem?

1 Jeesus hakkas taas õpetama järve ääres. Tema juurde kogunes nii palju rahvast, et ta pidi astuma paati ja istuma selles järvel, samal ajal kui inimesed seisid piki kallast vee serval. 2 Ta õpetas neile palju asju tähendamissõnadega ja rääkis neile oma õpetuses: 3 „Kuulake! Põllumees läks välja külvama. 4 Kui ta külvas, kukkus osa seemet teeveerele ning linnud tulid ja nokkisid selle. 5 Osa kukkus kivisele maale, kus ei olnud palju mulda, ja see idanes kohe, sest muld ei olnud sügav. 6 Aga kui päike tõusis, kuivasid taimed ära, sest neil ei olnud juurt. 7 Osa seemet kukkus ohakate sekka, ning ohakad sirgusid ja lämmatasid taimed, nii et need ei kandnud vilja. 8 Aga osa seemet kukkus heasse mulda. See idanes ja kasvas ja kandis vilja: mõni kolmkümmend, mõni kuuskümmend, mõni sada korda rohkem."

9 Ja ta ütles: „Kellel kõrvad on kuulda, see kuulgu!"

10 Kui Jeesus üksi oli, küsisid kaksteist jüngrit, ja teised tema ümber, temalt seletust tähendamissõnade kohta. 11 Ta ütles neile: „Teie kätte on antud Jumala riigi saladus, aga neile, kes on väljas, räägitakse kõike tähendamissõnadega,

12 „et nad vaataksid ega näeks

ja kuuleksid ega mõistaks,

sest muidu nad pöörduksid, ja neile antaks andeks." "

13 Siis ütles Jeesus neile: „Kas te ei mõista selle tähendamissõna tähendust? Kuidas te siis võiksite mõista ühtki tähendamissõna? 14 Külvaja külvab sõna. 15 Mõned inimesed on nagu teeveered, kuhu sõna langeb. Niipea kui nad seda kuulevad, tuleb saatan ja võtab ära neisse külvatud sõna. 16 Kivisele maale külvatu sarnased on need, kes sõna kuuldes võtavad selle kohe rõõmuga vastu, 17 ent neil pole juurt ja nad püsivad lühikest aega. Kui siis sõna pärast tuleb tüli või tagakius, langevad nad kiiresti. 18 Ohakate sekka külvatu sarnased on need, kes sõna küll kuulevad, 19 ent elumured ja rikkuse petlik ahvatlus ja mitmesugused muud soovid tulevad ja lämmatavad sõna nii, et see jääb viljatuks. 20 Kuid heasse mulda külvatu on need, kes sõna kuulevad ja selle vastu võtavad ja vilja kannavad: mõni kolmkümmend, mõni kuuskümmend, mõni sada korda rohkem."

21 Jeesus ütles neile: „Kas lamp tuuakse tuppa selleks, et see panna vaka või voodi alla? Eks panda see pigem lambijalale? 22 Sest kõik peidetu on olemas vaid avalikuks saamiseks, kõik varjatu vaid ilmsiks tulemiseks. 23 Kui kellelgi on kõrvad kuulda, see kuulgu!"

24 Ja Jeesus ütles neile: „Pange tähele, mida te kuulete! Mis mõõduga teie mõõdate, sellega mõõdetakse ka teile, ja enamgi veel. 25 Kellel on, sellele antakse, ja kellel ei ole, selle käest võetakse seegi, mis tal on."

26 Jeesus ütles ka: „Just selline on Jumala riik: mees viskab seemne mulda. 27 Ta heidab magama või ärkab üles, öösel ja päeval, ning seeme idaneb ja kasvab, kuid ta ei tea, kuidas. 28 Maa kannab vilja iseenesest, esmalt orast, siis päid, siis täit tera viljapea sees. 29 Aga niipea kui vili on küps, saadab ta sirbi, sest lõikusaeg on käes."

30 Ja Jeesus ütles: „Millega võiks võrrelda Jumala riiki või millise tähendamissõnaga seda kujutada? 31 See on nagu sinepiseeme, mis on väikseim kõigist seemneist maa peal. 32 Ent kui see on külvatud, siis see võrsub ja kasvab suuremaks kõigist aiataimedest ja kasvatab suured oksad, nii et taeva linnud võivad pesitseda selle varjus."

33 Ja Jeesus rääkis neile Jumala sõna paljude selliste tähendamissõnadega, nii palju kui nad suutsid mõista. 34 Aga ilma tähendamissõnata ei rääkinud ta neile midagi. Kuid omavahel olles seletas ta jüngritele kõike.

35 Samal päeval õhtu jõudes ütles Jeesus jüngritele: „Lähme vastaskaldale!" 36 Nad jätsid rahvahulga maha ning võtsid Jeesuse kaasa, nii nagu ta paadis oli; ka teisi paate oli temaga. 37 Järsku tõusis tugev raju ja lained lõid üle paadi, nii et paat juba täitus veest. 38 Aga Jeesus magas paadipäras, pea padjal. „Õpetaja, kas sa ei hooli sellest, et me upume?" hüüdsid jüngrid teda üles äratades.

39 Jeesus tõusis püsti, sõitles tuult ja ütles lainetele: „Vait! Olge tasa!" Ja tuul rauges ning järvepind muutus täiesti tasaseks.

40 Jeesus ütles jüngritele: „Miks te olete nii hirmul? Kuidas teil ei ole usku?"

41 Neid valdas aga suur aukartus ja nad küsisid üksteiselt: „Kes see mees küll on, et isegi tuul ja lained kuuletuvad talle?"