1 After these things I saw another angel descending out of the heaven, having great authority: and the earth was lightened with his glory.
2 And he cried with a strong voice, saying, Great Babylon has fallen, has fallen, and has become the habitation of demons, and a hold of every unclean spirit, and a hold of every unclean and hated bird;
3 because all the nations have drunk of the wine of the fury of her fornication; and the kings of the earth have committed fornication with her, and the merchants of the earth have been enriched through the might of her luxury.
4 And I heard another voice out of the heaven saying, Come out of her, my people, that ye have not fellowship in her sins, and that ye do not receive of her plagues:
5 for her sins have been heaped on one another up to the heaven, and God has remembered her unrighteousnesses.
6 Recompense her even as she has recompensed; and double {to her} double, according to her works. In the cup which she has mixed, mix to her double.
7 So much as she has glorified herself and lived luxuriously, so much torment and grief give to her. Because she says in her heart, I sit a queen, and I am not a widow; and I shall in no wise see grief:
8 for this reason in one day shall her plagues come, death and grief and famine, and she shall be burnt with fire; for strong {is the} Lord God who has judged her.
9 And the kings of the earth, who have committed fornication, and lived luxuriously with her, shall weep and wail over her, when they see the smoke of her burning,
10 standing afar off, through fear of her torment, saying, Woe, woe, the great city, Babylon, the strong city! for in one hour thy judgment is come.
11 And the merchants of the earth weep and grieve over her, because no one buys their lading any more;
12 lading of gold, and silver, and precious stones, and pearl, and fine linen, and purple, and silk, and scarlet dye, and all thyine wood, and every article in ivory, and every article in most precious wood, and in brass, and in iron, and in marble,
13 and cinnamon, and amomum, and incense, and unguent, and frankincense, and wine, and oil, and fine flour, and wheat, and cattle, and sheep, and of horses, and of chariots, and of bodies, and souls of men.
14 And the ripe fruits which were the lust of thy soul have departed from thee, and all fair and splendid things have perished from thee, and they shall not find them any more at all.
15 The merchants of these things, who had been enriched through her, shall stand afar off through fear of her torment, weeping and grieving,
16 saying, Woe, woe, the great city, which {was} clothed with fine linen and purple and scarlet, and had ornaments of gold and precious stones and pearls!
17 for in one hour so great riches has been made desolate. And every steersman, and every one who sailed to any place, and sailors, and all who exercise their calling on the sea, stood afar off,
18 and cried, seeing the smoke of her burning, saying, What {city} is like to the great city?
19 and cast dust upon their heads, and cried, weeping and grieving, saying, Woe, woe, the great city, in which all that had ships in the sea were enriched through her costliness! for in one hour she has been made desolate.
20 Rejoice over her, heaven, and {ye} saints and apostles and prophets; for God has judged your judgment upon her.
21 And a strong angel took up a stone, as a great millstone, and cast {it} into the sea, saying, Thus with violence shall Babylon the great city be cast down, and shall be found no more at all;
22 and voice of harp-singers and musicians and flute-players and trumpeters shall not be heard any more at all in thee, and no artificer of any art shall be found any more at all in thee, and voice of millstone shall be heard no more at all in thee,
23 and light of lamp shall shine no more at all in thee, and voice of bridegroom and bride shall be heard no more at all in thee; for thy merchants were the great ones of the earth; for by thy sorcery have all the nations been deceived.
24 And in her was found {the} blood of prophets and saints, and of all the slain upon the earth.
1 Pärast seda ma nägin teist Inglit taevast maha tulevat, ja temal oli suur meelevald; ja ilmamaa läks valgeks tema auhiilgusest.
2 Ja tema hüüdis võimsa häälega ning ütles: „Langenud, langenud on suur Baabülon ja on saanud kurjade vaimude eluasemeks ja kõigi rüvedate vaimude ulualuseks ja kõigi rüvedate ja vihatud lindude pesapaigaks!
3 Sest tema hooruskiima viina on joonud kõik rahvad, ja ilmamaa kuningad on temaga hooranud ja ilmamaa kaupmehed on tema liiast toredusest rikkaks saanud!"
4 Ja ma kuulsin teist häält taevast ütlevat: „Minge välja temast, Minu rahvas, et te ei saaks tema pattude osaliseks ja et teid ei tabaks tema nuhtlused!
5 Sest tema patud on ulatunud taevani ja Jumal on tuletanud meelde tema ülekohtused teod.
6 Makske temale kätte, nõnda nagu tema on kätte maksnud, ja tasuge temale kahekordselt tema tegusid mööda; karikasse, mille tema on täis valanud, valage temale kahekordselt;
7 nii palju kui tema on ülistanud iseennast ja taga ajanud toredust, niisama palju tehke temale piina ja leina. Sest ta ütleb oma südames: ma istun kui kuninganna ega ole lesk ega saa kunagi näha kurvastust!
8 Sellepärast tulevad ühel päeval tema nuhtlused: surm ja lein ja nälg, ja ta põletatakse ära tulega, sest vägev on Issand Jumal, kes on mõistnud kohut tema üle!
9 Ja teda uluvad taga ja kaebavad ilmamaa kuningad, kes temaga on hooranud ja toredasti elanud, kui nad näevad tema põlemise suitsu,
10 hirmu pärast tema piina ees kaugel seistes ning öeldes: „Häda, häda, Baabülon, sa suur linn, sa vägev linn, sest ühe silmapilguga on su kohus tulnud!"
11 Ja ilmamaa kaupmehed nutavad ja leinavad tema pärast, sest keegi ei osta enam nende kaupa:
12 ei kaubaks toodud kulda, ei hõbedat, ei kalliskive, ei pärleid, ei kallist lõuendit, ei purpurit, ei siidi, ei helkjaspunast riiet, ei mingisugust healõhnalist puud, ei mingisugust elevandiluust riista ega mingisugust kallimast puust riista, ei vasest, ei rauast ega marmorkivist riista,
13 ei kaneeli, ei juuksevõiet, ei suitsutusrohte, ei salvi, ei viirukit, ei viina, ei õli, ei peenikest jahu, ei nisu, ei veiseid, ei lambaid, ei hobuseid, ei tõldu, ei orje ega inimhingi!
14 Ja puuvili, mida su hing ihaldas, on su käest ära läinud, ja kõik, mis lihav ja läikiv, on su käest ära läinud, ja seda sa enam ei leia!
15 Nende asjade kaupmehed, kes selle linna kaudu rikkaks said, seisavad kaugel hirmu pärast tema piina ees, nuttes ja leinates,
16 ja ütlevad: „Häda, häda, sa suur linn, kes olid riietatud kalli lõuendi ja purpuri ja helkjaspunase riidega ning olid ilustatud kulla ja kalliskivide ja pärlitega, sest ühe silmapilguga on nii suur rikkus hävitatud!"
17 Ja kõik tüürimehed ja kõik rannasõidu-laevnikud ja meremehed ja kõik, kes merel sõidavad, seisid eemal
18 ja kisendasid, kui nad nägid tema põlemise suitsu, ning ütlesid: „Kes on selle suure linna sarnane?"
19 Ja nad puistasid põrmu pea peale ja kisendasid nuttes ja leinates ning ütlesid: „Häda häda, sa suur linn, kelle varaga on rikkaks saanud kõik, kellel oli laevu merel — ühe silmapilguga on ta hävitatud!"
20 Rõõmutsege temast, taevas ja pühad ja Apostlid ja prohvetid! Sest Jumal on teie kohtu mõistnud tema kätte!
21 Ja üks tugev Ingel tõstis kivi, nagu suure veskikivi, ja viskas selle merre, öeldes: „Nõnda visatakse suur linn Baabülon äkitselt ära ja teda ei leita enam!
22 Su sees ei ole enam kuulda kandlelööjate ja mängumeeste ja vileajajate ja pasunapuhujate häält ega leidu sinus enam ühtki ametimeest; ja enam ei kosta su sees veski mürin;
23 su sees ei paista enam küünlavalgus, ei ole enam kuulda peigmehe ega pruudi häält su sees! Sest sinu kaupmehed olid maa suured isandad, sinu nõidusega on kõik rahvad viidud eksitusse!
24 Temast on leitud prohvetite ja pühade verd ja kõikide verd, kes on tapetud maa peal!"