1 And after five days came down the high priest Ananias, with the elders, and a certain orator called Tertullus, and laid their informations against Paul before the governor.

2 And he having been called, Tertullus began to accuse, saying, Seeing we enjoy great peace through thee, and that excellent measures are executed for this nation by thy forethought,

3 we receive {it} always and everywhere, most excellent Felix, with all thankfulness.

4 But that I may not too much intrude on thy time, I beseech thee to hear us briefly in thy kindness.

5 For finding this man a pest, and moving sedition among all the Jews throughout the world, and a leader of the sect of the Nazaraeans;

6 {who also attempted to profane the temple; whom we also had seized, and would have judged according to our law;}

7 {but Lysias, the chiliarch, coming up, took (him) away with great force out of our hands,}

8 {having commanded his accusers to come to thee;} of whom thou canst thyself, in examining {him}, know the certainty of all these things of which we accuse him.

9 And the Jews also joined in pressing the matter against {Paul}, saying that these things were so.

10 But Paul, the governor having beckoned to him to speak, answered, Knowing that for many years thou hast been judge to this nation, I answer readily as to the things which concern myself.

11 As thou mayest know that there are not more than twelve days since I went up to worship at Jerusalem,

12 and neither in the temple did they find me discoursing to any one, or making any tumultuous gathering together of the crowd, nor in the synagogues, nor in the city;

13 neither can they make good the things of which they now accuse me.

14 But this I avow to thee, that in the way which they call sect, so I serve my fathers' God, believing all things which are written throughout the law, and in the prophets;

15 having hope towards God, which they themselves also receive, that there is to be a resurrection both of just and unjust.

16 For this cause I also exercise {myself} to have in everything a conscience without offence towards God and men.

17 And after a lapse of many years I arrived, bringing alms to my nation, and offerings.

18 Whereupon they found me purified in the temple, with neither crowd nor tumult. But it was certain Jews from Asia,

19 who ought to appear before thee and accuse, if they have anything against me;

20 or let these themselves say what wrong they found in me when I stood before the council,

21 {other} than concerning this one voice which I cried standing amongst them: I am judged this day by you touching {the} resurrection of {the} dead.

22 And Felix, knowing accurately the things concerning the way, adjourned them, saying, When Lysias the chiliarch is come down I will determine your affair;

23 ordering the centurion to keep him, and that he should have freedom, and to hinder none of his friends to minister to him.

24 And after certain days, Felix having arrived with Drusilla his wife, who was a Jewess, he sent for Paul and heard him concerning the faith in Christ.

25 And as he reasoned concerning righteousness, and temperance, and the judgment about to come, Felix, being filled with fear, answered, Go for the present, and when I get an opportunity I will send for thee;

26 hoping at the same time that money would be given him by Paul: wherefore also he sent for him the oftener and communed with him.

27 But when two years were completed, Felix was relieved by Porcius Festus as his successor; and Felix, desirous to oblige the Jews, to acquire their favour, left Paul bound.

1 Aga viie päeva pärast tuli alla ülempreester Ananias mõnede vanematega ja ühe kõnemehe Tertullusega, ja nad tõstsid maavalitseja ees kaebust Pauluse peale.

2 Kui Paulus ette kutsuti, algas Tertullus oma kaebekõnet ning ütles:

3 „Me oleme sinu kaudu, auline Feeliks, saanud maitsta rahu ja sinu hoolekandel on palju parandusi osaks saanud sellele rahvale. Seda me võtame kõikepidi ja kõigis paigus vastu suure tänuga.

4 Aga et ma sind kauemini ei tülitaks, siis palun sind meid oma lahkust mööda lühidalt kuulata.

5 Me oleme leidnud selle mehe kahjuliku olevat ja naatsaretlaste usulahu eestvedajana juute mässule kihutavat igal pool kogu maailmas.

6 Ta on püüdnud rüvetada isegi pühakoda. Tema me võtsime kinni, et tema üle kohut mõista meie käsuõpetuse järgi.

7 Kuid ülempealik Lüüsias tuli ning võttis ta suure vägivallaga meie käest ära

8 ja käskis tema süüdistajaid tulla sinu juurde. Sa võid ise teda nüüd üle kuulata ja teada saada kõike, milles me teda süüdistame!"

9 Ja juudid ühinesid sellega, tõendades, et see nõnda on.

10 Kui siis maavalitseja Paulusele käega märku andis, et ta räägiks, vastas ta: „Et ma sind mitu aastat kui selle rahva kohtunikku tunnen, siis tahan seda julgemini kosta enese eest.

11 Nagu sa võid teada saada, ei ole rohkem kui kaksteist päeva sellest, kui ma läksin üles Jeruusalemma Jumalat kummardama.

12 Ei nad ole leidnud mind ühegi inimesega kõnelemast ega rahva seas tüli tõstmast, ei pühakojas, ei kogudusekodades ega linnas;

13 nad ei või ka tõeks teha seda, milles nad nüüd mind süüdistavad.

14 Aga seda ma tunnistan sulle, et ma seda õpetust mööda, mida nad kutsuvad usulahuks, nõnda teenin oma esiisade Jumalat, et ma usun kõike, mis käsuõpetuses ja prohvetite raamatutes on kirjutatud,

15 ja et mul on see lootus Jumala peale, mida ka nemad ise ootavad, et tuleb õigete ja ülekohtuste ülestõusmine.

16 Ja selles ma püüan alati hoida puhast südametunnistust Jumala ja inimeste ees.

17 Aga nüüd ma tulin mitme aasta pärast tooma annetusi oma rahvale ja ohvriande.

18 Seda tegemast leidsid mind mõned juudid Aasiamaalt, kui ma pühakojas ennast puhastasin ega andnud põhjust rahvamurruks või käratsemiseks.

19 Need peaksid siin sinu ees olema ja kaebama, kui neil midagi oleks mu vastu.

20 Või öelgu need siinolijad ise, kas nad on minust leidnud mingisugust süüd, kui ma seisin Suurkohtu ees,

21 olgu siis selle ainsa sõna, et ma nende seas seistes hüüdsin: surnute ülestõusmise pärast te mõistate täna kohut minu üle!"

22 Aga Feeliks lükkas asja edasi, sest ta teadis väga hästi, kuidas selle õpetusega lugu on, ja ütles: „Kui ülempealik Lüüsias tuleb siia, siis ma uurin teie asja!"

23 Ja ta käskis pealikut hoida teda vangis, aga kerge vahi all ja mitte takistada omi temale abiks olemast või tema juurde tulemast.

24 Mõne päeva pärast tuli Feeliks ühes oma naise Drusillaga, kes oli juut, ja kutsus Pauluse enese ette ning kuulas ta kõnet usust Kristusesse Jeesusesse.

25 Aga kui Paulus kõneles õigusest ja kasinusest ja tulevasest kohtust, ehmus Feeliks ja kostis: „Mine seks puhuks ära; kui mul aega on, kutsun ma sind jälle!"

26 Ühtlasi ta ka lootis Pauluselt raha saada, mistõttu ta teda ka sagedasti kutsus enese juurde ja kõneles temaga.

27 Aga kui kaks aastat täis sai, tuli Porkius Festus Feeliksi asemele; ja et Feeliks tahtis teha juutidele meelehead, siis jättis ta Pauluse vangi.