1 And Paul, fixing his eyes on the council, said, Brethren, I have walked in all good conscience with God unto this day.

2 But the high priest Ananias ordered those standing by him to smite his mouth.

3 Then Paul said to him, God will smite thee, whited wall. And *thou*, dost thou sit judging me according to the law, and breaking the law commandest me to be smitten?

4 And those that stood by said, Dost thou rail against the high priest of God?

5 And Paul said, I was not conscious, brethren, that he was high priest; for it is written, Thou shalt not speak evilly of the ruler of thy people.

6 But Paul, knowing that the one part {of them} were of the Sadducees and the other of the Pharisees, cried out in the council, Brethren, *I* am a Pharisee, son of Pharisees: *I* am judged concerning the hope and resurrection of {the} dead.

7 And when he had spoken this, there was a tumult of the Pharisees and the Sadducees, and the multitude was divided.

8 For Sadducees say there is no resurrection, nor angel, nor spirit; but Pharisees confess both of them.

9 And there was a great clamour, and the scribes of the Pharisees' part rising up contended, saying, We find nothing evil in this man; and if a spirit has spoken to him, or an angel...

10 And a great tumult having arisen, the chiliarch, fearing lest Paul should have been torn in pieces by them, commanded the troop to come down and take him by force from the midst of them, and to bring {him} into the fortress.

11 But the following night the Lord stood by him, and said, Be of good courage; for as thou hast testified the things concerning me at Jerusalem, so thou must bear witness at Rome also.

12 And when it was day, the Jews, having banded together, put themselves under a curse, saying that they would neither eat nor drink till they should kill Paul.

13 And they were more than forty who had joined together in this oath;

14 and they went to the chief priests and elders, and said, We have cursed ourselves with a curse to taste nothing until we kill Paul.

15 Now therefore do ye with the council make a representation to the chiliarch so that he may bring him down to you, as about to determine more precisely what concerns him, and we, before he draws near, are ready to kill him.

16 But Paul's sister's son, having heard of the lying in wait, came and entered into the fortress and reported {it} to Paul.

17 And Paul, having called one of the centurions, said, Take this youth to the chiliarch, for he has something to report to him.

18 He therefore, having taken him with {him}, led him to the chiliarch, and says, The prisoner Paul called me to {him} and asked me to lead this youth to thee, who has something to say to thee.

19 And the chiliarch having taken him by the hand, and having gone apart in private, inquired, What is it that thou hast to report to me?

20 And he said, The Jews have agreed together to make a request to thee, that thou mayest bring Paul down to-morrow into the council, as about to inquire something more precise concerning him.

21 Do not thou then be persuaded by them, for there lie in wait for him of them more than forty men, who have put themselves under a curse neither to eat nor drink till they kill him; and now they are ready waiting the promise from thee.

22 The chiliarch then dismissed the youth, commanding {him}, Utter to no one that thou hast represented these things to me.

23 And having called to {him} certain two of the centurions, he said, Prepare two hundred soldiers that they may go as far as Caesarea, and seventy horsemen, and two hundred light-armed footmen, for the third hour of the night.

24 And {he ordered them} to provide beasts, that they might set Paul on them and carry {him} safe through to Felix the governor,

25 having written a letter, couched in this form:

26 Claudius Lysias to the most excellent governor Felix, greeting.

27 This man, having been taken by the Jews, and being about to be killed by them, I came up with the military and took out {of their hands}, having learned that he was a Roman.

28 And desiring to know the charge on which they accused him, I brought him down to their council;

29 whom I found to be accused of questions of their law, but to have no charge laid against him {making him} worthy of death or of bonds.

30 But having received information of a plot about to be put in execution against the man {by the Jews}, I have immediately sent him to thee, commanding also his accusers to say before thee the things that are against him. {Farewell.}

31 The soldiers therefore, according to what was ordered them, took Paul and brought him by night to Antipatris,

32 and on the morrow, having left the horsemen to go with him, returned to the fortress.

33 And these, having entered into Caesarea, and given up the letter to the governor, presented Paul also to him.

34 And having read {it}, and asked of what eparchy he was, and learned that {he was} of Cilicia,

35 he said, I will hear thee fully when thine accusers also are arrived. And he commanded him to be kept in Herod's praetorium.

1 Aga Paulus pööras oma silmad Suurkohtu poole ning ütles: „Mehed, vennad, ma olen täiesti hea südametunnistusega Jumala ees elanud tänase päevani!"

2 Aga ülempreester Ananias käskis neid, kes ta lähedal seisid, lüüa temale vastu suud.

3 Siis Paulus ütles talle: „Küll Jumal sind lööb, sa lubjatud sein! Sina istud ja mõistad kohut minu üle käsku mööda ja käsid mind lüüa käsu vastu?"

4 Lähedal seisjad aga ütlesid: „Kas sa teotad Jumala ülempreestrit?"

5 Paulus ütles: „Vennad, ma ei teadnud, et ta on ülempreester, sest on kirjutatud: oma rahva ülemat ära sajata!"

6 Kuna aga Paulus teadis, et üks osa neist oli sadusere ja teine varisere, siis ta hüüdis Suurkohtu ees: „Mehed, vennad, ma olen variser ja variseri poeg, lootuse ja surnute ülestõusmise pärast olen ma kohtu ees!"

7 Kui ta seda oli rääkinud, tõusis kära variseride ja saduseride vahel ja nende hulk läks lahku.

8 Sest saduserid ei ütle ülestõusmist olevat, samuti Ingleid ja vaime; aga variserid tunnustavad mõlemaid.

9 Siis tõusis suur karjumine, ja kirjatundjad variseride hulgast tõusid ja vaidlesid kangesti ning ütlesid: „Me ei leia ühtki paha sellest inimesest! Ehk aga on vaim või Ingel temaga rääkinud?"

10 Aga kui kära läks suureks, kartis ülempealik, et nad Pauluse lõhki kisuvad, ja käskis sõjaväe alla minna ja ta ära kiskuda nende seast ja viia kindlusesse.

11 Aga järgmisel ööl seisis Issand ta juures ning ütles: „Ole julge, Paulus! Sest otsekui sa neid asju Minust oled tunnistanud Jeruusalemmas, nõnda pead sa tunnistama ka Roomas!"

12 Kui nüüd valgeks läks, heitsid mõned juudid ühte nõusse ja andsid isekeskis vande, et nad ei söö ega joo, enne kui nad on Pauluse tapnud.

13 Ja neid oli rohkem kui nelikümmend, kes nõnda olid heitnud vandeliitu.

14 Need läksid ülempreestrite ja vanemate juurde ning ütlesid: „Me oleme needes vandunud mitte midagi suhu võtta, enne kui oleme tapnud Pauluse!

15 Pange siis teie nüüd ühes Suurkohtuga ülempealikule ette, et ta homme tema tooks teie ette, otsekui tahaksite teie ta asja paremini üle kuulata; aga meie oleme valmis teda tapma, enne kui ta saab teie ette!"

16 Aga Pauluse õepoeg sai kuulda varitsemisnõust ja läks alla ning tuli kindlusesse ja teatas seda Paulusele.

17 Siis Paulus kutsus enese juurde ühe pealikuist ja ütles: „Vii see noormees ülempealiku juurde, sest tal on midagi temale öelda!"

18 See võttis siis tema ja saatis ta ülempealiku juurde ja ütles: „Vang Paulus kutsus mind enese juurde ja palus noormehe tuua sinu juurde, sest tal on midagi sulle rääkida!"

19 Aga ülempealik võttis ta kättpidi ja viis ta kõrvale ning küsis temalt: „Mis sul on mulle teatada?"

20 Tema ütles: „Juudid on heitnud ühte nõusse sind paluda, et sa Pauluse homme laseksid viia Suurkohtu ette, otsekui sa mõtleksid paremini üle kuulata tema asja.

21 Aga sina ära usu neid, sest rohkem kui nelikümmend meest nende seast varitsevad teda; need on vandunud mitte enne süüa ja juua kui nad tema on tapnud; ja nüüd on nad valmis ning ootavad sinu luba!"

22 Siis laskis ülempealik noormehe ära minna ja keelas teda kellelegi rääkimast, et ta seda oli temale teada andnud.

23 Ja ta kutsus enese juurde kaks pealikuist ning ütles: „Seadke valmis kakssada sõjameest Kaisareasse minemiseks ja seitsekümmend ratsameest ja kakssada piigimeest kolmandal öötunnil,

24 samuti pidage ratsaloomad valmis, et ühe selga panna Paulus ja tema tervelt viia maavalitseja Feeliksi juurde."

25 Ka kirjutas ta kirja nende sõnadega:

26 „Klaudius Lüüsias läkitab aulikule maavalitsejale Feeliksile palju tervist!

27 Selle mehe olid juudid kinni võtnud ja tahtsid teda tappa; siis tulin mina sõjaväega vahele ja võtsin ta ära nende käest ja sain teada, et ta on Rooma kodanik.

28 Ja et ma tahtsin teada saada, mis süü pärast nad ta peale kaebasid, viisin ma ta nende Suurkohtu ette

29 ja leidsin, et ta peale kaevati nende käsuõpetusse puutuvate vaidluste pärast; aga ükski kaebus ei olnud niisugune, mis oleks olnud surma või vangistust väärt.

30 Aga kui mulle teada anti, et juutidel on kaval nõu selle mehe vastu, saatsin ma tema sedamaid sinu juurde ja käskisin ka kaebajaid sinu ees kõnelda tema vastu!"

31 Vastavalt saadud käsule võtsid siis sõjamehed Pauluse ja viisid ta ära läbi öö Antipatrisesse.

32 Aga järgmisel päeval lasksid nad ratsamehed temaga edasi minna ja pöördusid ise tagasi kindlusesse.

33 Kui need Kaisareasse jõudsid, andsid nad kirja ära maavalitseja kätte ja viisid ka Pauluse tema ette.

34 Kui maavalitseja oli kirja lugenud, küsis ta, kust maakonnast see mees on, ja teada saades, et ta on Kiliikiast,

35 ütles ta: „Ma tahan sind üle kuulata, kui su kaebajad ka siia jõuavad!" Ja ta käskis teda hoida Heroodese peavahis.