1 And when the day of Pentecost was now accomplishing, they were all together in one place.
2 And there came suddenly a sound out of heaven as of a violent impetuous blowing, and filled all the house where they were sitting.
3 And there appeared to them parted tongues, as of fire, and it sat upon each one of them.
4 And they were all filled with {the} Holy Spirit, and began to speak with other tongues as the Spirit gave to them to speak forth.
5 Now there were dwelling at Jerusalem Jews, pious men, from every nation of those under heaven.
6 But the rumour of this having spread, the multitude came together and were confounded, because each one heard them speaking in his own dialect.
7 And all were amazed and wondered, saying, Behold, are not all these who are speaking Galilaeans?
8 and how do *we* hear {them} each in our own dialect in which we have been born,
9 Parthians, and Medes, and Elamites, and those who inhabit Mesopotamia, and Judaea, and Cappadocia, Pontus and Asia,
10 both Phrygia and Pamphylia, Egypt, and the parts of Libya which adjoin Cyrene, and the Romans sojourning {here}, both Jews and proselytes,
11 Cretans and Arabians, we hear them speaking in our own tongues the great things of God?
12 And they were all amazed and in perplexity, saying one to another, What would this mean?
13 But others mocking said, They are full of new wine.
14 But Peter, standing up with the eleven, lifted up his voice and spoke forth to them, Men of Judaea, and all ye inhabitants of Jerusalem, let this be known to you, and give heed to my words:
15 for these are not full of wine, as *ye* suppose, for it is the third hour of the day;
16 but this is that which was spoken through the prophet Joel,
17 And it shall be in the last days, saith God, {that} I will pour out of my Spirit upon all flesh; and your sons and your daughters shall prophesy, and your young men shall see visions, and your elders shall dream with dreams;
18 yea, even upon my bondmen and upon my bondwomen in those days will I pour out of my Spirit, and they shall prophesy.
19 And I will give wonders in the heaven above and signs on the earth below, blood, and fire, and vapour of smoke:
20 the sun shall be changed to darkness and the moon to blood, before the great and gloriously appearing day of {the} Lord come.
21 And it shall be that whosoever shall call upon the name of {the} Lord shall be saved.
22 Men of Israel, hear these words: Jesus the Nazaraean, a man borne witness to by God to you by works of power and wonders and signs, which God wrought by him in your midst, as yourselves know
23 -him, given up by the determinate counsel and foreknowledge of God, ye, by {the} hand of lawless {men}, have crucified and slain.
24 Whom God has raised up, having loosed the pains of death, inasmuch as it was not possible that he should be held by its power;
25 for David says as to him, I foresaw the Lord continually before me, because he is at my right hand that I may not be moved.
26 Therefore has my heart rejoiced and my tongue exulted; yea more, my flesh also shall dwell in hope,
27 for thou wilt not leave my soul in hades, nor wilt thou give thy gracious one to see corruption.
28 Thou hast made known to me {the} paths of life, thou wilt fill me with joy with thy countenance.
29 Brethren, let it be allowed to speak with freedom to you concerning the patriarch David, that he has both died and been buried, and his monument is amongst us unto this day.
30 Being therefore a prophet, and knowing that God had sworn to him with an oath, of the fruit of his loins to set upon his throne;
31 he, seeing {it} before, spoke concerning the resurrection of the Christ, that neither has he been left in hades nor his flesh seen corruption.
32 This Jesus has God raised up, whereof all *we* are witnesses.
33 Having therefore been exalted by the right hand of God, and having received of the Father the promise of the Holy Spirit, he has poured out this which *ye* behold and hear.
34 For David has not ascended into the heavens, but he says himself, The Lord said unto my Lord, Sit at my right hand
35 until I have put thine enemies {to be} the footstool of thy feet.
36 Let the whole house of Israel therefore know assuredly that God has made him, this Jesus whom *ye* have crucified, both Lord and Christ.
37 And having heard {it} they were pricked in heart, and said to Peter and the other apostles, What shall we do, brethren?
38 And Peter said to them, Repent, and be baptised, each one of you, in the name of Jesus Christ, for remission of sins, and ye will receive the gift of the Holy Spirit.
39 For to you is the promise and to your children, and to all who {are} afar off, as many as {the} Lord our God may call.
40 And with many other words he testified and exhorted them, saying, Be saved from this perverse generation.
41 Those then who had accepted his word were baptised; and there were added in that day about three thousand souls.
42 And they persevered in the teaching and fellowship of the apostles, in breaking of bread and prayers.
43 And fear was upon every soul, and many wonders and signs took place through the apostles' means.
44 And all that believed were together, and had all things common,
45 and sold their possessions and substance, and distributed them to all, according as any one might have need.
46 And every day, being constantly in the temple with one accord, and breaking bread in {the} house, they received their food with gladness and simplicity of heart,
47 praising God, and having favour with all the people; and the Lord added {to the assembly} daily those that were to be saved.
1 Ja kui nelipühapäev kätte tuli, olid kõik ühes paigas koos.
2 Ja taevast sündis äkitselt kohin, otsekui oleks kange tuul puhunud, ja täitis kõik koja, kus nad istusid.
3 Ja neile ilmus nagu lõhestatud tulekeeli, ja need langesid üksikult igaühe peale nende seast.
4 Ja nad kõik said täis Püha Vaimu ja hakkasid rääkima teisi keeli, nõnda nagu Vaim neile andis rääkida.
5 Aga Jeruusalemmas oli elamas juute, jumalakartlikke mehi kõigist rahvaist taeva all.
6 Kui nüüd see hääl tekkis, tuli rahvahulk kokku ja kohkus ära, sest igaüks kuulis neid rääkivat oma keelemurret.
7 Ja nad hämmastusid kõik ja panid imeks ning ütlesid üksteisele: „Vaata, eks need kõik, kes räägivad, ole Galilea mehed?
8 Kuidas me siis kuuleme igaüks oma keelemurret, mille sees me oleme sündinud?
9 Meie, partlased ja meedlased ja eelamlased ja kes elame Mesopotaamias, Judeas ning Kapadookias, Pontoses ja Aasias,
10 Früügias ja Pamfüülias, Egiptuses ja Küreene-poolses Liibüas, ja siin asuvad roomlased, juudid ühes nende usku pöördunutega,
11 kreetalased ja araablased, kuidas me kuuleme neid rääkivat meie omis keeltes Jumala suuri asju?"
12 Nad kõik olid hämmastunud ja kahevahel ning küsisid üksteiselt: „Mis see küll peaks tähendama?"
13 Aga teised irvitasid ning ütlesid: „Nad on täis magusat viina!"
14 Siis Peetrus astus esile ühes nende üheteistkümnega, tõstis oma häält ning seletas neile: „Juuda mehed ja kõik teie, Jeruusalemma elanikud, see olgu teile teada ja pange tähele mu sõnu!
15 Ei ole need sugugi, nagu te arvate, joobnud, sest see on kolmas päevatund;
16 vaid see on, mis on öeldud prohvet Joeli kaudu:
17 „Ja viimseil päevil sünnib, ütleb Jumal, et Ma valan Oma Vaimu kõige liha peale! Ja teie pojad ja tütred hakkavad ennustama, teie noored mehed näevad nägemusi, ja teie vanemad uinuvad unenägusid nähes!
18 Ja neil päevil Ma valan Oma Vaimu Oma sulaste ja ümmardajate peale ja nemad ennustavad;
19 ja Ma annan näha imesid ülal taevas ja tunnustähti all maa peal, verd ja tuld ja suitsusambaid!
20 Päike muutub pimedaks ja kuu vereks, enne kui tuleb Issanda päev, suur ja auline!
21 Ja sünnib, et igaüks, kes appi hüüab Issanda nime, pääseb!"
22 Iisraeli mehed, kuulge neid sõnu: Jeesuse Naatsaretlase, Mehe, Kellest Jumal andis tunnistuse väe ja imede ja tunnustähtedega, mis Jumal tegi Tema läbi teie seas, nõnda nagu isegi teate,
23 Tema te olete, kui Ta Jumala määratud otsusel ja etteteadmist mööda oli loovutatud teie kätte, ülekohtuste käte läbi risti naelutanud ning tapnud;
24 kuid Jumal on Tema üles äratanud, päästes Teda surma valudest, sest ei olnud ju võimalik, et surm oleks Teda kinni pidanud.
25 Sest Taavet ütleb Tema kohta: „Ma pean Issandat alati oma silma ees, sest Ta on mu paremal pool, et ma ei kõiguks!
26 Sellepärast rõõmutseb mu süda ja mu keel ilutseb, ja mu ihugi võib hingata lootuses!
27 Sest Sina ei jäta mu hinge surmavalda ega lase Oma Püha näha kõdunemist!
28 Sa annad mulle teada elutee, Sa täidad mind rõõmuga Oma palge ees!"
29 Mehed, vennad, olgu lubatud teie peavanemast Taavetist lausa öelda, et ta on surnud ja maha maetud ja tema haud on meie juures tänapäevani.
30 Et ta nüüd oli prohvet ja teadis, et Jumal temale oli vandega tõotanud seada tema ihusoost järglase tema aujärjele,
31 siis ta rääkis ette nähes Kristuse ülestõusmisest, et Tema hinge ei jäeta surmavalda ja et Tema liha ei näe kõdunemist.
32 Selle Jeesuse on Jumal surnuist üles äratanud; selle tunnistajad oleme meie kõik.
33 Et Ta nüüd Jumala parema käe läbi on ülendatud ja on Isalt saanud Püha Vaimu tõotuse, siis on Tema selle välja valanud, nõnda nagu te nüüd näete ning kuulete.
34 Sest Taavet ei ole läinud taevasse, aga tema ütleb: „Issand on öelnud minu Issandale: istu Minu paremale käele,
35 kuni Ma panen Su vaenlased Sinu jalajäriks!"
36 Kindlasti teadku nüüd kogu Iisraeli kodakond, et Jumal on teinud Tema Issandaks ning Kristuseks, Selle Jeesuse, Kelle te risti lõite!"
37 Aga kui nad seda kuulsid, läks see neil südamest läbi ja nad ütlesid Peetrusele ja teistele Apostlitele: „Mehed, vennad, mis me peame tegema?"
38 Aga Peetrus ütles neile: „Parandage meelt ja igaüks teist lasku ennast ristida Jeesuse Kristuse nimesse pattude andekssaamiseks, ja siis te saate Püha Vaimu anni.
39 Sest teie ja teie laste päralt on see tõotus ja kõikide päralt, kes on kaugel, keda iganes Issand, meie Jumal, kutsub Enese juurde."
40 Ja veel paljude muude sõnadega tunnistas ja manitses ta ning ütles: „Laske endid päästa sellest pöörasest soost!"
41 Kes nüüd vastu võtsid tema sõna, need ristiti, ja nõnda lisati sel päeval nende juurde ligi kolm tuhat hinge.
42 Aga nemad jäid alati Apostlite õpetusse ja osadusse ja leivamurdmisse ja palvetesse.
43 Aga igale hingele tuli kartus; ja palju imesid ja tunnustähti sündis Apostlite läbi.
44 Aga kõik need, kes uskusid, olid üheskoos ja kõik, mis neil oli, oli neil ühine.
45 Omandi ja vara nad müüsid ära ja jagasid, mis saadi, igaühele sedamööda, kuidas keegi vajas.
46 Ja nad viibisid iga päev ühel meelel pühakojas ja murdsid leiba kodasid mööda ja võtsid toidust ilutsemise ja siira südamega,
47 kiites Jumalat ja leides armastust kõige rahva juures. Aga Issand lisas iga päev nende ühendusele juurde neid, kes päästeti.