1 Aga keegi Laatsarus Betaaniast, Maarja ja tema õe Marta alevist, oli haige.

2 Maarja aga oli see, kes Issandat oli kalli salviga võidnud ja Tema jalgu oma juustega kuivatanud. Tema vend Laatsarus oligi haigestunud.

3 Siis läkitasid õed Tema juure ütlema: „Issand, vaata, see, keda Sa armastad, on haige!"

4 Kui Jeesus seda kuulis, ütles Ta: „See haigus ei ole surmaks, vaid Jumala austuseks, et Jumala Poega selle läbi austataks!"

5 Aga Jeesus armastas Martat ja tema õde ja Laatsarust.

6 Kui ta nüüd kuulis tema haige olevat, siis Ta viibis veel kaks päeva seal paigas, kus Ta oli.

7 Pärast seda ütles Ta jüngritele: „Lähme jälle Juudamaale!"

8 Jüngrid ütlesid Temale: „Rabi, äsja püüdsid juudid Sind kividega visata ja Sa lähed jälle sinna?"

9 Jeesus kostis: „Eks kaksteistkümmend tundi ole päevas? Kui keegi kõnnib päeval, siis ta ei komista, sest ta näeb selle maailma valgust.

10 Aga kui keegi kõnnib öösel siis ta komistab, sest temas ei ole valjust!"

11

12

13 Aga Jeesus rääkis ta surmast; nemad aga mõtlesid, et Ta räägib une magamisest.

14 Siis Jeesus ütles neile lausa: „Laatsarus on surnud,

15 ja Ma olen rõõmus teie pärast, et Ma ei olnud seal, et te usuksite. Aga läki tema juure!"

16 Siis ütles Toomas, keda hüütakse Kaksikuks, kaasjüngritele: „Lähme ka meie, et ühes Temaga surra!"

17 Kui nüüd Jeesus tuli, leidis Ta, et Laatsarus oli juba neli päeva hauas olnud.

18 Aga Betaania oli Jeruusalema lähedal, umbes viisteistkümmend vagu maad sellest.

19 Ja palju juute oli tulnud Marta ja Maarja juure neid trööstima nende venna pärast.

20 Kui nüüd Marta kuulis, et Jeesus on tulemas, läks ta Temale vastu; aga Maarja jäi koju.

21 Siis Marta ütles Jeesusele: „Issand, kui Sa oleksid siin olnud, mu vend ei oleks surnud!

22 Aga nüüdki ma tean, et Jumal Sulle annab, mis Sa iganes Jumalalt palud!"

23 Jeesus ütles talle: „Sinu vend tõuseb üles!"

24 Marta ütles Talle: „Ma tean, et ta üles tõuseb ülestõusmises viimsel päeval!"

25 Jeesus ütles temale: „Mina olen ülestõusmine ja elu; kes Minusse usub, see elab, ehk ta küll sureb!

26 Ja igaüks, kes elab ja Minusse usub, see ei sure igavesti. Kas sa usud seda?"

27 Ta ütleb Temale: „Jah, Issand, mul on see usk, et Sina oled Kristus Jumala Poeg, Kes maailma on tulemas!"

28 Ja kui ta seda oli ütelnud, läks ta ja kutsus oma õe Maarja salaja ning ütles: „Õpetaja on siin ja kutsub sind!"

29 Kui õde seda kuulis, tõusis ta sedamaid ja läks Tema juure.

30 Sest Jeesus ei olnud veel jõudnud alevisse, vaid oli veel seal paigas, kus Marta Teda oli kohanud.

31 Kui nüüd juudid, kes olid Maarja juures toas teda trööstimas, nägid, et Maarja rutates tõusis ja väljus, järgisid nad teda mõteldes, et ta läheb haua juure nutma.

32 Kui siis Maarja jõudis sinna, kus Jeesus oli, ja Teda nägi, heitis ta maha Tema jalgade ette ning ütles Talle: „Issand, oleksid Sa siin olnud, mu vend ei oleks surnud!"

33 Kui nüüd Jeesus nägi teda nutvat ja juute, kes temaga olid tulnud, ka nutvat, ärritus Ta vaimus ja võpatas.

34 Ja Ta ütles: „Kuhu te olete ta pannud?" Nad ütlesid Temale: „Issand, tule ja vaata!"

35 Jeesus nuttis.

36 Siis ütlesid Juudid: „Vaata, kuidas Ta teda armastas!"

37 Aga mõned nende seast ütlesid: „Kas Tema, kes avas pimeda silmad, ei võinud teha, et ka see ei oleks surnud?"

38 Siis Jeesus ärritus taas Iseeneses ning tuli haua juure. See oli koobas ja selle avausel lasus kivi.

39 Jeesus ütleb: „Tõstke kivi ära!" Siis ütleb surnu õde Marta Temale: „Issand, ta lehkab juba, sest on juba neljas päev!"

40 Jeesus ütleb temale: „Eks Ma ütelnud sulle: kui sa usuksid, siis sa näha Jumala au?"

41 Siis nad tõstsid kivi ära. Aga Jeesus tõstis Oma silmad ütles: „Ma tänan Sind, Isa, et sa oled kuulnud!

42 Mina ju teadsin, et Sa Mind ikka kuuled; kuid rahva pärast, kes siin ümber seisab, Ma räägin, et nad usuksid, et Sina Mind oled läkitanud!"

43 Ja kui Ta seda oli ütelnud, hüüdis Ta suure häälega: „Laatsarus, tule välja!"

44 Ja surnu tuli välja jalust ja käsist mähkmetega mähitud ja nägu higirätikusse mässitud. Jeesus ütleb neile „Päästke ta lahti ja laske ta minna!"

45 Siis palju juute, kes olid tulnud Maarja juure ja olid näinud, mis Jeesus oli teinud, uskusid Temasse.

46 Aga mõned neist läksid variseride juure ja ütlesid neile, mis Jeesus oli teinud.

47 Siis ülempreestrid ja variserid kogusid kokku Suurkohtu ja ütlesid: „Mida me peame tegema? Sest See Inimene teeb palju tunnustähti.

48 Kui me Ta nõnda jätame, usuvad kõik Temasse; siis tulevad roomlased ja võtavad ära meie paiga ja rahva!"

49 Aga üks nende seast, Kaifas, kes oli sel aastal ülempreester, ütles neile: „Te ei tea midagi

50 ega sellele, et teile on parem, et üks inimene sureb rahva eest kui et kogu rahvas hukkub!"

51 Ent seda ta ei ütelnud iseenesest, vaid olles sel aastal ülempreester, kuulutas ta prohveti viisil, et Jeesus pidi surema rahva eest,

52 ja mitte ainult selle rahva eest, vaid et Ta ka hajuvil elavad Jumala lapsed koguks ühtekokku.

53 Sellest päevast alates nad pidasid nüüd üheskoos nõu Teda ära tapma.

54 Siis ei käinud Jeesus enam avalikult juutide seas, vaid läks sealt ära kõrvelähedasse kohta, Efraimi-nimelisse linna; ja Ta viibis seal Oma jüngritega.

55 Aga juutide paasapühad olid ligi, ja paljud läksid sealt maalt enne paasapühi Jeruusalemma endid puhastama.

56 Siis nad otsisid Jeesust ja rääkisid üksteisega pühakojas seistes: „Mis te arvate, kas Ta ei tule pühiks?"

57 Ūlempreestrid ja variserid olid aga annud käsud, et kui keegi peaks teadma, kus Ta on, see annaks seda teada, et nad Ta kinni võtaksid.

1 Estava, porém, enfermo um certo Lázaro, de Betânia, aldeia de Maria e de sua irmã Marta.

2 E Maria era aquela que tinha ungido o Senhor com unguento, e lhe tinha enxugado os pés com os seus cabelos, cujo irmão Lázaro estava enfermo.

3 Mandaram-lhe, pois, suas irmãs dizer: Senhor, eis que está enfermo aquele que tu amas.

4 E Jesus, ouvindo isto, disse: Esta enfermidade não é para morte, mas para glória de Deus, para que o Filho de Deus seja glorificado por ela.

5 Ora, Jesus amava a Marta, e a sua irmã, e a Lázaro.

6 Quando ouviu, pois, que estava enfermo, ficou ainda dois dias no lugar onde estava.

7 Então, depois disto, disse aos seus discípulos: Vamos outra vez para a Judeia.

8 Disseram-lhe os discípulos: Rabi, ainda agora os judeus procuravam apedrejar-te, e tornas para lá?

9 Jesus respondeu: Não há doze horas no dia? Se alguém andar de dia, não tropeça, porque vê a luz deste mundo;

10 Mas, se andar de noite, tropeça, porque nele não há luz.

11 Assim falou; e depois disso disse-lhes: Lázaro, o nosso amigo, dorme, mas vou despertá-lo do sono.

12 Disseram, pois, os seus discípulos: Senhor, se dorme, estará salvo.

13 Mas Jesus dizia isto da sua morte; eles, porém, cuidavam que falava do repouso do sono.

14 Então pois, Jesus disse-lhes claramente: Lázaro está morto;

15 E folgo, por amor de vós, de que eu lá não estivesse, para que acrediteis; mas vamos ter com ele.

16 Disse, pois, Tomé, chamado Dídimo, aos condiscípulos: Vamos nós também, para morrermos com ele.

17 Chegando, pois, Jesus, achou que já havia quatro dias que estava na sepultura.

18 (Ora Betânia distava de Jerusalém quase quinze estádios.)

19 E muitos dos judeus tinham ido consolar a Marta e a Maria, acerca de seu irmão.

20 Ouvindo, pois, Marta que Jesus vinha, saiu-lhe ao encontro; Maria, porém, ficou assentada em casa.

21 Disse, pois, Marta a Jesus: Senhor, se tu estivesses aqui, meu irmão não teria morrido.

22 Mas também agora sei que tudo quanto pedires a Deus, Deus to concederá.

23 Disse-lhe Jesus: Teu irmão há de ressuscitar.

24 Disse-lhe Marta: Eu sei que há de ressuscitar na ressurreição do último dia.

25 Disse-lhe Jesus: Eu sou a ressurreição e a vida; quem crê em mim, ainda que esteja morto, viverá;

26 E todo aquele que vive, e crê em mim, nunca irá morrer. Crês tu isto?

27 Disse-lhe ela: Sim, Senhor, creio que tu és o Cristo, o Filho de Deus, que havia de vir ao mundo.

28 E, dito isto, partiu, e chamou em segredo a Maria, sua irmã, dizendo: O Mestre está cá, e chama-te.

29 Ela, ouvindo isto, levantou-se logo, e foi ter com ele.

30 (Pois, Jesus ainda não tinha chegado à aldeia, mas estava no lugar onde Marta o encontrara.)

31 Vendo, pois, os judeus, que estavam com ela em casa e a consolavam, que Maria apressadamente se levantara e saíra, seguiram-na, dizendo: Vai ao sepulcro para chorar ali.

32 Tendo, pois, Maria chegado aonde Jesus estava, e vendo-o, lançou-se aos seus pés, dizendo-lhe: Senhor, se tu estivesses aqui, meu irmão não teria morrido.

33 Jesus pois, quando a viu chorar, e também chorando os judeus que com ela vinham, moveu-se muito em espírito, e perturbou-se.

34 E disse: Onde o pusestes? Disseram-lhe: Senhor, vem, e vê.

35 Jesus chorou.

36 Disseram, pois, os judeus: Vede como o amava.

37 E alguns deles disseram: Não podia ele, que abriu os olhos ao cego, fazer também com que este não morresse?

38 Jesus, pois, movendo-se outra vez muito em si mesmo, veio ao sepulcro; e era uma caverna, e tinha uma pedra posta sobre ela.

39 Disse Jesus: Tirai a pedra. Marta, irmã do defunto, disse-lhe: Senhor, já cheira mal, porque é já de quatro dias.

40 Disse-lhe Jesus: Não te tenho dito que, se creres, verás a glória de Deus?

41 Tiraram, pois, a pedra de onde o defunto jazia. E Jesus, levantando os olhos para cima, disse: Pai, graças te dou, por me haveres ouvido.

42 Eu bem sei que sempre me ouves, mas eu disse isto por causa da multidão que está em redor, para que creiam que tu me enviaste.

43 E, tendo dito isto, clamou com grande voz: Lázaro, sai para fora.

44 E o que fora defunto saiu, tendo as mãos e os pés ligados com faixas, e o seu rosto envolto num lenço. Disse-lhes Jesus: Desligai-o, e deixai-o ir.

45 Muitos, pois, dentre os judeus que tinham vindo a Maria, e que tinham visto o que Jesus fizera, creram nele.

46 Mas alguns deles foram ter com os fariseus, e disseram-lhes o que Jesus tinha feito.

47 Depois os principais sacerdotes e os fariseus formaram conselho, e diziam: Que faremos? Porquanto este homem faz muitos sinais.

48 Se o deixamos assim, todos crerão nele, e virão os romanos, e tirar-nos-ão o nosso lugar e a nação.

49 E Caifás, um deles que era sumo sacerdote naquele ano, lhes disse: Vós nada sabeis,

50 Nem considerais que nos convém que um homem morra pelo povo, e que não pereça toda a nação.

51 Ora ele não disse isto de si mesmo, mas, sendo o sumo sacerdote naquele ano, profetizou que Jesus devia morrer pela nação.

52 E não somente pela nação, mas também para reunir em um corpo os filhos de Deus que andavam dispersos.

53 Desde aquele dia, pois, consultavam-se para o matarem.

54 Jesus, pois, já não andava manifestamente entre os judeus, mas retirou-se dali para a terra junto do deserto, para uma cidade chamada Efraim; e ali ficou com os seus discípulos.

55 E estava próxima a páscoa dos judeus, e muitos daquela região subiram a Jerusalém antes da páscoa para se purificarem.

56 Buscavam, pois, a Jesus, e diziam uns aos outros, estando no templo: Que vos parece? Não virá à festa?

57 Ora, os principais sacerdotes e os fariseus tinham dado ordem para que, se alguém soubesse onde ele estava, o denunciasse, para o prenderem.