1 Pärast seda oli juutide püha ja Jeesus läks Jeruusalemma.

2 Aga Jeruusalemas on Lambavärava ligi tiik, seda hüütakse heebrea keeli Betsataks. Sellel on viis võlvitud hoonet.

3 Neis lamas hulk haigeid, pimedaid, jalutumaid, kõhetuid, [kes ootasid vee liikumist.

4 Sest aeg-ajalt tuli Ingel alla tiiki ja segas vett. Kes siis esimesena pärast veesegamist sisse astus, sai terveks, olgu mis tahes haiguses ta oli.]

5 Aga seal oli inimene, kes oli kolmkümmend kaheksa aastat haige olnud.

6 Kui Jeesus teda nägi seal lamavat ja teada sai, et ta juba kaua aega oli maas olnud, ütles Ta talle: „Kas sa tahad terveks saada?"

7 Haige vastas temale: „Isand, mul ei ole seda inimest, kes mind aitaks tiiki, kui vett segatakse; seni, kui ma tulen, astub teine minu eel sisse!"

8 Jeesus ütles temale: „Tõuse üles, võta oma voodi ja kõnni!"

9 Ja inimene sai kohe terveks, võttis oma voodi ja kõndis! Aga see päev oli hingamispäev.

10 Siis ütlesid juudid sellele, kes oli terveks saanud: „Nüüd on hingamispäev, sul ei sobi voodit kanda!"

11 Tema vastas neile: „Kes mind terveks tegi, ütles mulle: Võta oma voodi ja kõnni!"

12 Nad küsisid temalt: „Kes on See Inimene, kes sulle ütles: Võta oma voodi ja kõnni?"

13 Aga tervekssaanu ei teadnud, Kes Ta on, sest Jeesus oli läinud kõrvale, seal paigas oleva rahva hulka.

14 Pärast seda leiab Jeesus tema pühakojast ja ütleb talle: „Vaata, sa oled terveks saanud, ära tee enam pattu, et sulle ei juhtuks midagi halvemat!"

15 Inimene läks ära ja ütles juutidele, et see oli Jeesus, Kes ta terveks tegi.

16 Ja sellepärast juudid kiusasid Jeesust taga, et Ta seda oli teinud hingamispäeval.

17 Aga Jeesus kostis neile: „Minu Isa tegutseb tänini ja Mina tegutsen!"

18 Sellepärast püüdsid nüüd juudid veel enam Teda tappa, et Ta mitte ainult ei olnud pannud mikski hingamispäeva, vaid oli ka ütelnud Jumala Oma Isa olevat, tehes Ennast Jumala sarnaseks.

19 Siis Jeesus vastas ning ütles neile: „Tõesti, tõesti Ma ütlen teile, Poeg ei või Iseenesest teha midagi kui vaid seda, mida Ta näeb Isa tegevat! Sest mida Isa teeb, seda teeb Poeg nõndasamuti.

20 Sest Isa armastab Poega ja näitab Talle kõik, mida Ta Ise teeb, ja tahab Temale näidata suuremaid tegusid kui need on, nõnda et te seda panete imeks.

21 Sest otsegu Isa äratab üles surnuid ja teeb elavaks, nõnda teeb ka Poeg elavaks, keda tahab.

22 Sest Isa ei mõista kohut kellegi üle, vaid kõik kohtu on Ta annud Poja kätte,

23 et kõik austaksid Poega, nagu nad austavad Isa. Kes ei austa Poega, see ei austa Isa, kes Tema on läkitanud. 24. Tõesti, tõesti ma ütlen teile, kes Minu sõna kuuleb ja usub seda, kes Mind on läkitanud, sellel on igavene elu ja see ei tule mitte kohtu alla, vaid on surmast läinud elusse!

24

25 Tõesti, tõesti Ma ütlen teile, tund tuleb ja on juba käes, mil surnud peavad kuulma Jumala Poja häält, ja kes seda kuulevad, peavad elama!

26 Sest otsegu Isal on elu iseeneses, nõnda on Ta annud ka Pojale, et elu on Temas Eneses.

27 Ja Ta on Temale annud meelevalla ka kohut pidada, sellepärast et Ta on Inimese Poeg.

28 Ärge pange seda imeks, sest tuleb tund, mil kõik, kes on haudades, kuulevad Tema häält

29 ning tulevad välja need, kes on teinud head, elu ülestõusmiseks, aga kes on teinud halba, hukkamõistmise ülestõusmiseks.30. Mina ei või Iseenesest ühtki teha. Nagu Ma kuulen, nõnda Ma mõistan kohut ja Minu otsus on õige, sest Mina ei nõua Oma tahtmist, vaid Selle tahtmist, Kes Mind on läkitanud.

30

31 Kui Mina tunnistan Iseenesest, siis ei ole Mu tunnistus mitte tõsi.

32 On Teine, Kes Minust tunnistab, ja Ma tean, et see tunnistus, mida Ta Minust tunnistab, on tõsi.

33 Teie läkitasite Johannese juure ja tema andis tõele tunnistust.

34 Aga Mina ei võta tunnistust inimeselt, vaid räägin seda, et teie saaksite õndsaks.

35 Tema oli küünal, mis põles ja paistis; aga teie tahtsite natuke aega ilutseda tema valguses.

36 Aga Minul on suurem tunnistus kui Johannese oma, sest teod, mis Isa Minule on annud, et Ma needlõpetaksin, needsamad teod, mida Ma teen, tunnistavad Minust, et Isa Mind on läkitanud.

37 Ja Isa, Kes Mind on läkitanud, see on tunnistanud Minust. Teie ei ole iialgi kuulnud Tema häält ega ole näinud Tema nägu,

38 ega ole teil Tema sõna püsivana teie sees, sest te ei usu Teda, Kelle Tema on läkitanud.

39 Te uurite Pühi Kirju, sest te arvate enestel neis olevat igavese elu, ja need on, mis tunnistavad Minust,

40 ja te ei taha tulla Minu juure, et te saaksite elu.

41 Mina ei võta vastu austust inimestelt,42. aga Mina tunnen teid, et teil ei ole Jumala armastust iseenestes.

42

43 Mina olen tulnud Oma Isa nimel, ja te ei võta Mind vastu, kui teine tuleb iseenese nimel, tema te võtate vastu.

44 Kuidas te võite uskuda, kui te võtate austust vastu üksteiselt ega otsi seda austust, mis tuleb Ūksnes Jumalalt?

45 Ärge mõtelge, et Mina kaebaksin teie peale Isa ees, on olemas, kes teie peale kaebab - Mooses, kelle peale te loodate.

46 Sest kui te usuksite Moosest, usuksite te ka Mind; sest tema on kirjutanud Minust.

47 Aga kui te tema kirju ei usu, kuidas te siis usuksite Minu sõnu?"

1 Depois disto havia uma festa entre os judeus, e Jesus subiu a Jerusalém.

2 Ora, em Jerusalém há, próximo à porta das ovelhas, um tanque, chamado em hebreu Betesda, o qual tem cinco alpendres.

3 Nestes jazia grande multidão de enfermos, cegos, mancos e ressecados, esperando o movimento da água.

4 Porquanto um anjo descia em certo tempo ao tanque, e agitava a água; e o primeiro que ali descia, depois do movimento da água, sarava de qualquer enfermidade que tivesse.

5 E estava ali um homem que, havia trinta e oito anos, se achava enfermo.

6 E Jesus, vendo este deitado, e sabendo que estava neste estado havia muito tempo, disse-lhe: Queres ficar são?

7 O enfermo respondeu-lhe: Senhor, não tenho homem algum que, quando a água é agitada, me ponha no tanque; mas, enquanto eu vou, desce outro antes de mim.

8 Jesus disse-lhe: Levanta-te, toma o teu leito, e anda.

9 Logo aquele homem ficou são; e tomou o seu leito, e andava. E aquele dia era sábado.

10 Então os judeus disseram àquele que tinha sido curado: É sábado, não te é lícito levar o leito.

11 Ele respondeu-lhes: Aquele que me curou, ele próprio disse: Toma o teu leito, e anda.

12 Perguntaram-lhe, pois: Quem é o homem que te disse: Toma o teu leito, e anda?

13 E o que fora curado não sabia quem era; porque Jesus se havia retirado, em razão de naquele lugar haver grande multidão.

14 Depois Jesus encontrou-o no templo, e disse-lhe: Eis que já estás são; não peques mais, para que não te suceda alguma coisa pior.

15 E aquele homem foi, e anunciou aos judeus que Jesus era o que o curara.

16 E por esta causa os judeus perseguiram a Jesus, e procuravam matá-lo, porque fazia estas coisas no sábado.

17 E Jesus lhes respondeu: Meu Pai trabalha até agora, e eu trabalho também.

18 Por isso, pois, os judeus ainda mais procuravam matá-lo, porque não só quebrantava o sábado, mas também dizia que Deus era seu próprio Pai, fazendo-se igual a Deus.

19 Mas Jesus respondeu, e disse-lhes: Na verdade, na verdade vos digo que o Filho por si mesmo não pode fazer coisa alguma, se o não vir fazer o Pai; porque tudo quanto ele faz, o Filho o faz igualmente.

20 Porque o Pai ama o Filho, e mostra-lhe tudo o que faz; e ele lhe mostrará maiores obras do que estas, para que vos maravilheis.

21 Pois, assim como o Pai ressuscita os mortos, e os vivifica, assim também o Filho vivifica aqueles que quer.

22 E também o Pai a ninguém julga, mas deu ao Filho todo o juízo;

23 Para que todos honrem o Filho, como honram o Pai. Quem não honra o Filho, não honra o Pai que o enviou.

24 Na verdade, na verdade vos digo que quem ouve a minha palavra, e crê naquele que me enviou, tem a vida eterna, e não entrará em condenação, mas passou da morte para a vida.

25 Em verdade, em verdade vos digo que vem a hora, e agora é, em que os mortos ouvirão a voz do Filho de Deus, e os que a ouvirem viverão.

26 Porque, como o Pai tem a vida em si mesmo, assim deu também ao Filho ter a vida em si mesmo;

27 E deu-lhe o poder de também exercer o juízo, porque é o Filho do homem.

28 Não vos maravilheis disto; porque vem a hora em que todos os que estão nos sepulcros ouvirão a sua voz.

29 E os que fizeram o bem sairão para a ressurreição da vida; e os que fizeram o mal para a ressurreição da condenação.

30 Eu não posso de mim mesmo fazer coisa alguma. Como ouço, assim julgo; e o meu juízo é justo, porque não busco a minha vontade, mas a vontade do Pai que me enviou.

31 Se eu testifico de mim mesmo, o meu testemunho não é verdadeiro.

32 Há outro que testifica de mim, e sei que o testemunho que ele dá de mim é verdadeiro.

33 Vós mandastes mensageiros a João, e ele deu testemunho da verdade.

34 Eu, porém, não recebo testemunho de homem; mas digo isto, para que vos salveis.

35 Ele era a candeia que ardia e iluminava, e vós quisestes alegrar-vos por um pouco de tempo com a sua luz.

36 Mas eu tenho maior testemunho do que o de João; porque as obras que o Pai me deu para realizar, as mesmas obras que eu faço, testificam de mim, que o Pai me enviou.

37 E o Pai, que me enviou, ele mesmo testificou de mim. Vós nunca ouvistes a sua voz, nem vistes o seu parecer.

38 E a sua palavra não permanece em vós, porque naquele que ele enviou não credes vós.

39 Examinais as Escrituras, porque vós cuidais ter nelas a vida eterna, e são elas que de mim testificam;

40 E não quereis vir a mim para terdes vida.

41 Eu não recebo glória dos homens;

42 Mas bem vos conheço, que não tendes em vós o amor de Deus.

43 Eu vim em nome de meu Pai, e não me aceitais; se outro vier em seu próprio nome, a esse aceitareis.

44 Como podeis vós crer, recebendo honra uns dos outros, e não buscando a honra que vem só de Deus?

45 Não cuideis que eu vos hei de acusar para com o Pai. Há um que vos acusa, Moisés, em quem vós esperais.

46 Porque, se vós crêsseis em Moisés, creríeis em mim; porque de mim escreveu ele.

47 Mas, se não credes nos seus escritos, como crereis nas minhas palavras?