1 Aga nädala esimesel päeval tuli Maarja Magdaleena vara, kui alles pime oli, hauale ja näeb, et kivi on haua eest ära võetud.
2 Siis ta jookseb ja tuleb Siimon Peetruse ja teise jüngri juure, keda Jeesus armastas, ja ütleb neile: „Nad on Issanda hauast ära võtnud ja me ei tea, kuhu nad Ta on pannud!"
3 Siis läksid välja Peetrus ja teine jünger ja tulid hauale.
4 Aga nad jooksid mõlemad üheskoos, ja teine jünger jooksis ees usinamini kui Peetrus ja jõudis enne hauale.
5 Ja kummargile sisse vaadates näeb ta surnulinad seal olevat, aga ta ei läinud sisse.
6 Siis tuli Siimon Peetrus, kes teda järgis, ja läks haua sisse. Ja ta näeb surnulinad maas olevat,
7 ja higirätiku, mis oli Tema pea peal olnud et see ei ole surnulinadega maas, vaid on isepäinis kokkumähitud teises kohas.
8 Siis läks sisse ka teine jünger, kes esimesena oli tulnud hauale, ja nägi ja uskus.
9 Sest nad ei saanud veel aru Kirjast, et Tema pidi surnuist üles tõusma.
10 Siis need jüngrid läksid ja tagasi omaste juure.
11 Maarja aga seisis haua juures väljas ja nuttis. Kui ta nõnda nuttis, vaatas ta kummargile hauda
12 ja näeb kaks Inglit valgeis riideis istuvat, ühe peatsis ja teise jalutsis, seal kus Jeesuse ihu maganud.
13 Ja need ütlevad temale: „Naine, miks sa nutad?" Ta ütleb neile „Nemad on mu Issanda ära viinud ja ei tea, kuhu nad Ta on pannud!"
14 Kui ta seda oli ütelnud, pöördus ta ümber ja näeb Jeesust seisvat, ja ta ei teadnud, et see on Jeesus.
15 Jeesus ütleb temale: „Naine, miks sa nutad? Keda sa otsid?" Naine mõtleb Tema aedniku olevat ja ütleb Talle: „Isand, kui sina Ta oled ära kannud, siis ütle mulle, kuhu sa Ta oled pannud, ja mina toon Ta ära!"
16 Jeesus ütleb temale: „Maarja!" See pöördub ümber ja ütleb Talle heebrea keeli: „Rabuuni!" See tähendab: õpetaja.
17 Jeesus ütleb talle: „Ära puuduta Mind, sest Ma pole veel üles läinud Oma Isa juure! Kuid mine Mu vendade juure ja ütle neile: Mina lähen üles Oma Isa ja teie Isa juure ja Oma Jumala ja teie Jumala juure!"
18 Maarja Magdaleena tuleb ja teatab jüngritele, et ta on Issandat näinud ja et Ta temale seda on ütelnud.
19 Kui nüüd õhtu aeg oli samal nädala esimesel päeval ja uks6d olid lukus seal, kus jüngrid olid kartuse pärast juutide eest, siis tuli Jeesus ja seisis keset nende seas ja ütles neile: „Rahu olgu teile!"
20 Ja kui Ta seda oli ütelnud, näitas Ta neile Oma käsi ja külge. Siis jüngrid said rõõmsaks Issandat nähes.
21 Jeesus ütles nüüd taas neile: „Rahu olgu teile! Nõnda nagu Minu Isa on Mind läkitanud, nõnda läkitan ka Mina teid!"
22 Ja kui Ta seda oli ütelnud, puhus Ta nende peale ja ütles neile: „Võtke vastu Püha Vaim!
23 Kelledele te iganes patud andeks annate, neile on need andeks antud; kelledele te iganes patud kinnitate, neile i need kinnitatud!"
24 Aga Toomas, üks neist kaheteistkümnest, keda nimetatakse Kaksikuks, ei olnud nendega, kui Jeesus tuli.
25 Siis ütlesid teised jüngrid temale: „Me nägime Issandat!" Aga tema ütles neile: „Kui ma ei näe Tema kätes naelte jälgi ega pane oma sõrme naelte asemeisse ja oma kätt Tema külje sisse, siis ma ei usu!"
26 Ja kaheksa päeva pärast olid Tema jüngrid jälle toas ja Toomas nendega. Siis tuli Jeesus uste lukus olles ja seisis nende keskel ja ütles: „Rahu olgu teile!"
27 Selle järele Ta ütleb Toomale: „Pane oma sõrm siia ja vaata Minu käsi, ja siruta oma käsi siia ja pista see Minu küljesse, ja ära ole uskmatu, vaid usklik!"
28 Toomas vastas ning ütles Temale: „Minu Issand ja minu Jumal!"
29 Jeesus ütleb Temale: „Et sa Mind oled näinud, siis sa usud. Õndsad on need, kes ei näe ja siiski usuvad!"
30 Nii tegi Jeesus ka veel muid tunnustähti jüngrite ees, mida ei ole kirjutatud sellesse raamatusse.
31 Aga need on kirjutatud, et te usuksite, et Jeesus on Kristus, Jumala Poeg, ja et teil uskudes oleks elu Tema nime sees.
1 E no primeiro dia da semana, Maria Madalena foi ao sepulcro de madrugada, sendo ainda escuro, e viu a pedra tirada do sepulcro.
2 Correu, pois, e foi a Simão Pedro, e ao outro discípulo, a quem Jesus amava, e disse-lhes: Levaram o Senhor do sepulcro, e não sabemos onde o puseram.
3 Então Pedro saiu com o outro discípulo, e foram ao sepulcro.
4 E os dois corriam juntos, mas o outro discípulo correu mais apressadamente do que Pedro, e chegou primeiro ao sepulcro.
5 E, abaixando-se, viu no chão os lençóis; todavia não entrou.
6 Chegou, pois, Simão Pedro, que o seguia, e entrou no sepulcro, e viu no chão os lençóis,
7 E que o lenço, que tinha estado sobre a sua cabeça, não estava com os lençóis, mas enrolado num lugar à parte.
8 Então entrou também o outro discípulo, que chegara primeiro ao sepulcro, e viu, e creu.
9 Porque ainda não sabiam a Escritura, que era necessário que ressuscitasse dentre os mortos.
10 Tornaram, pois, os discípulos para casa.
11 E Maria estava chorando fora, junto ao sepulcro. Estando ela, pois, chorando, abaixou-se para o sepulcro.
12 E viu dois anjos vestidos de branco, assentados onde jazera o corpo de Jesus, um à cabeceira e outro aos pés.
13 E disseram-lhe eles: Mulher, por que choras? Ela lhes disse: Porque levaram o meu Senhor, e não sei onde o puseram.
14 E, tendo dito isto, voltou-se para trás, e viu Jesus em pé, mas não sabia que era Jesus.
15 Disse-lhe Jesus: Mulher, por que choras? Quem buscas? Ela, cuidando que era o jardineiro, disse-lhe: Senhor, se tu o levaste, dize-me onde o puseste, e eu o levarei.
16 Disse-lhe Jesus: Maria! Ela, voltando-se, disse-lhe: Raboni, que quer dizer: Mestre.
17 Disse-lhe Jesus: Não me detenhas, porque ainda não subi para meu Pai, mas vai para meus irmãos, e dize-lhes que eu subo para meu Pai e vosso Pai, meu Deus e vosso Deus.
18 Maria Madalena foi e anunciou aos discípulos que vira o Senhor, e que ele lhe dissera isto.
19 Chegada, pois, a tarde daquele dia, o primeiro da semana, e cerradas as portas onde os discípulos, com medo dos judeus, se tinham ajuntado, chegou Jesus, e pôs-se no meio, e disse-lhes: Paz seja convosco.
20 E, dizendo isto, mostrou-lhes as suas mãos e o lado. De sorte que os discípulos se alegraram, vendo o Senhor.
21 Disse-lhes, pois, Jesus outra vez: Paz seja convosco; assim como o Pai me enviou, também eu vos envio a vós.
22 E, havendo dito isto, assoprou sobre eles e disse-lhes: Recebei o Espírito Santo.
23 Àqueles a quem perdoardes os pecados lhes são perdoados; e àqueles a quem os retiverdes lhes são retidos.
24 Ora, Tomé, um dos doze, chamado Dídimo, não estava com eles quando veio Jesus.
25 Disseram-lhe, pois, os outros discípulos: Vimos o Senhor. Mas ele disse-lhes: Se eu não vir o sinal dos cravos em suas mãos, e não puser o meu dedo no lugar dos cravos, e não puser a minha mão no seu lado, de maneira nenhuma o crerei.
26 E oito dias depois estavam outra vez os seus discípulos dentro, e com eles Tomé. Chegou Jesus, estando as portas fechadas, e apresentou-se no meio, e disse: Paz seja convosco.
27 Depois disse a Tomé: Põe aqui o teu dedo, e vê as minhas mãos; e chega a tua mão, e põe-na no meu lado; e não sejas incrédulo, mas crente.
28 E Tomé respondeu, e disse-lhe: Senhor meu, e Deus meu!
29 Disse-lhe Jesus: Porque me viste, Tomé, creste; bem-aventurados os que não viram e creram.
30 Jesus, pois, operou também em presença de seus discípulos muitos outros sinais, que não estão escritos neste livro.
31 Estes, porém, foram escritos para que creiais que Jesus é o Cristo, o Filho de Deus, e para que, crendo, tenhais vida em seu nome.