1 Tõesti, tõesti Ma ütlen teile: kes ei lähe uksest sisse lambatarasse, vaid astub sisse mujalt, see on varas ja röövel!

2 Aga kes uksest sisse läheb, see on lammaste karjane,

3 sellele avab uksehoidja, ja lambad kuulevad ta häält, ja ta kutsub omi lambaid nimepidi ja viib nad välja.

4 Ja kui ta oma lambad on välja ajanud, käib ta nende ees ja lambad järgivad teda, sest nad tunnevad tema häält.

5 Aga võõrast nad ei järgi, vaid põgenevad tema eest, sest nad ei tunne vööraste häält!"

6 Selle võrduim Jeesus ütles neile; nemad aga ei saanud aru, mis see on, mida Ta neile rääkis.

7 Sellepärast ütles Jeesus taas: „Tõesti, tõesti Ma ütlen teile, et Mina olen lammaste üks!

8 Kõik, kes on tulnud enne Mind, on vargad ja röövlid; lambad aga ei ole neid kuulnud!

9 Mina olen uks. Kui keegi Minu kaudu sisse läheb, siis ta saab õndsaks ja käib sisse ja välja ja leiab karjamaad.

10 Varas ei tule muu pärast kui varastama ja tapma ning hukkama. Mina olen tulnud, et neil oleks elu ja kõike ülirohkesti!

11 Mina olen hea karjane. Hea karjane jätab oma elu lammaste eest.

12 Palgaline ja kes ei ole karjane, kelle omad lambad ei ole, näeb hundi tulevat ja jätab lambad maha ja põgeneb - ja hunt kisub neid ja ajab nad laiali.

13 - Ta põgeneb, sest ta on palgaline ega hooli lammastest.

14 Mina olen hea karjane ja tunnen Omi ja Minu Omad tunnevad Mind,

15 nõnda nagu Isa tunneb Mind ja Mina tunnen Isa, ja Ma jätan Oma elu lammaste eest.

16 Ja Mul on veel teisi lambaid, kes ei ole sellest tarast; needki ma pean tooma siia, ja nad kuulevad Minu häält, ja siis on üks kari ja üks Karjane.

17 Sellepärast Isa armastab Mind, et Ma jätan Oma elu, et seda jälle võtta.

18 Ūkski ei võta seda Minult, vaid Ma jätan selle Iseenesest. Mul on meelevald seda jätta ja Mul on meelevald seda jälle võtta. Selle käsusõna Ma olen saanud Oma Isalt!"

19 Siis tekkis taas vaidlus juutide keskel nende sõnade pärast.

20 Ja paljud nende seast ütlesid: „Temas on kuri vaim ja Ta jampsib! Miks te Teda kuulate?"

21

22 Siis tulid templi uuendamise pühad Jeruusalemas. 0li talv.

23 Ja Jeesus köndis pühakojas Saalomoni võlvitud hoones.

24 Siis juudid asusid Ta ümber ja ütlesid Temale: „Kaua sa pead meie hinge kahevahel? Oled Sa Kristus, siis ütle meile seda lausa!"

25 Jeesus kostis neile: „Ma olen teile juba ütelnud aga te ei usu! Teod, mis Ma teen Oma Isa nimel, need tunnistavad Minust.

26 Teie aga ei usu, sest teie ei ole Minu lammaste hulgast.

27 Minu lambad kuulevad Minu häält ja Mina tunnen neid ja nemad järgivad Mind.

28 Ja mina annan neile igavese elu ja nemad ei saa iialgi hukka, ja ükski ei kisu neid minu käest.

29 Minu Isa, Kes nad mulle on annud, on suurem kui kõik; ja ükski ei saa neid Minu Isa Käest ära kiskuda.

30 Mina ja Isa oleme üks.

31 Siis võtsid juudid jälle maast kive, et Teda nendega visata.

32 Jeesus kostis neile: „Palju häid tegusid Ma olen teile näidanud Oma Isast; missuguse teo pärast te tahate Mind kividega visata?"

33 Juudid vastasid Temale: „Hea teo pärast me ei viska Sind kividega, vaid Jumala pilkamise pärast ja et Sina, Kes oled inimene, pead Ennast Jumalaks!"

34 Jeesus vastas neile: „Eks teie käsuõpetuses ole kirjutatud: Mina olen ütelnud: Teie olete jumalad!?

35 Kui Ta nimetab jumalaiks neid, kellede kätte sai Jumala sõna - ja Kiri ei või jääda valeks -

36 kuidas te siis ütlete Sellele, Keda Isa on pühitsenud ja läkitanud maailma: Sina pilkad Jumalat! sellepärast et Ma ütlesin: Mina olen Jumala Poeg?

37 Kui Ma ei tee Oma Isa tegusid, siis ärge Mind uskuge;

38 aga kui Ma teen, siis uskuge neid tegusid, kui te ka Mind ei usu, et te tunneksite ja saaksite aru, et Isa on Minus ja Mina olen Isas!"

39 Siis nad püüdsid taas Teda kinni võtta aga Ta pääsis nende käest.

40 Ja Tema läks jälle teisele poole Jordanit, sinna paika, kus Johannes esmalt oli olnud ristimas; ja Ta viibis seal.

41 Ja paljud tulid Tema juure ja ütlesid: „Johannes ei teinud küll ühtki tunnustähte; aga kõik, mis Johannes Sellest Mehest on ütelnud, on tõsi!"

42 Ja seal uskusid paljud Temasse.

1 Amen, amen pravím vám: Kdož nevchází dveřmi do ovčince ovcí, ale vchází jinudy, ten zloděj jest a lotr.

2 Ale kdož vchází dveřmi, pastýř jest ovcí.

3 Tomuť vrátný otvírá, a ovce hlas jeho slyší, a on svých vlastních ovec ze jména povolává, a vyvodí je.

4 A jakž ovce své vlastní ven vypustí, před nimi jde, a ovce jdou za ním; nebo znají hlas jeho.

5 Ale cizího nikoli následovati nebudou, ale utekou od něho; nebo neznají hlasů cizích.

6 To přísloví pověděl jim Ježíš, ale oni nevěděli, co by to bylo, což jim mluvil.

7 Tedy opět řekl jim Ježíš: Amen, amen pravím vám: Že já jsem dveře ovcí.

8 Všickni, kolikož jich koli přede mnou přišlo, zloději jsou a lotři, ale neslyšely jich ovce.

9 Já jsem dveře. Skrze mne všel-li by kdo, spasen bude, a vejde i vyjde, a pastvu nalezne.

10 Zloděj nepřichází, jediné aby kradl a mordoval a hubil; já jsem přišel, aby život měly, a hojně aby měly.

11 Já jsem ten pastýř dobrý. Dobrý pastýř duši svou pokládá za ovce.

12 Ale nájemník a ten, kterýž není pastýř, jehož nejsou ovce vlastní, vida vlka, an jde, i opouští ovce i utíká, a vlk lapá a rozhání ovce.

13 Nájemník pak utíká; nebo nájemník jest, a nemá péče o ovce.

14 Já jsem ten dobrý pastýř, a známť ovce své, a znajíť mne mé.

15 Jakož mne zná Otec, tak i já znám Otce, a duši svou pokládám za ovce.

16 A mámť i jiné ovce, kteréž nejsou z tohoto ovčince. I tyť musím přivésti, a hlas můj slyšeti budou. A budeť jeden ovčinec a jeden pastýř.

17 Protož mne Otec miluje, že já pokládám duši svou, abych ji zase vzal.

18 Nižádnýť jí nebéře ode mne, ale já pokládám ji sám od sebe. Mám moc položiti ji, a mám moc zase vzíti ji. To přikázání vzal jsem od Otce svého.

19 Tedy stala se opět různice mezi Židy pro ty řeči.

20 A pravili mnozí z nich: Ďábelství má a blázní. Co ho posloucháte?

21 Jiní pravili: Tato slova nejsou ďábelství majícího. Zdaliž ďábelství může slepých oči otvírati?

22 I bylo posvícení v Jeruzalémě, a zima byla.

23 I procházel se Ježíš v chrámě po síňci Šalomounově.

24 Tedy obstoupili jej Židé, a řekli jemu: Dokudž duši naši držíš? Jestliže jsi ty Kristus, pověz nám zjevně.

25 Odpověděl jim Ježíš: Pověděl jsem vám, a nevěříte. Skutkové, kteréž já činím ve jménu Otce svého, tiť svědectví vydávají o mně.

26 Ale vy nevěříte, nebo nejste z ovcí mých, jakož jsem vám pověděl.

27 Nebo ovce mé hlas můj slyší, a já je znám, a následujíť mne.

28 A jáť život věčný dávám jim, a nezahynouť na věky, aniž jich kdo vytrhne z ruky mé.

29 Otec můj, kterýž mi je dal, většíť jest nade všecky, a žádnýť jich nemůže vytrhnouti z ruky Otce mého.

30 Já a Otec jedno jsme.

31 Tedy zchápali opět kamení Židé, aby jej kamenovali.

32 Odpověděl jim Ježíš: Mnohé dobré skutky ukázal jsem vám od Otce svého. Pro který z těch skutků kamenujete mne?

33 Odpověděli jemu Židé, řkouce: Pro dobrý skutek tebe nekamenujeme, ale pro rouhání, totiž že ty, člověk jsa, děláš se Bohem.

34 Odpověděl jim Ježíš: Však psáno jest v Zákoně vašem: Já jsem řekl: Bohové jste.

35 Poněvadž ty nazval bohy, k nimžto řeč Boží stala se, a nemůžeť zrušeno býti Písmo,

36 Kterakž tedy o mně, kteréhož posvětil Otec a poslal na svět, vy pravíte, že se rouhám, že jsem řekl: Syn Boží jsem?

37 Nečiním-liť skutků Otce svého, nevěřte mi.

38 Pakliť činím, tedy byste pak mně nevěřili, aspoň skutkům věřte, abyste poznali a věřili, že Otec ve mně jest, a já v něm.

39 Tedy opět hledali ho jíti, ale on vyšel z rukou jejich.

40 I odšel opět za Jordán na to místo, kdež nejprv Jan křtil, a pozůstal tam.

41 I přišli k němu mnozí, a pravili: Jan zajisté žádného divu neučinil, ale všecko, cožkoli mluvil Jan o tomto, pravé bylo.

42 A mnozí tam uvěřili v něho.