1 Tõesti, tõesti Ma ütlen teile: kes ei lähe uksest sisse lambatarasse, vaid astub sisse mujalt, see on varas ja röövel!
2 Aga kes uksest sisse läheb, see on lammaste karjane,
3 sellele avab uksehoidja, ja lambad kuulevad ta häält, ja ta kutsub omi lambaid nimepidi ja viib nad välja.
4 Ja kui ta oma lambad on välja ajanud, käib ta nende ees ja lambad järgivad teda, sest nad tunnevad tema häält.
5 Aga võõrast nad ei järgi, vaid põgenevad tema eest, sest nad ei tunne vööraste häält!"
6 Selle võrduim Jeesus ütles neile; nemad aga ei saanud aru, mis see on, mida Ta neile rääkis.
7 Sellepärast ütles Jeesus taas: „Tõesti, tõesti Ma ütlen teile, et Mina olen lammaste üks!
8 Kõik, kes on tulnud enne Mind, on vargad ja röövlid; lambad aga ei ole neid kuulnud!
9 Mina olen uks. Kui keegi Minu kaudu sisse läheb, siis ta saab õndsaks ja käib sisse ja välja ja leiab karjamaad.
10 Varas ei tule muu pärast kui varastama ja tapma ning hukkama. Mina olen tulnud, et neil oleks elu ja kõike ülirohkesti!
11 Mina olen hea karjane. Hea karjane jätab oma elu lammaste eest.
12 Palgaline ja kes ei ole karjane, kelle omad lambad ei ole, näeb hundi tulevat ja jätab lambad maha ja põgeneb - ja hunt kisub neid ja ajab nad laiali.
13 - Ta põgeneb, sest ta on palgaline ega hooli lammastest.
14 Mina olen hea karjane ja tunnen Omi ja Minu Omad tunnevad Mind,
15 nõnda nagu Isa tunneb Mind ja Mina tunnen Isa, ja Ma jätan Oma elu lammaste eest.
16 Ja Mul on veel teisi lambaid, kes ei ole sellest tarast; needki ma pean tooma siia, ja nad kuulevad Minu häält, ja siis on üks kari ja üks Karjane.
17 Sellepärast Isa armastab Mind, et Ma jätan Oma elu, et seda jälle võtta.
18 Ūkski ei võta seda Minult, vaid Ma jätan selle Iseenesest. Mul on meelevald seda jätta ja Mul on meelevald seda jälle võtta. Selle käsusõna Ma olen saanud Oma Isalt!"
19 Siis tekkis taas vaidlus juutide keskel nende sõnade pärast.
20 Ja paljud nende seast ütlesid: „Temas on kuri vaim ja Ta jampsib! Miks te Teda kuulate?"
21
22 Siis tulid templi uuendamise pühad Jeruusalemas. 0li talv.
23 Ja Jeesus köndis pühakojas Saalomoni võlvitud hoones.
24 Siis juudid asusid Ta ümber ja ütlesid Temale: „Kaua sa pead meie hinge kahevahel? Oled Sa Kristus, siis ütle meile seda lausa!"
25 Jeesus kostis neile: „Ma olen teile juba ütelnud aga te ei usu! Teod, mis Ma teen Oma Isa nimel, need tunnistavad Minust.
26 Teie aga ei usu, sest teie ei ole Minu lammaste hulgast.
27 Minu lambad kuulevad Minu häält ja Mina tunnen neid ja nemad järgivad Mind.
28 Ja mina annan neile igavese elu ja nemad ei saa iialgi hukka, ja ükski ei kisu neid minu käest.
29 Minu Isa, Kes nad mulle on annud, on suurem kui kõik; ja ükski ei saa neid Minu Isa Käest ära kiskuda.
30 Mina ja Isa oleme üks.
31 Siis võtsid juudid jälle maast kive, et Teda nendega visata.
32 Jeesus kostis neile: „Palju häid tegusid Ma olen teile näidanud Oma Isast; missuguse teo pärast te tahate Mind kividega visata?"
33 Juudid vastasid Temale: „Hea teo pärast me ei viska Sind kividega, vaid Jumala pilkamise pärast ja et Sina, Kes oled inimene, pead Ennast Jumalaks!"
34 Jeesus vastas neile: „Eks teie käsuõpetuses ole kirjutatud: Mina olen ütelnud: Teie olete jumalad!?
35 Kui Ta nimetab jumalaiks neid, kellede kätte sai Jumala sõna - ja Kiri ei või jääda valeks -
36 kuidas te siis ütlete Sellele, Keda Isa on pühitsenud ja läkitanud maailma: Sina pilkad Jumalat! sellepärast et Ma ütlesin: Mina olen Jumala Poeg?
37 Kui Ma ei tee Oma Isa tegusid, siis ärge Mind uskuge;
38 aga kui Ma teen, siis uskuge neid tegusid, kui te ka Mind ei usu, et te tunneksite ja saaksite aru, et Isa on Minus ja Mina olen Isas!"
39 Siis nad püüdsid taas Teda kinni võtta aga Ta pääsis nende käest.
40 Ja Tema läks jälle teisele poole Jordanit, sinna paika, kus Johannes esmalt oli olnud ristimas; ja Ta viibis seal.
41 Ja paljud tulid Tema juure ja ütlesid: „Johannes ei teinud küll ühtki tunnustähte; aga kõik, mis Johannes Sellest Mehest on ütelnud, on tõsi!"
42 Ja seal uskusid paljud Temasse.
1 In verità, in verità io vi dico che chi non entra per la porta nellovile delle pecore, ma vi sale da unaltra parte, esso è un ladro e un brigante.
2 Ma colui che entra per la porta è pastore delle pecore.
3 A lui apre il portinaio, e le pecore ascoltano la sua voce, ed egli chiama le proprie pecore per nome e le mena fuori.
4 Quando ha messo fuori tutte le sue pecore, va innanzi a loro, e le pecore lo seguono, perché conoscono la sua voce.
5 Ma un estraneo non lo seguiranno; anzi, fuggiranno via da lui perché non conoscono la voce degli estranei.
6 Questa similitudine disse loro Gesù; ma essi non capirono di che cosa parlasse loro.
7 Onde Gesù di nuovo disse loro: In verità, in verità vi dico: Io sono la porta delle pecore.
8 Tutti quelli che son venuti prima di me, sono stati ladri e briganti; ma le pecore non li hanno ascoltati.
9 Io son la porta; se uno entra per me, sarà salvato, ed entrerà ed uscirà, e troverà pastura.
10 Il ladro non viene se non per rubare e ammazzare e distruggere; io son venuto perché abbian la vita e labbiano ad esuberanza.
11 Io sono il buon pastore; il buon pastore mette la sua vita per le pecore.
12 Il mercenario, che non è pastore, a cui non appartengono le pecore, vede venire il lupo, abbandona le pecore e si dà alla fuga, e il lupo le rapisce e disperde.
13 Il mercenario si dà alla fuga perché è mercenario e non si cura delle pecore.
14 Io sono il buon pastore, e conosco le mie, e le mie mi conoscono,
15 come il Padre mi conosce ed io conosco il Padre; e metto la mia vita per le pecore.
16 Ho anche delle altre pecore, che non son di questovile; anche quelle io devo raccogliere, ed esse ascolteranno la mia voce, e vi sarà un solo gregge, un solo pastore.
17 Per questo mi ama il Padre; perché io depongo la mia vita, per ripigliarla poi.
18 Nessuno me la toglie, ma la depongo da me. Io ho podestà di deporla e ho podestà di ripigliarla. Questordine ho ricevuto dal Padre mio.
19 Nacque di nuovo un dissenso fra i Giudei a motivo di queste parole.
20 E molti di loro dicevano: Egli ha un demonio ed è fuori di sé; perché lascoltate?
21 Altri dicevano: Queste non son parole di un indemoniato. Può un demonio aprir gli occhi a ciechi?
22 In quel tempo ebbe luogo in Gerusalemme la festa della Dedicazione. Era dinverno,
23 e Gesù passeggiava nel tempio, sotto il portico di Salomone.
24 I Giudei dunque gli si fecero attorno e gli dissero: fino a quando terrai sospeso lanimo nostro? Se tu sei il Cristo, diccelo apertamente.
25 Gesù rispose loro: Ve lho detto, e non lo credete; le opere che fo nel nome del Padre mio, son quelle che testimoniano di me;
26 ma voi non credete, perché non siete delle mie pecore.
27 Le mie pecore ascoltano la mia voce, e io le conosco, ed esse mi seguono;
28 e io do loro la vita eterna, e non periranno mai, e nessuno le rapirà dalla mia mano.
29 Il Padre mio che me le ha date è più grande di tutti; e nessuno può rapirle di mano al Padre.
30 Io ed il Padre siamo uno.
31 I Giudei presero di nuovo delle pietre per lapidarlo.
32 Gesù disse loro: Molte buone opere vho mostrate da parte del Padre mio; per quale di queste opere mi lapidate voi?
33 I Giudei gli risposero: Non ti lapidiamo per una buona opera, ma per bestemmia; e perché tu, che sei uomo, ti fai Dio.
34 Gesù rispose loro: Non è egli scritto nella vostra legge: Io ho detto: Voi siete dèi?
35 Se chiama dèi coloro a quali la parola di Dio è stata diretta (e la Scrittura non può essere annullata),
36 come mai dite voi a colui che il Padre ha santificato e mandato nel mondo, che bestemmia, perché ho detto: Son Figliuolo di Dio?
37 Se non faccio le opere del Padre mio, non mi credete;
38 ma se le faccio, anche se non credete a me, credete alle opere, affinché sappiate e riconosciate che il adre è in me e che io sono nel padre.
39 Essi cercavan di nuovo di pigliarlo; ma egli sfuggì loro dalle mani.
40 E Gesù se ne andò di nuovo al di là del Giordano, nel luogo dove Giovanni da principio stava battezzando; e quivi dimorò.
41 E molti vennero a lui, e dicevano: Giovanni, è vero, non fece alcun miracolo; ma tutto quello che iovanni disse di questuomo, era vero.
42 E quivi molti credettero in lui.